tegi ruumisolevatel meestel endast mööda vaatamise võimatuks.
Iga tema käte liigutus, viis, kuidas ta hoidis pead, ja ripsmevärin oli treenitud täiuslikkuseni.
Tulemus oli rabav.
Kui tema ja krahv koos olid, oletasid inimesed loomulikult, et nende vahel on midagi.
Nüüd adus krahv, et kui ta ei ilmuks Devonshire’i lossi ballile, tekitaks see kuulujutte. Teisest küljest, kui ta ilmuks, ja kedagi tema kõrval pole, siis räägiks sellest ballisaalis iga inimene.
“Mida paganat ma peaksin tegema?” küsis krahv endalt.
Ta oli piisavalt intelligentne, taipamaks, et paljud mehed rõõmustaksid kuuldes, et ta heideti kõrvale.
Nad arvaksid, et see on talle paras, sest ta on liiga edukas, liiga rikas ja liiga kena!
Loomulikult olid nad tema peale kadedad. Kuidas nad saaksidki teisiti?
Ja muidugi emad, kes olid loobunud püüdlustest teha oma tütardest Ardwicki krahvinnat, jätkaksid tema jälitamist.
“Mida ma peaksin tegema?” küsis krahv endalt veel kord.
Sügaval sisemuses sai talle äkitselt selgeks, et tema hobused seisavad.
Ta vaatas aknast välja.
Nad olid kitsal tänaval ning eespool oli juhtunud õnnetus.
Sedalaadi asju juhtus noil päevil Londoni tänavatel suurenenud elanikkonna tõttu tihti.
Paljud tänavad olid liiga kitsad selle liiklushulga jaoks, mis praegu neist läbi voogas.
Krahv võis kuulda, kuidas mehed teineteise peale kõvasti karjusid.
Välja vaadates nägi ta, et kahe sõiduki rattad olid üksteise taga kinni.
Ingram avas ukse ja tuli tõllast välja.
Kaks õnnetuse põhjustanud sõidukit olid Post-Chaise’i ja Hackney tõllad.
Sõidukijuhid vandusid teineteise peale karjudes kurja. Hackney tõld oli osaliselt ühele küljele vajunud.
Krahv kõndis mööda sillutist.
Õnnetuspaigale oli kogunenud hulk väikseid poisse ja mõned vanaldased naised.
Nad astusid eest ära, et krahvi mööda lasta, justkui mõistes, et tegemist oli mõjuvõimsa isikuga.
Pisut eespool seisid kaarikut vaadates need, kes olid selles sõitnud.
Nagu krahv nägi, olid need noor tütarlaps ja väike poiss. Viimane tiris Hackney tõllast välja spanjelit, kes oli kokkupõrkest ilmselgelt hirmunud.
Krahv kõndis tütarlapse juurde ja ütles:
“Kas ma võin teile abiks olla? Te paistate hädas olevat.”
Tütarlaps oli väike ja kleenuke ning vaatas Ingrami poole üles justkui üllatudes, et mees räägib temaga.
Kui neiu nii tegi, sai krahv aru, et tütarlaps oli erakordselt ilus – “armas” oleks tegelikult see õige sõna.
Ta oli tõepoolest väga noor ning nagu mees veendus, lihtsameelne ja hirmunud.
“M-meil… oli… kokkupõrge,” ütles neiu tarbetult. “Ma… ma täpselt ei tea… mida t-teha.”
“Ma kardan,” märkis krahv vaevuaimatava naeruga hääles, “et teil pole võimalik oma teed selles sõidukis jätkata.”
“E-ei… ma arvan… et mitte,” vastas tüdruk.
Väikesel poisil oli nüüd spanjel süles. “Bracken kardab, Lupita,” ütles ta.
“Ma arvan, et temaga on kõik korras, kui sa paned ta maha, Jerry,” vastas tüdruk, “kuid hoia tal rihmast kinni.”
Samal ajal kui neiu rääkis, karjusid kaks sõidukijuhti ikka veel vihaselt teineteise peale.
Nad kasutasid sellist keelt, mis oli krahvi arvates noore tütarlapse kõrvade jaoks äärmiselt ebasobiv.
Tänav, millel nad seisid, oli vaene.
Kui mitte arvestada purunenud Hackney tõlda, koosnes liiklus üksnes veovankritest.
“Ma teen teile ettepaneku,” ütles krahv, “et pakun sulle ja su väikesele vennale, ma eeldan, et ta on su vend –, küüti, ükskõik kuhu te ka ei läheks.”
“See on teist… väga kena,” ütles tütarlaps, “kuid…”
“Kas teil pagasit on?” segas krahv vahele.
“Jah… on.”
Neiu osutas väikesele kohvrile, mis oli Hackney tõlla kastis. Ingram viipas oma teenrile, kes seisis krahvi tõlla ukse juures. Mees tuli joostes.
“James, võta see kohver,” ütles krahv, osutades Hackney tõlla poole, “ja pane see meie oma taha.”
“Just nii, mu härra.”
Ta võttis alla kohvri, mis ei tundunud väga raske olevat.
“Ma arvan, et minge minu tõlda,” ütles krahv, “mina üritan samal ajal lõpetada nende kahe teineteise peale karjumaks ning vabastamaks tee, et me saaksime edasi minna.”
Tütarlaps võttis poisil käest kinni.
Nad järgnesid teenrile, kes kõndis nende pagasiga ees. Krahv astus sõiduteele.
Paari sõnaga õnnestus tal vihased juhid vaigistada.
Nad tajusid võimu, kui nad krahvi nägid.
Mõrude nägudega viisid nad hobused ja kannatada saanud sõidukid eemale, et krahvi tõld võiks neist mööduda.
See võttis veidi aega, kuid krahv juhtis tegevust, kuni tee oli vaba.
Ta naasis oma tõlla juurde ja astus sisse.
Noor tüdruk istus koos väikese poisiga tagumisel istmel ning koer nende vastas.
Kui krahv istus, ütles tüdruk:
“See on… teist väga kena ja… me mõlemad, mina ja mu vend… oleme väga tänulikud.”
“Väga meeldiv,” vastas krahv. “Nüüd, kuhu te soovite minna?”
Tema teener seisis tõlla ukse juures, oodates juhiseid.
Tüdruk vastas pärast väikest pausi:
“Ma… ma mõtlen, kas te… ei tea mõnda vaikset hotelli… kus me võiksime p-peatuda?”
Krahv vaatas tütarlast imestusega.
“Hotelli?” küsis ta. “Aga kui te tulite Londonisse, on teil kindlasti sugulasi või sõpru, kelle juures peatuda?”
“E-ei,
