kuulas ja leedi Odele jätkas:
“Ta on kena laps.”
“Nagu sina?”
“Pisut. Enamikel Storridel on sinised silmad ja heledad juuksed. Ta täidab kindla peale sinu nõudmisi puutumatuse ja süütuse koha pealt.”
Vürst ohkas kergendatult.
“Korralda mulle temaga kohtumine,” ütles mees. “Kahe nädala pärast tuleb uus pidu ning meie sinuga koostame külaliste nimekirja.”
“Teeme seda,” ütles leedi Odele innukalt, “kuid me ei saa sinna lisada printsi ja proua Langtryt.”
Vürst ajas end naise kõrval diivanil istukile.
“See on siis kokku lepitud,” ütles mees, “räägime meist.”
Naine pani oma käe mehe omadesse ja mees tundis väikest võdinat seejuures läbimas naise keha. Ta naeratas ja pööras peopesa oma huulte suunas.
Vikont ulatas oma püssi vahile, pöördudes samal ajal oma kaaslase poole:
“See oli üks paras lõbus laskmine, Shane. Ma ei ole näinud paremaid ääretabamusi.”
“Ka mina olin endaga päris rahul,” vastas auväärne Shane O’Derry. “Kuid arvan, Richard, et sa olid täna pisut vormist väljas.”
“Liiga palju portveini eile,” tunnistas vikont, “kuid pärast seda pikka jalutuskäiku tunnen end palju paremini kui varahommikul.”
“Minagi,” nõustus Shane O’Derry.
Nad tänasid vahti ja jalutasid koos jahikaariku suunas, millega Storrington Parki tagasi sõita.
Istudes kaarikus, mis viis neid mööda konarlikku teed läbi põldude vahelt, kus nad olid põldpüüsid lasknud, tagasi peatee suunas, nägid nad välja nagu vennad.
Ometi ei olnud nende vahel mingeid sugulussidemeid. Nad olid olnud parimad sõbrad sellest ajast saadik, kui õppisid koos erakoolis ja nüüd, lõpetanud sama ülikooli, kavatsesid koos nautida Londonis seltskonnaelu lõbusid.
Vikondi jaoks oli see lihtne, sest isa tagas talle helde sissetuleku, kuid Shane O’Derryl oli harva kaks ginigi taskus.
Vaesunud Iiri kõrgaadliku, Dunderry krahvi varanduseks oli varisev loss ja armetu renditulu viletsusse langenud rentnikelt. Tema teise pojana oli auväärse Shane O’Derry tulevik rõõmutu, kui sõber Richard poleks olnud valmis kõike temaga jagama.
Tegelikult kutsuti neid nöökavalt “lahutamatuteks”.
Nüüd, naerdes ilmselt mõne omavahelise nalja peale, jooksid nad lossi treppidest üles ja läksid oma magamistubade suunas läänetiivas, kus vikondil oli ka isiklik elutuba, mis oli tal olnud juba poisikesepõlvest peale.
See oli räämas, korratu ja täis harukordseid sporditrofeesid, tennisereketeid, kriketikurikaid ning kõike muud, mis lebas põrandal, kuna seintel polnud enam ruumi.
Vahetevahel käskis krahvinna majapidajannal tuba korda teha, kuid sel hetkel, kui majapidajanna selja keeras, valitses toas samasugune kaos ning krahvinna loobus ebavõrdsest võitlusest korraloomisel.
“Pean ütlema, et pole iial päeva rohkem nautinud kui täna,” ütles Shane, “aga ma olen paganama janune.”
“Õlu või siider?” küsis vikont. “Ma ei julge päevasel ajal küsida joovastavamat jooki või muidu kannab Giplin isale ette.”
“Siider on see, mida ma vajan,” vastas Shane.
Vikont tegi liigutuse, nagu tahaks ulatuda kellani ja ütles:
“Ma olen täiesti kindel, et kell on katki. Lähen ja hõikan tagatrepil.”
Seda öeldes lahkus ta toast ja Shane läks akna juurde, millest avanes vaade pargile, kus kasvasid iidvanad tammepuud ja laius hiiglasuur hästihooldatud aed.
Ta kuulis kedagi tuppa tulevat ja arvates, et see on vikont, ei pööranud ta pead, kuni kuulis pehmet häält hüüdmas:
“Shane!”
Siis pöördus ta õhinal ringi ja nägi noort tütarlast enda poole vaatamas.
“Charlotte!” sosistas mees.
Neiu jooksis meeletult üle toa mehe embusesse.
“Shane! Shane!” hüüdis neiu ja mees kuulis tema häält nime öeldes murduvat.
“Mis juhtus? Mis sulle muret teeb?” küsis noormees.
“Ma… ma ei saa sulle rääkida… ah, Shane… ma arvan… et mu süda lõhkeb!”
“Sa pead mulle rääkima, mis juhtus?”
Ta hoidis tütarlast tihedalt enda embuses ja tundis, et too nutab.
Mehe haare tugevnes ja ta suudles neiu juukseid. Samal ajal tuli vikont tagasi tuppa.
“Ma ütlesin ühele teenrile, et ta tooks…” alustas vikont, siis nägi aga oma õde Shane’i embuses. “Mis viga? Mis juhtus?”
“Seda püüan minagi teada saada,” vastas Shane. “Charlotte on endast väljas.”
“Vaata, et ema sind niiviisi ei näeks,” hoiatas vikont.
Vikondi õde tõstis pea Shane’i õlalt.
“Ema on… puhketoas,” ütles ta peaaegu seosetult, “ja… mina tulin rääkima… mis on juhtunud.”
Pisarad voolasid mööda ta kahvatuid põski ja ta sinised silmad ujusid pisaraist.
“Tule ja istu,” tegi Shane õrnalt ettepaneku. “Räägi meile, mis sind endast välja viis.”
“See pole üldse sinu moodi olla selline piripill, Charlotte,” tegi vikont märkuse.
“S-sa ka nutaksid… kui oleksid… m-minu asemel!” nähvas Charlotte peaaegu raevukalt.
“Räägi, milles asi,” ütles vend.
Shane oli viinud Charlotte suurde tugitooli, mis seisis kamina kõrval.
Kui neiu istus, sättis mees end käetoele istuma.
Noormees tõmbas oma tviidpintsaku taskust rätiku ja pühkis sellega neiu silmi.
Noormehe õrn käitumine pani neiu veelgi rohkem nutma.
Jõupingutusega neelas ta pisarad alla ja hoides kõvasti mehe käest, ütles ta ikka veel väriseva häälega:
“E-ema sai… tädi Odele’ilt kirja. Tädi on… leidnud m-mulle… abikaasa.”
“Abikaasa!” hüüatas vikont. “Helde taevas, sind pole isegi veel seltskonda viidud!”
“Ma… tean,” vastas Charlotte, “a-aga tädi Odele kirjutas, et ma olen… maailma kõige õnnelikum tüdruk… ja terve perekond peab põlvitama ja tänama… j-jumalat sellise… v-võimaluse
