hästi ja rõhutas nende klaari nahka.
Kuid hetkel ei olnud välimus Tamarale tähtis, ehkki ta teadis hästi, et enne lossi jõudmist peab ta guvernandina tegema jõupingutusi, et näida alandlik ja vahest ka lohakavõitu.
Tõllas loksudes üritas Lawson nende tuju tõsta lugudega, mida ta oli kuulnud Granchesteri lossi hiilgusest ja samuti Granchesteri majast Londonis.
“Muidugi kuulub hertsog sageli kuninga kaaskonda,” rääkis ta, “ehkki ma ei usu, et ta kiidab heaks pillava elu, mida Tema Majesteet elas siis, kui ta oli veel Walesi prints.”
Tamara ei vastanud.
Hetkel tundus talle, et mõte hertsogiga kohtumisest rippus ähvardava pilvena ta pea kohal.
Tamara oli vihanud hertsogit sellepärast, kuidas too oli kohelnud tema õemeest, ja nüüd vihkas neiu teda iseenese pärast, viisi pärast, kuidas mees oli osutunud asjaoluks, mis tõkestas tema romaani trükis ilmumist.
“Ma pean kirjutama uue raamatu,” mõtles neiu.
Ent hetkel oli ta pea tühi. Tamara suutis mõelda vaid sellest, kui õnnetu ta oli, et pidi maha jätma kõik, mis tuttav, nagu ka õnnetunde, mis oli muutnud teda õega nii lähedaseks.
Päev enne lahkumist oli Tamara, vaatamata sellele, et oli veel tuhandeid asju teha, läinud kirikaeda, jätmaks jumalaga oma õemehe ja Maïkaga.
Nende surnukehi polnud leitud, kuid ta oli vikaariga kokku leppinud, et kindlasse kohta altari ees pannakse mälestustahvel.
Tamara oli palunud Lucyt ja teisi külanaisi, kes olid Maïkat ja lordi armastanud, hoolitseda selle eest, et tahvli ees oleks alati lilli, nii suvel kui ka talvel.
Nad olid lubanud seda teha ja Tamara oli põlvitanud kirikupingi ees, kus nad igal pühapäeval olid istunud, ning palvetanud, et ta suudaks ellu viia õe lootused laste eest hoolitsemises.
“Sa pead mind aitama, Maïka,” palus ta. “Neil pole lihtne pidada meeles kõike, mida sa neile õpetasid headusest, kaastundest ja mõistmisest.”
Palvetades oli Tamaral tunne, et Granchesteri lossist on neid voorusi leida üsna vähetõenäoline.
Kui neiu häärberisse tagasi jõudis, leidis ta Sándori peaaegu pisarais, sest poisile oli kohale jõudnud, et tema poni ei saa nendega kaasa tulla.
“Tema eest hoolitsetakse, Sándor,” lohutas Tamara poissi, “ja lossis on palju hobuseid, kellega sa saad ratsutada.”
“Ma tahan oma Rufust,” vastas Sándor. “Sa tead ju, tädi Tamara, et ta on minu oma olnud sellest ajast peale, kui ta oli veel varss.”
“Ma tean, kullake,” vastas Tamara, “kuid luban, et tema eest hoolitsetakse hästi selles kodus, mille härra Lawson tema jaoks leidis.”
Et aga Sándor näis ikka veel rõhutuna, ütles Tamara:
“Vahest kunagi hiljem võime paluda sinu onult, et saaksime ta sinule tagasi osta.”
“Kas sa arvad, et ta võiks sellega nõus olla?” küsis poiss, silmad taas säramas.
“Me võime vähemalt proovida,” vastas Tamara.
Aga nii rääkides pidi ta tahes-tahtmata mõtlema sellele, et kui jutud hertsogi tallidest olid õiged, siis vaevalt küll tahab mees mitte eriti väljapaistvat või head tõugu poni oma tõukarja hulka.
Oli mitmeid teisigi kriise, näiteks nagu siis, kui Vava tõi tuppa terve kivide kollektsiooni mingist salapaigast aias ja nõudis, et need tuleb kaasa võtta.
Ja Kadine tahtis kaasa võtta kassipojad, kõik kuus, sest ta väitis, et pole mitte kedagi, kes nende eest korralikult hoolitseks, kui nemad kord läinud on.
Lõpuks olid nad saanud teele asuda ja nüüd, Trurole lähenedes, teadis Tamara, et nad peavad ütlema hüvasti oma viimasele sõbrale, härra Lawsonile.
Nad peatusid postivõõrastemaja ees ja kui nad seisid seal üsnagi mahajäetult ning ootasid, kuni härra Lawson korraldab nende pagasi tõlla katusele paigutamist, hüüatas Tamara:
“Vaadake, lapsed!” hõikas ta. “Seal on Erth Veryon!”
Nad vaatasid osutatud suunas ja jooksid siis üle tee pikka kasvu valgete juustega mehe juurde, kes hoidis käest kinni umbes kuueteistaastasel poisil.
Meheni jõudes ütles Tamara:
“Erth, nii tore on sind näha ja ma olen rõõmus, et me ei lahku Cornwallist sulle hüvasti ütlemata.”
Mees, kellel eluaastaid oli umbes viiskümmend, sirutas käe ja Tamara pistis oma käe talle pihku.
Erth oli pime, kuid ta näonahk oli sile ja kortsudeta ning sellelt peegeldus sisemine vaimujõud.
“Kas sa lähed Cornwallist ära, preili Tamara?” küsis ta.
“Sa tundsid mu häälest ära,” sõnas Tamara naeratades.
“Ma ei unusta kunagi ühtki häält,” vastas Erth Veryon.
“Aga kas sa minu häält mäletad?” päris Kadine.
“See on preili Kadine!”
“Aga mind? Kas sa mind mäletad?” uudishimutses Vava.
“Väike preili Vava!”
“Mina olen ka siin,” seletas Sándor. “Kuidas läheb, Erth?”
“Väga hästi, tänan, noorhärra Sándor, ja kui teie asute teekonnale, siis lähen ka mina oma reisile.”
“Kuhu sa lähed?” küsis Tamara.
“Lähen sinna, kuhu Jumal mind juhatab.”
“Kui ta su Gloucesteri juhatab, palun, tule ja külasta meid,” palus Tamara. “Me oleme Granchesteri lossis. Sind näha, Erth, oleks sama, mis kohata tükikest Cornwallist välismaal.”
Neiu hääles oli varjund, mis sundis pimedat meest tal jälle käest kinni võtma.
“Sa oled õnnetu ja murelik,” ütles Erth.
“Jah,” vastas Tamara. “Ma pean viima lapsed elama nende onu, Granchesteri hertsogi juurde, ja nagu te võite arvata, jääksime palju meelsamini siia, kui see kuidagi võimalik oleks.”
“Ma kuulsin lord Ronaldi surmast,” ütles Erth, “ja ka teie õe omast. See oli sinu jaoks kurb, väga kurb sündmus, aga sa tead, et nad on Jumala juures.”
“Loodan seda,” lausus Tamara ja ta hääl värises kergelt.
“Sa võid seda uskuda, sest see on tõsi,” ütles Erth oma madalal häälel Cornwalli kõnepruugis. “Kuid sind ei häiri üksnes lein. Sa muretsed veel millegi muu pärast.”
Tamara ei pidanud seda ei veidraks ega üleloomu likuks, et mees oli nii läbinägelik.
Ta oli Erthi tundnud kogu Cornwallis elamise aja ja oli näinud, kuidas Erth oli ravitsenud tema õemehe murdunud pahkluud, nii et arst oli lord Ronaldi väga kiirest jalulesaamisest
