häälest kostis kadedus.
“Ja nad ka surid koos,” pomises Tamara. “Ma ei usu, et kumbki neist oleks üksinda edasi jaksanud elada.”
Advokaat kohendas prille.
“Minnes nüüd tagasi selle juurde, millest alustasime, preili Selincourt,” sõnas Lawson kärmelt, “ja see on teie enda ning laste rahanduslik olukord. Ainus, mida teha saab, on viia lapsed sinna, kuhu nad kuuluvad.”
“Kas te tõesti arvate, et ma teeksin seda?” küsis Tamara. “Et ma alandaksin ennast ja lapsi, paludes abi mehelt, kes käitus omaenda vennaga nii jõledalt?”
“Missugune oleks alternatiiv?” küsis Lawson.
“Peab ju olema midagi… midagi, mida me… saaksime teha,” sõnas Tamara meeleheites.
Ta tuli tagasi kirjutuslaua juurde ja istus samale toolile, kus oli ennegi istunud. Tundus nii, nagu poleks jalad teda enam kandnud.
“Kui siin ka on teine võimalus, siis minul pole sellest aimugi,” sõnas advokaat. “Ausalt öelda, preili Selincourt, pean seda ainuõigeks ja õiglaseks, et hertsogit sunnitakse vastutama oma vennalaste eest.”
Tamara vaikis ja hetke pärast mees jätkas:
“Mister Trevena ütleb, et ostab maja ära, makstes piisavalt palju, nii et vabanete hüpoteegist ja kõigist teistest lord Ronaldi võlgadest, aga ainult eeldusel, et ostja saab omanikuks otsekohe.”
“Arvan, et ta soovib seda oma pojale, kes tahab abielluda,” sõnas Tamara loiult.
“Nii see on,” kinnitas Lawson. “Mister Trevena on raske iseloomuga mees, ja kui me ta eemale tõrjume, võib ta maja mujalt osta.”
Tamara vaikis, andes endale aru, et häärberisuurust maja Cornwalli üksildases nurgas pole kerge müüa.
Võib kuluda kuid, vahest isegi aastaid, ilma et leitaks mõnda teist ostjat, ja osutuks võimatuks lapsi toita, rääkimata nende riietest ja haridusest.
“Kas hertsog teab, et ta vend on surnud?” küsis neiu hetke pärast.
Advokaat paistis end veidi ebamugavalt tundvat, kui ütles:
“Ma ei ole Tema Hiilgust veel informeerinud.”
Tamara vaatas talle otsa. Äkitselt süttis ta silmis sädemeke.
“Ma tean, miks… sest te ootasite, millal Ronaldi toetussumma saabub. See oli teist väga lahke… väga lahke.”
“Ja väga ebaeetiline!” sõnas advokaat naeratades.
Hetkeks valitses vaikus ja siis küsis Tamara:
“Kas me peame seda talle teatama… praegu?”
“Kardan küll,” vastas Lawson. “Te ei taha ju, et ma käituksin sedavõrd ebaseaduslikul moel, et mind ei lubataks enam praktiseerida advokaadina.”
“Ei, muidugi mitte,” vastas Tamara, “ja te olete juba niigi vastutulelik olnud. Olen kindel, et mu õemees ei maksnud teie firmale kunagi nende paljude kordade eest, kui ta pidi teilt nõu küsima arvukate dokumentide osas, mis puudutasid tema kinnisvara ja muidugi paati.”
“Sel pole erilist tähtsust,” vastas Lawson. “Nagu ma juba ütlesin, hindasin ma sõprust teie õemehega ja ma ei usu, et keegi, kes teie õde tundis, poleks teda armastanud.”
“Kahju, et Granti perekond ei kuule, mida te räägite,” märkis Tamara.
“Kas peate seda minust väga häbematuks, preili Selincourt, kui ma teen ettepaneku, et Granchesteri hertsogiga kohtudes ei hakka te vanu asju meelde tuletama?” küsis Lawson. “Rahulduge sellega, et üritate panna teda huvi tundma kolme orvu vastu ja võtma neid kui oma ainuvastutust.”
“Eeldades, et ta keeldub üldse midagi nende heaks tegemast?” vastas Tamara. “Tõenäoliselt nii lähebki, arvestades seda, et nad on minu õe lapsed.”
“Ma ei suuda uskuda, et hertsog laseks nälga jääda kellelgi, kes kannab Granti nime,” kostis Lawson. “Kui vihane vana hertsog lord Rolandi peale ka ei olnud, ometi jätkas ta kõik need aastad toetusraha saatmist.”
“Mis jäi ikka niisama suureks nagu siis, kui ta oli veel Oxfordi üliõpilane,” vastas Tamara põlglikult.
“See oli aga üsnagi märkimisväärne,” märkis advokaat tungival toonil, “ja hertsog oleks tegelikult võinud oma poja sõna-sõnalt pennita jätta.”
“Kui te arvate, et ma kavatsen nende perekonnale tänulik olla, siis… seda ma ei ole!” sõnas Tamara kalgilt. “Mis puutub praegusesse hertsogisse, siis kõige põhjal, mida ma temast kuulnud olen…”
Ta tegi kummalist häält ja pani käe suu ette.
“Mis viga?” küsis Lawson hämmeldunult.
“Mulle tuli just praegu meelde… Ma ei ole seni selle peale mõelnud, aga ma ei saa… Mina ei saa lapsi Granchesteri hertsogi juurde viia. Kui nad sinna lähevad, siis… ilma minuta!”
“Aga miks?” päris advokaat.
“Sest ma olen… oma romaani… kirjutanud temast!”
“Hertsogist?”
Tamara pani käe laubale, nagu üritades kainelt mõelda.
“Kas mäletate mu esimest raamatut, mis, kuigi väljamõeldis, oli kergelt satiiriline?”
“Muidugi, ja ma leidsin selle väga lõbusa ja originaalse olevat,” mainis Lawson.
“See uus raamat, mis iga hetk peaks trükist tulema, on romaan kiuslikust, kalgist, pahast hertsogist, kes tegelikult on praegune Granchesteri hertsog!”
“Aga te pole teda ju kunagi näinud ega tea temast midagi!”
“Ma tean seda, mida Ronald mulle rääkis, ja et ma asja vastu huvi tundsin, siis otsisin välja kõik, mis temast on kirjutatud ajalehtedes ja ajakirjades.”
Ta vaatas masendunult Lawsonile otsa ja jätkas:
“Kui Ronaldi Oxfordi-sõbrad meil käisid, rääkisid nad alati hertsogist igasuguseid lugusid ja ma jätsin need meelde.”
“Ja te arvate, et hertsog tunneb end ära?” küsis Lawson. “Sel juhul võib teie raamatut laimavaks pidada.”
“Ma ei usu, et ta tahaks ennast sealses kirjelduses ära tunda,” vastas Tamara. “Mul pole mingit põhjust arvata, et ta raamatut üldse kunagi loeks, aga…”
Ta vaikis ja hetke pärast küsis Lawson:
“Mida täpselt te kirjutasite niisugust, mis võiks sundida Tema Hiilgust end samastama karakteriga, keda olete portreteerinud?”
“Esiteks on romaani pealkiri “The Ducal Wasp – Hertsoglik herilane”, ja selles on üks kaabaklik hertsog, kes käib ringi ja teeb kõiki õnnetuks. Ta sõidab ringi tõldadega, mis on alati musta ja kollast värvi, ja ta teenritel on musta ja kollasega livreed.”
“Mis on Granti
