ta praegust positsiooni arvestades ülimalt ebasobivad.
Tamaral polnud pärast härra Lawsoni teadet, et nad peavad mõisast lahkuma, olnud aega midagi ümber teha, ja roheline kleit, mis näis Tamara naha peaaegu pimestavalt valgeks muutvat, oli tegelikult kõige lihtsam kleit, mis tal üldse oli.
Isegi see ei suutnud varjata tema täiuslikku figuuri, piha peenust ega rindade pehmeid kumerusi.
Neiu asendas mustad lindid oma kübaral rohelistega, ise pooleldi kahetsedes, et polnud jätnud kõike nii endiseks.
Siis ütles Tamara endale, et ükskõik, mida ta ka selga ei paneks, vaevalt küll alandub hertsog märkama midagi nii ühiskondlikult madalal asuvat kui guvernant, ja tal oli vaja hoida end vaid tagaplaanil ja olla nii tähelepandamatu kui vähegi võimalik.
Nad jõudsid lossile lähemale ja nüüd võis Tamara näha, kui hiigelsuur see oli.
Lord Ronald oli talle rääkinud, et algselt oli loss olnud normanni stiilis, kuid hiljem oli seda muudetud ja ümber ehitatud, kuni sellest sai paljude erinevate arhitektuuristiilide segu.
“Mu vanaisa kulutas terve varanduse, et lisada uusi ja väga mõjukaid esindusruume,” oli lord Ronald rääkinud, “kuid ta taastas ka vana normanni stiilis torni, parandas Elizabethi-aegseid tiibu ja kohendas sisekujundust, mis pärines veel kuninganna Anne’i ajast.”
Õemehe rääkimise viisist sai Tamara aru, et lord Ronald armastas lossi, ehkki neiu aimas, et mehe lapsepõlv polnud seal just iseäranis õnnelik olnud.
Lord Ronald ei rääkinud oma vanematest kunagi halba, aga mõlemad, nii Tamara kui Maïka, said aru, et lordi isa ja ema olid olnud õige ranged ja pidasid lapsi vaid tülinaks, jättes nad igal võimalusel teenijate hoolde.
“Ma mõtlen sageli, et Ronald annab lastele kogu selle armastuse, millest ta ise lapsena ilma jäi,” rääkis Maïka kord.
Ja polnud mingit kahtlust, et Sándori sünnist peale oli lord Ronald rahulolevalt veetnud iga päev tunde iseenda väikese koopiaga.
Aga hiljem armastas lord Tamara arvates tüdrukuid rohkem, sel ajal kui Maïka ei varjanudki, et poeg on tema tunnetes esikohal.
“Ta on nii sinu moodi, kallis,” oli Tamara kord kuulnud õde lord Ronaldile ütlevat, “ja ma armastan pööraselt sinu poega lihtsalt sellepärast, et ta on sinu poeg.”
“Ma pean katsuma asendada lastele seda, mille nad on kaotanud,” mõtles Tamara nüüd.
Samal ajal kõrgus loss nii määratu suurena ja kõige üle valitsevana, et neiu tundis peaaegu, nagu oleks see tema ja ta õelaste vahele tulnud ning lahutanud neid paljalt oma suursugususega.
“See on väga vana ja väga suur!” ütles Sándor, kui nad esiukse juures peatusid. “See peaks kindlasti rüütleid täis olema, ja seal peaks korraldatama ka piigiturniire.”
Tamara oli rahul, et loss erutas poisi kujutlusvõimet, sest mis temasse endasse puutus, siis suutis ta ainult mõelda, kui masendavalt suur see oli. Ta oleks andnud kõik, mis tal oli, selle eest, et ümber pöörata ja minna tagasi oma mõisa hubasesse mugavusse.
Puuderdatud parukaga teener avas tõllaukse ning Tamara märkas, et mehel oli seljas musta- ja kollasekirju livree, millesarnast oli ta oma romaanis kirjeldanud.
Vaval käest hoides kõndis neiu trepist üles, sel ajal kui vanem valgete juustega kammerteener silmitses neid hämmastunult.
“Kas teil on Tema Hiilgusega kohtumine kokku lepitud, madam?” küsis ta.
“Tema Hiilgus ootab meid,” vastas Tamara. “Kas te teataksite talle, et tema vennalapsed on kohale jõudnud?”
“Tema vennalapsed?”
Kammerteenri häälest kostis selgesti hämmastus.
“Nii ma ütlesin,” kordas Tamara.
Neiu astus hiigelsuurde marmorpõrandaga halli, mille ühest otsast tõusis keerdtrepp ja teises oli keskaegne kamin.
“Ma arvan, madam,” sõnas kammerteener aupaklikul toonil, “et siin peab mingi eksitus olema. Kas te teate, et see on Granchesteri hertsogi kodu?”
“Ma tean seda,” vastas Tamara, “ja nagu ma juba ütlesin, on see siin hertsogi vennapoeg Sándor Grant ja need on hertsogi vennatütred preili Kadine ja preili Validé.”
Informatsioon viis kammerteenri ilmselt segadusse, kuid pärast lühikest pausi ütles ta:
“Tema Hiilgus sööb parasjagu õhtust, madam, kuid ma teatan talle teie ilmumisest. Kas te ootaksite siin?”
Kammerteener avas halli kaugemas otsas oleva ukse ja juhatas nad elutuppa, siis, ikka veel hämmeldunud ilme näol, lahkus ta ja sulges enda järel ukse.
“Ma olen väsinud! Ma tahan juua!” ütles Vava.
“Ma tean, kallis,” vastas Tamara, “kuid sa pead ootama, kuni oled näinud onu Howardit.”
“Kas me hakkame teda nii kutsuma?” küsis Sándor, katkestades lauda katvate miniatuuride kollektsiooni uudistamise.
“Jah… Onu Howard,” vastas Tamara.
Veidi vaiksemalt lisas ta:
“Ja ärge unustage, lapsed, kutsuda mind preili Wynne’iks.”
Nad olid seda harjutanud kogu sõidu aja, ent Tamara teadis, et väsinuna polnud Vaval kerge jätta ütlemata “tädi Tamara”.
“Pean meeles,” lubas Kadine.
“Mis sa arvad, kas onu Howardil on hea meel meid näha?” küsis Sándor.
Senise vastuvõtu põhjal otsustades pidas Tamara seda võrdlemisi ebatõenäoliseks, kuid valjusti ütles ta:
“Muidugi on, ja teie peate meeles pidama, et tema on issi vend ja issi sooviks, et te oleksite tema vastu väga kenad ja viisakad.”
“Ma tahan emmet,” ütles Vava. “Ma ei taha siia jääda, tahan minna koju emme juurde.”
Tamara võttis lapsel ümbert kinni ja tõmbas ta endale lähemale.
Vava oli väga väsinud. Teekond oli nende kõigi jaoks väsitav olnud, kuid kõige rohkem vaid viieaastasele lapsele, kes tahtis joosta ja hüpata, mitte aga istuda kogu päeva, kiilutuna postitõlla kuumusesse ja kitsikusse.
Mõnikord oli neil vedanud ja tõld oli olnud pooltühi, aga teistel puhkudel oli see pungil täis ja et enamikule reisijatest polnud meeldinud aknaid lahti teha, oli neil kogu aeg tunne, nagu oleksid nad lämbuma hakanud.
“Niipea, kui me oleme su onuga kokku saanud,” ütles Tamara Vavale, “vupsad sa voodisse ja ma toon sulle midagi head juua. Niikaua, kui sa jood, räägin sulle mõne toreda loo.”
See lubadus mõjus tavaliselt lausa maagiliselt, kuid nüüd oli Vava kuulamiseks liiga väsinud.
Et tüdrukukesel mugavam oleks, võttis Tamara tal mütsikese peast, silus juukseid ja hoidis teda seejärel tihedalt enda vastas. Laps oli juba pooleldi uinunud, kui uks lahti läks.
Tamara oli arvanud,
