nüüd mehel käest kinni, tundis Tamara, kuidas mingi vibratsioon liikus mehest temasse, ja hetk hiljem ütles Erth:
“Sinu südames on vihkamine. See mürgitab sind. Asenda see armastusega, mu laps, sest ainult armastuse kaudu suudad sa õnne leida.”
Tamara tõmbas sügavasti hinge.
Ta oleks võinud arvata, et Erth teab tema tundeid. Samal ajal nõudis mees võimatut.
“Sa pead proovima,” sõnas Erth, nagu oleks neiu talle kuuldavalt vastanud. “Püüa anda armastust, siis saad seda ka vastu. See on see, mida Jumal meile on tõotanud, ja teda me võime uskuda.”
Tamara valmistus vastama, kui kuulis, et härra Lawson hüüab neid teiselt poolt teed.
“Ma pean minema,” ütles ta. “Tule meile külla, Erth, kui sa vähegi saad.”
Neiu tõmbas käe mehe peost, kobas oma käekotis, leidis pool sovrinit ja surus selle pihku Erthi pojapojale, kes oli vana mehe alaline saatja.
Seda tehes pani Tamara sõrme suule märgiks, et poiss teda ei tänaks. Erth ei võtnud kunagi oma teenete eest raha ja sellepärast käis sageli näljasena ringi.
Lapselaps naeratas Tamarale ja ravitseja ei märganud midagi, sest lapsed hõivasid kogu ta tähelepanu.
“Hüvasti, Erth! Hüvasti!” hüüdsid nad.
“Lootke Jumala peale,” sõnas mees, “ja tema viib teid ohutult kohale.”
“Me teeme seda,” ütles Kadine.
Seejärel jooksid nad üle tee härra Lawsoni juurde.
Tamara ühines nendega ja advokaat kiirustas neid tõlda astuma.
Lawson oli nõutanud parimad kohad Tamarale ja tüdrukutele, nii et nood nägid hobuseid, ja koha pukis koos teiste meestega Sándorile, kus poisile meeldis kõige rohkem istuda.
“Kirjutage mulle… palun, kirjutage mulle,” anus Tamara hüvastijätuks lehvitades.
“Te võite olla kindel, et teen seda, ja ootan sõnumeid ka teilt.”
“Kui kõik seal on väga kohutav,” sõnas Tamara vaikselt, “tuleme tagasi ja lööme laagri üles teie aias või varjume rannal olevasse koopasse.”
Härra Lawson naeris, aga Tamara teadis, et tegelikult oli tal nende lahkumise pärast kahju.
Õnneks jäi aega pikaks hüvastijätuks väheseks, sest kutsar kiirustas kõiki oma kohale asuma, ja hobused hakkasid liikuma enne, kui uks oli korralikult kinni pandud.
Tüdrukud kõõlusid akna peal ja hüüdsid hüvastijätusõnu, kuid Tamara surus end nurka ning pani silmad kinni, et takistada pisaratulva põski mööda alla jooksmast.
“See on tõeline hüvastijätt,” mõtles ta, “hüvastijätt endise eluga, ja taevas teab, mis uues elus ees ootab.”
Teekond Gloucesteri oli väga pikk ja väsitav. Öösiti peatusid nad teeäärsetes võõrastemajades ja vahetasid sageli tõldu, iga kord mures pagasi ümbertõstmise pärast ja piinliku hoolega jälgides, et midagi maha ei jääks.
Tamara harjus turtsakate kandjatega, kellele ei meeldinud postitõllad, sest nende reisijad andsid harva suurt jootraha, ja ükskõiksete võõrastemajapidajatega, kes varusid odavalt reisijate jaoks kõige halvemad toad ja söödamatud road.
Laste jaoks oli kõik vaid seiklus.
Alles viimasel päeval, kui nad jäid teel juhtunud liiklusõnnetuse tõttu üle kolme tunni hiljaks, muutus Vava pahuraks ja Kadine liiga uniseks, et millegi vastu huvi tunda.
Tamara sai hirmuga aru, et nad ei jõua väikesesse Tetbury linna enne kella kuut õhtul.
See tähendas aga, et lossi jõudmise ajaks on hertsog kahtlemata õhtust söömas ja kui nad katkestavad ta õhtustamise, tähendab see otsekohe halba algust.
Tamara oli lootnud, et vahest ootab neid Tetburys lossist saadetud tõld, mis nad viis miili edasi toimetaks.
Ta oli härra Lawsonilt teada saanud, et too polnud küll selgesõnaliselt palunud, et neile Tetburysse vastu tuldaks, kuid oli informeerinud hertsogit, et nad jõuavad sinna pärastlõunal.
Kui aga postitõld peatus üsnagi viletsa võõrastemaja ees, polnud seal märkigi eratõllast, ja kui Tamara asja lähemalt uuris, öeldi talle, et lossist pole mitte kedagi.
Siis oli neiul mõningaid raskusi väikese tõlla üürimisel.
Ilmselt ainult seepärast, et hertsogi nimi võõrastemajapidajale veidi elu sisse ajas ja ta tegutsema pani, leidis too lõpuks ühe väga vana kaariku, mida vedas niisama vana hobune.
Pagas kuhjati katusele ja Tamara ning lapsed istusid sisse.
Lõhnas heinte, määnduva naha ja hobuseliha järele. Kui nad teele asusid, liikus hobune sedavõrd aeglaselt, et Tamara arvates olid nii hobune kui ka kutsar mõlemad poolunes.
Lõpuks, pärast näivalt tunde kestnud rappumist tolmusel teel, keeras nende sõiduk sisse suure sepisrauast väravatepaari vahelt, mille kummalgi küljel oli kivist väravavahimajake.
Teekonna viimane osa kulges kõige rabavamat teed pidi, mida kummastki küljest ääristasid iidsed tammed.
“Nüüd kohe näeme lossi!” hüüatas Tamara häälega, millest lootis kostvat rõõmsat nooti, ehkki ta süda oli õige raske.
Vaid Sándor paistis lossi vastu huvi tundvat, tüdrukud olid selleks liiga väsinud.
Tamara korrastas kiiresti nende juukseid, kohendas kübaraid ja üritas maha nühkida plekke nende valgetelt kleitidelt.
Ta ise oli tavalisest rohkem kulutanud aega enda välimusele ja proovinud juukseid seada erinevalt tavapärasest stiilist, nagu oli harilikult kandnud.
Tegelikult oli ta juuksed laubalt otse taha tõmmanud ja kinnitanud need juuksenõeltega kuklasse krunni.
“Ma pean välja nägema lihtne ja tähtsusetu,” oli ta endale öelnud.
Kui ta aga peeglisse vaatas, pidi ta rahulolematult tõdema, et silmad olid ikka liiga suured ja huuled liiga vormikad, et näha välja nagu tavaline guvernant.
Neiu oli valinud oma kleitidest kõige lihtsama. See oli rohelisest krepist, sest Tamaras ei tohitud näha laste sugulast ja seepärast ka ei oodatud, et ta kannaks leinamärke.
Tamara ja Maïka olid alati õmmelnud oma rõivad ise ning olid nõela käsitsemises äärmiselt osavad.
Kuid Maïkal olid ka mõned väga ilusad kleidid, mille lord Ronald oli talle kinkinud, sest mehele meeldis näha oma naist imekaunina isegi siis, kui Maïka imetlejate ring nii väike oli.
Tamara mõtles, et vaevalt küll avaneb tal kunagi võimalus kanda neid oivalisi õhtukleite, mis ta õel olid olnud, või neid, mida ta tavatses kanda pühapäeviti kirikusse minnes või siis, kui nad juhuslikult lõbutsesid naabruses elavate sõprade pool.
“Kui mul on aega,” mõtles Tamara oma garderoobi üle vaadates, “õmblen endale mõned tõsisemad igavates toonides rõivad,
