minutit. Pealegi on tema ema juba otsustanud, et ta abiellub Dare’i lordiga.”
“See tuletab mulle meelde,” ütles vikont, “et kui ma käisin nii kuu aega tagasi kirikus, nägin ma kõige kaunimat tütarlast oma elus. Ma tahtsin küsida, kes ta on, kuid see läks mul meelest.”
“Mida sa kirikus tegid?” küsis Shane.
“See oli siis, kui sa olid Iirimaal,” seletas vikont. “Emal ja isal oli 25. pulma-aastapäev.”
“No siis sa muidugi pidid minema,” vastas Shane. “Mis selle tüdrukuga siis on?”
“Ma tean, keda sa mõtled!” hüüatas Charlotte. “See on Alana. Ta on väga ilus.”
“Tema ümber oli väga palju lapsi,” ütles vikont.
“Need olid vikaari lapsed. Alana aitab proua Bredonil neid hoida.”
“Kas ta on tõesti nii kenake?” küsis Shane.
“Minu meelest oli ta väga kaunis!” vastas vikont. “Ta viis mu mõtted kõrvale vikaari jutluselt, mis oli nii pikk, et isa muudkui niheles ja vaatas kella juba ammu enne lõppu.”
“Me rääkisime tüdrukust,” jätkas Shane visalt, püüdes teema juurde jääda.
“Ega sa ei taha öelda, et…” alustas vikont.
“Miks mitte?” küsis Shane. “Ma võtaks ette ükskõik mida, haaraks igast õlekõrrest, kui see päästaks Charlotte.”
“Ma tahan… sinuga abielluda, Shane,” ütles Charlotte. “Sa lubasid mulle, et me lõpuks abiellume… isegi kui… peame veidi ootama.”
“Ma tean, kallis,” ütles Shane, “kuid kui ma läheksin praegu sinu isa juurde, siis vaevalt et ta mind kuulda võtaks.”
“Me ei tohi hetkegi kaotada,” sekkus vikont. “Isale ei pruugi vürst Ivan meeldida – ta vihkab välismaalasi – kui aga ema ja tädi Odele arvavad, et see on sobiv abielu, siis kõik isa argumendid lükatakse kõrvale ja Charlotte viiakse kirikusse nii kiiresti, kui jalad kannavad!”
Charlotte pani käed silme ette ja hakkas jälle nutma.
“Pagan, me peame midagi tegema!” ütles vikont. “Mis sa arvad, kas see tüdruk aitaks meid? Meelitaks ta vürsti juurde, et ta juhiks tähelepanu Charlotte’ilt endale?”
Neiu jättis nutmise järele ja vaatas venda pärani silmil.
“Kas sa tõesti arvad, et me võiksime võtta… Alana Charli kaasa?”
“Mitte tema endana,” ütles vikont. “Teeskleme, nagu ta oleks aadlisoost ja peen. See võiks vürstile meeldida ja ärataks tähelepanu, vähemalt natukeseks ajaks.”
“Ainus võimalus,” ütles Shane, “oleks meil kõigil jalamaid põgeneda.”
“Isa jälitaks meid.”
“Kui ta meid üles ei leia, siis mida ta saab teha?”
Hetkelises vaikuses silmitses vikont oma sõpra ja nägi tolle silmis meeleheidet.
“Kui see kõik poleks nii äkki juhtunud,” ütles Charlotte. “Teate ju, et 21-aastasena saan ma päranduse, mille ristiema mulle jättis.”
“Olin selle unustanud,” vastas vend. “Kui palju seda on?”
“Ainult 200 või 300 naela aastas, kuid isa ütles, et raha koguneb selleks ajaks veel rohkemgi, kui ma nii vanaks saan.”
“Me oleme seda arutanud,” ütles Shane vabandavalt, “ja ma tean, et isa annab mulle maja oma valdustes. Ma võiksin kasvatada hobuseid või midagi muud. Me saaksime hakkama.”
“Muidugi saaksime!” nõustus Charlotte, “ja me oleksime nii – nii – nii õnnelikud.”
Ta vaatas kõneldes Shane’ile otsa ja hetkeks unustasid nad kõik peale teineteise.
“Pole mingit võimalust, et saate oodata senikaua, kuni Charlotte saab 21,” ütles vikont teravalt. “Peame tegutsema nüüd ja praegu, kui tahame vürsti käest pääseda.”
Charlotte vaatas oma venna poole ja küsis:
“Kas sa tõesti mõtled… Alanat?”
“Räägi mulle temast. Kindla peale on ta väga kena.”
“Ta on kena ja väga armas.”
“Kust sa teda tunned?”
“Ta on härra Wickhami tütar.”
“Wickhami?”
“Minu muusikaõpetaja. Sa peaksid olema temaga kohtunud. Ta käis meie juures palju aastaid kolm korda nädalas.”
“Muidugi, nüüd mul tuleb meelde. Pikk, päris kena mees.”
“Ma arvasin kogu aeg, et ta on kena,” ütles Charlotte, “ja väga meeldiv. Loomulikult käitus ema temaga nagu kõigi mu õpetajatega, nagu nad oleksid pori ta jalge all, kuid tegelikult oli ta härrasmees.”
“Kust sa seda tead?” küsis vikont.
“Ta rääkis mulle ükskord, et tema perekond oli põhjas päris tuntud ja ta isa oli kuulus dirigent.”
Vend turtsatas korra.
“Ema silmis ei oleks ta härrasmees.”
“Ma tean,” nõustus Charlotte, “kuid ta oli seda, ja armastasin tema muusikatunde, kuigi ma ei suudaks kunagi nii hästi mängida nagu tema või Alana.”
“Niiviisi siis kohtusitegi.”
“Alana tuli siia kõigepealt selleks, et saata meid klaveril, kui meie härra Wickhamiga mängisime viiulil duetti. Tema mängis ka viiulit. Ma oleksin hea meelega temaga sõbrustanud, kuid ema ei tahtnud sellest muidugi kuuldagi.”
“Muidugi mitte,” nõustus vend. “Kas sa ikka kohtud temaga?”
“Praegu ainult kirikus. Teenrid rääkisid, et kui härra Wickham suri, ei jäänud temast mingit raha. Sel ajal kui ma julgust kogusin, et küsida emalt luba Alana aitamiseks, kuulsin, et ta kolis kiriklasse ja aitab proua Bredonil lapsi kasvatada.”
“Päris koera elu,” arvas vikont.
“Proua Bredon on kena, kuid tal on ikkagi viis last.”
“Arvestame asjaolusid,” ütles Shane. “Alana oleks kindlasti rõõmus, kui saaks kiriklast pisut eemale ja viibiks sellises kohas nagu Charl.”
“Kas sa tõesti arvad nii?” küsis Charlotte.
Vikont mõtles asja üle järele.
“Ma ei usu, et leiaksime temast kenamat tütarlast kogu maakonnas ja kui tema isa oli härrasmees, nagu Charlotte väitis, siis Alana teab, kuidas käituda.”
Charlotte vaatas ühe, siis teise noormehe otsa.
“Richard,
