>Autori märkus
Vene, õigemini slaavi rahvast pole suudetud rahuldavalt kirjeldada, kuigi sajandite vältel on paljud kirjanikud seda teha proovinud. See magnetism, hiilgav hingeline jõud on seotud dramaatilise piiride ületamisega. Venelase jaoks tähendab armastus tavaliselt kannatusi.
Vene talupojad laulsid laule mitte keha kannatustest, mida oleks võinud oodata, vaid hinge kannatustest. Armastus ja valu on nii põimunud, et neid on võimatu eristada.
Venelane on segu meeleheitest ja optimismist, suurejoonelistest plaanidest ja puhtast tühisusest, toredast idealismist ja metsikust liialdamisest. Nad võivad armastusest hulluda või joovastuda kuni õnnejoobumuseni, mil nad saavad jumalaga üheks.
Suurim muutus tsaar Aleksander II valitsemisajal oli peale pärisorjade vabastamise salapolitsei tegevuse piiramine. Tema eelkäija, Euroopa kõige hädaohtlikuma valitseja tsaar Nikolai I ajal olid ülikoolid politsei järelevalve all, välismaale reisimine ja rahvakogunemised keelatud ning sõdureid saadeti Siberisse paljalt sel põhjusel, et nööp oli vales kohas.
Esimene peatükk
1878
Leedi Odele Ashford seadis end eravagunis mugavalt sisse ja mõtles rahulolevalt, et jõuab peagi Charlile lähimasse pooljaama.
Hurmavalt kaunis oma sooblinahkades ja ülielegantses reisikostüümis, oli ta imekena ning aknast välja vaadates nägi ta välja täpselt selline nagu fotodel, mis ehtisid kaupluste vaateaknaid ja tunnistasid ta oma aja üheks kaunimaks naiseks.
Naise tegi eriliselt kütkestavaks ka mõte sellest, mis teda ees ootab – et ta näeb jälle vürst Ivani ja on vähemalt mõne tunni temaga kahekesi.
Mees oli kirjas sõnaselgelt palunud naisel Charli tulla ülejäänud seltskonnast pisut varem.
Kui leedi Odele mõtles mehe kenast näost, tumedatest kirglikest silmadest ja kõhnast atleetlikust kehast, tundis ta, kuidas tema süda hakkas kiiremini põksuma ja tundeorgan uusi aistinguid tajuma.
Naine mõtiskles, et juba pikka aega pole tal olnud nii kütkestavat, armatsemises nii osavat ja eelkõige nii rikast armukest.
Leedi Odele’i abikaasa sõnul oli vürst Ivan Marlborough’ palees Walesi printsi ümber koondunud seltskonnas üks rikkamaid mehi, kelle varandus üksi oli suurem kui kõikide teiste omad kokku.
See tõik, et vürst oli Odele’i valinud lugematute kaunite naiste seast, kes teda järeleandmatult jälitasid, tegi asja veelgi meelitavamaks.
Vürsti küllakutse, millega ta palus naist just sellel nädalal enda juurde, oli hästi ajastatud.
Mees teadis, et Edward Ashford, kelle ainus tõeline armastus oli hobused, oli parasjagu Doncasteris ratsutamas, ja sai oma naisega ühineda alles pärast võiduajamiste lõppu. See andis Odele’ile vähemalt kaks, võib-olla ka kolm päeva omaette olemiseks.
Leedi Odele küsis endalt, mis oli vürst Ivanis sellist, mis tegi ta vastupandamatuks ja nii palju huvitavamaks kõigist neist kenadest inglise meestest, keda ta oli eile õhtul kohanud Marlborough’ palees ja kõikides teistes lossides, kus pidevalt peeti pidusid Walesi printsi auks.
Osaliselt oli see tingitud tema vene päritolust, arvas naine, ja kuigi mees oli pooleldi inglane, oli leedi Odele kindel, et temas oli veel palju enamatki.
Vürst oli väga intelligentne ning naine oli kuulnud, et isegi kõige auväärsemad riigimehed kummardasid tema suurepäraste poliitiliste teadmiste ees.
Teda kuulati lugupidamisega ka väga paljudes teistes küsimustes, mida arutati siis, kui naised olid saalist lahkunud ja mehed istusid portveini nautides ümber laua.
Vürst oli suurepärane ratsutaja, tema hobuste tundmise oskus oli toonud talle võidud kõikides klassikalistes võiduajamistes, mis äratas kadedust leedi Odele’i maruvihases abikaasas ja teistes Jockey klubi liikmetes.
Peale kõige selle oli mehes midagi mõistatuslikku, leidis leedi Odele, midagi, mida iga naine pidas intrigeerivaks ja otsides võtit selle jaoks, et seda leidmata pettuda.
Kuid mis see ka ei oleks, ütles leedi Odele iseendale, et ta ootas lausa tütarlapseliku erutusega Charli saabumist.
Rong aeglustas käiku ja nüüd võis ta näha pooljaama, mille juures oli silt – “Ainult Charli lossi”.
Nagu naine lootiski, olid teda ootamas äratuntavates livreedes vürsti teenrid ja kõvakübaras vürsti erasekretär.
Platvormile oli laotatud punane vaip ning leedi Odele teadis, et väljas ootas ülimugav tõld, mida veavad neli suurepärast hobust ja mis viib ta lossi sellise kiirusega, et enamik inimesi jääks sellest hingetuks.
Rong peatus, kuid naine ei teinud mingitki katset end liigutada, enne kui vürsti erasekretär avas ukse ja kummardas kübarat käes hoides ning teisest vagunist ilmus leedi toaneitsi koos naise sooblinahkse muhviga.
Mõtlemata naeratusele, mida leedi Odele automaatselt kasutas iga mehe ja naise vangistamiseks, kellel ta laskis sellest osa saada, astus naine platvormile.
“Tere tulemast Charli, mileedi!” ütles härra Brothwick, vürsti erasekretär.
“Tänan,” vastas leedi Odele ja liikus luigeliku graatsiaga mööda punast vaipa pooljaama sissekäigu poole.
Ta oli vägagi teadlik sellest, et kõik rongi aknad olid täis nägusid, mis igatsesid näha seda kuulsat inglise iludust.
Kuna naine mitte kunagi ei valmistanud pettumust neile, keda ta salaja “oma publikuks” kutsus, pööras ta end sihilikult ringi, et rääkida oma toatüdrukuga, kes järgnes talle, nii et teda jälgivad inimesed võisid heita pilgu suurepärasele roosakasvalgele nahale, sinistele silmadele ja kuldsetele juustele.
“Robinson, ega sa mu juveelikohvrit pole unustanud?”
See oli üpris tarbetu küsimus, sest Robinson hoidis kohvrit kõvasti mõlema käega rinnal.
“Ei, mileedi.”
Leedi Odele heitis pilgu rongile, nagu poleks ta seda kunagi varem näinud, ja mõtles, et ta peaaegu kuulis kõiki neid imetlevaid ohhetusi ja ahhetusi, mida ta liigutused esile kutsusid.
Siis pööras naine ringi, et lahkuda rongijaamast teda ootavasse luksuslikku tõlda.
Charli oli ainult kaks miili ja leedi Odele ei vaevunud kummarduma ettepoole, nagu uued külalised seda tegid, kui oru nõlval asuv suurepärane loss ilmus nähtavale oma päikesepaistes helkivate sadade akende ja suure torni tipus lehviva lipuga.
Tegelikult teadis leedi Odele Charli juba mitu aastat.
Naisele meeldis lord Charlwood, kelle perekonnale loss oli neli sajandit kuulunud ja ta oli rõõmus, kui vürst Ivan oli lossi lordilt ära ostnud ning kulutas selle kaunistamiseks terve varanduse.
Kuigi Charlwoodi perekonnale oli ilmselt raske lahkuda millestki, mis tähendas neile nii palju, oli lossi eest makstud raha tähendanud seda, et VI lord Charlwood ja tema naine võisid jätkata lõbusat ühiskondlikku elu, mida nad nautisid, kartmata laskuda sügavamale võlgadesse.
Charl oli üks suurematest lossidest Inglismaal ja leedi Odele’i arvates ideaalne paik vürst Ivani jaoks. Naine oli kunagi imestanud, et vürstil ei olnud lossi oma ema sünniriigis, kus ta veetis suure osa oma ajast.
Tegelikult oli mehel losse kõikjal Euroopas: palee Veneetsias, loss Prantsusmaal, jahiloss Ungaris ning villa Monte
