mis vajas lahtiharutamist.
Nendes kahes noores inimeses oli ilmselgelt midagi imelikku.
Pöördudes teenri poole ütles ta:
“Koju, James.”
Teener sulges ukse.
Kui hobused hakkasid liikuma, ütles krahv:
“Ma arvan, et esimene asi, mida me peaksime tegema, on üksteist tutvustada. Mina olen Ardwicki krahv.”
Vastasistuv tüdruk ahmis pisut õhku.
“Ma olen… teist kuulnud!” hüüatas ta. “Teil on väga head võidusõiduhobused… ja teie… võitsite Ascoti kuldkarika… eelmisel aastal.”
Krahv naeratas. “Tõepoolest, aga ma olen üllatunud, et te olete sellest teadlik.”
“Mu i-isa oli väga huvitunud võidusõidust,” vastas tüdruk, “ja kui ta… nägemine hakkas kaduma… lugesin mina talle… ajalehtedest… võiduajamistest.”
Neiu rääkis ilma igasuguse edvistamiseta.
See pani krahvi veenduma, et tegemist on maatüdrukuga.
Ilmselt teadis neiu Londonist väga vähe.
Vaikset perekonnahotelli, mida ta enda ja venna jaoks ette kujutas, oleks olnud raske leida.
Hotelliomanikud oleksid ka imelikuks pidanud, et nii noor tütarlaps reisib ilma saatjadaamita.
“Te ei ole mulle veel öelnud, kes teie olete,” rõhutas krahv.
“Mina olen Lupita Lang… ja see on mu vend Jeremy, keda me oleme alati kutsunud Jerryks.”
Ta kahtles hetke, enne kui jätkas:
“Võib-olla ma peaksin ka… rääkima, et ta on Langwoodi krahv.”
Krahv vaatas tüdrukut üllatusega. Ja vastas siis:
“Langwoodi krahv! Sellisel juhul ma tundsin teie isa, keda ma arvan olevat praegu surnud.”
“Ta-ta… suri… eelmisel talvel,” vastas Lupita.
Tema hääles oli teatud toon, mis kõneles krahvile, kui väga see tegi tüdruku õnnetuks.
“Mul on sügavalt kahju seda kuulda,” ütles krahv.
“Ma kohtusin teie isaga kaks aastat tagasi Newmarketis ja ma olen kindel, et ma nägin teda Ascotis eelmisel aastal, mil ma, nagu te ütlesite, võitsin karika.”
“Ja-jah, ta oli seal,” nõustus Lupita, “kuid… nüüd… mil ta on surnud… Jerry ja mina… pidime põgenema.”
Krahv vaatas tüdrukule otsa.
“Põgenema?” päris ta. “Miks ja kelle eest?”
Tekkis paus, mil Ingram mõistatas, kas tüdruk räägib ikka tõtt. Sel hetkel kõlas paugatus ja Jerry läks kiirelt lahtise akna juurde.
Väljas marssisid orkestri juhtimisel mööda tänavaid punakuuelised sõdurid.
See oli vaatepilt, mida londonlased olid kaks nädalat varem toimunud kuninganna Victoria valitsemise 60. aastapäeva pidustustest saadik harjunud nägema.
Aga Jerry jaoks oli see uus ja huvitav.
Ta nõjatus aknast välja nii kaugele, kui sai, et vaadata sõdureid mööda marssimas.
Just siis ütles Lupita vaiksel häälel, mida ainult krahv võis kuulda:
“K-keegi… tahab… Jerryt tappa!”
Teine peatükk
Krahv vaatas tütarlast ainiti ja imestusega.
Siis, kui ta oleks tahtnud midagi öelnud, pani tüdruk sõrme oma huultele.
Ingram sai aru, et ta ei tohi rääkida väikese poisi juuresolekul.
Kui nad edasi sõitsid, ütles krahv:
“Ma arvan, leedi Lupita, oleks väga vale, kui peatuksite hotellis üksinda koos Jerryga. Kuna ma tundsin teie isa, tunnen ma teie suhtes teatavat vastutust ja seepärast teen ettepaneku, et te peatuksite minu juures Grosvenori väljakul.”
Lupita vaatas krahvi üllatunult.
“P-peatuda teie juures? Aga …me just… tutvusime teiega.”
“Ma tean seda,” vastas krahv naeratusega, “kuid võib-olla ei saa te aru nendest raskustest, millega puutute kokku võõras hotellis. Samas on kuninganna juubelipidustuste tõttu iga hotell Londonis broneeritud.”
“Ma… ma ei osanud… selle peale mõelda,” ütles Lupita, nagu see oleks olnud temast väga hoolimatu.
“Seega, las ma teen teile ettepaneku peatuda minu juures,” jätkas krahv, “vähemalt niikaua, kuni saate ühendust oma sugulastega. Teile on piisavalt seltsidaame, kuna mu vanaema on praegu minu juures.”
Ingram peatus, et naeratada neiule, enne kui jätkas: “Ta on peaaegu kaheksakümneaastane, aga tal pole kordagi tulnud pähe puududa juubelipidustustelt ja ta kavatseb nautida sellest iga hetke!”
“Tänan… tänan väga!” ütles Lupita. “See on… teist väga kena… ja ma tean, et kui isa elaks, oleks ta… äärmiselt tänulik.”
Krahv ei ütelnud enam midagi, kuid imestas, mida see kõik peaks tähendama.
Hoolimata vihast selle pärast, kuidas Heloise oli käitunud, leidis ta enda nüüd olevat huvitunud ja üllatunud.
Kuidas nii kena tütarlaps, nagu see tüdruk, kes istus ta kõrval, on põgenemas?
Ja too mees ei jälitanud mitte teda, vaid kavatses tappa tema venda.
Krahv arvas, et see on arvatavasti tüdruku ettekujutus ega saa olla tõsi.
Samal ajal, kuna ta oli tundnud ja austanud Langwoodi krahvi, oli krahv otsustanud selle probleemi sügavusteni jõuda.
Ei võtnud palju aega, et jõuda suure majani, mida krahv omas Grosvenori väljakul. Hobused peatusid selle ees ja James hüppas maha. Siis taipas krahv, et teener hoidis käes kleidikarpi.
See oli kleit, mida Heloise oli kavatsenud kanda Devonshire’i hertsoginna maskiballil.
Ingram mõistatas ebamääraselt, mida oli naine selle asemel valinud, nüüd kui ta läheb Dunbridge’i hertsogiga.
Krahv ütles endale, et Heloise on täiesti põlastusväärne ja veenis ennast temast enam mitte mõtlema.
Esiuks avanes hetkel, kui hobused trepi ees peatusid.
Teener läks ees ja viis kleidikarbi sisse.
Krahv aitas Lupita tõllast välja ja Jerry järgnes neile, hoides koera rihmast.
Nagu kõikides krahvi majades, oli hall äärmiselt muljeltavaldav.
