ei ütelnud, et neid ei tule,” vastas vürst.
Naine teadis, et oli teinud vea, lootes, et vürst räägib talle oma külalistest või muudest isiklikest asjadest.
“Loomulikult olen ma rõõmus, et nad mõlemad tulevad,” ütles naine kiirelt. “Mulle meeldib proua Langtry, kuigi enamik naisi on tema peale väga kadedad.”
Seda rääkides heitis ta ripsmete alt vürstile pilgu ja lisas:
“Ja minagi olen tema peale väga kade, Ivan, kui sa arvad, et ta on kenam kui mina.”
Vürst ei vastanud, et see on võimatu. Ta lihtsalt naeratas kuidagi salapäraselt ning leedi Odele jätkas:
“Ma lohutan ennast teadmisega, et enamik sulle meeldinud naised on blondid. See on muidugi vastandite külgetõmme.”
Naine heitis rääkides pilgu vürsti tumedatele läikivatele juustele ja mõtles, et hoolimata sellest, et mehe ema oli olnud inglanna, oli kogu tema välimus venepärane.
Vürst pani teetassi lauale ja ütles:
“Nüüd ma tahan sinuga rääkida, Odele. Vajan su abi.”
“Minu abi?” kordas leedi Odele üllatunult.
Terve selle aja, mil Odele kleiti vahetas, oli ta omaette mõtisklenud, millest küll mees temaga rääkida tahtis ja kui palju ta ka ei pingutanud, ei suutnud ta sellele küsimusele vastata.
Kuigi mees oli palunud tal saabuda enne teisi, et nad saaksid omavahel olla, ei arvanud naine, et mees soovis armatseda enne külaliste saabumist.
Naine teadis, et vürstil ei ole kombeks pärastlõunasel ajal diivanil armatseda, nagu tegid Walesi prints ja arvukad teised teda jäljendavad džentelmenid.
See oli vajalik üksnes sellepärast, et päevasel ajal oli kõnealuse daami abikaasa tavaliselt oma klubis ning armastajaid üldiselt ei segatud.
Kuid sellised salasekeldused polnud vajalikud, kuna leedi Odele magas sobivalt vürsti eratubade läheduses ning kogu öö oli nende käsutuses.
Seega mehe soovil näha naist teejoomise ajal polnud leedi Odele’i meelest midagi tegemist nendevahelise armastusega.
Kuid mis see siis võiks olla?
Naine oli juba rongis sõites pead murdnud ja ka kogu Charlis viibimise aja, kuid ei leidnud ühtki vastust.
Nüüd oli Odele liikunud teelaua tagant akna alla temale soodsasse valgusesse, kus iga ta liigutus, juuksed ja tagasihoidlik helk teemantkõrvarõngastelt olid kõik ahvatlevad ning naine teadis seda.
“Tead, kulla Ivan,” ütles naine mahedalt, “kui ma suudan sind aidata, siis ma olen alati valmis seda tegema, kuid ma ei suuda ette kujutada, millega. Sa oled teinud mu uudishimulikuks ja tahan teada, kuidas ja mil viisil ma saaksin sulle abiks olla.”
“Seda ma sulle nüüd kohe räägingi,” ütles vürst, “Ja sa tead, Odele, kuna me tähendame teineteise jaoks nii palju, oled sa ainus inimene, kelle nõu ma praeguses raskes situatsioonis küsiksin.”
Leedi Odele seadis oma käed elegantselt ühele poole rippu ja tõstis oma sinised silmad justkui lapseliku tähelepanelikkusega.
Talle tundus, et vürst otsis sõnu. Siis aga oma tavalisel otsustaval ja kõhklematul viisil, mida mahendas sügava hääle võlu, ütles mees:
“Mu naine suri eelmisel nädalal.”
Leedi Odele jahmatas.
Ta oli unustanud, et vürstil oli naine nagu igal teisel mehel.
Vürstitari ei mainitud kunagi, kuid nüüd, kui leedi Odele selle peale mõtles, tuli talle meelde, et naine oli pärit Ungarist ja mitu aastat tagasi varsti pärast abiellumist ratsutamisõnnetuses viga saanud.
Kuigi vürst kunagi temast ei rääkinud, väideti kindlalt, et naine oli hull ja teda hoiti Ungaris kinnises hooldekodus.
“See oli muidugi halastuslik vabanemine,” ütles prints vaikselt. “Ta ei tundnud juba aastaid kedagi ära ja oleks olnud mõttetu teeselda, et isegi lähedasemad sugulased teda leinaksid.”
“Seega oled sa vaba,” ütles leedi Odele mahedalt.
Naise peas vilksatas mõte, et vürst võiks teha talle abieluettepaneku. Kuid ta teadis, et isegi sellest mõtlemine oleks üpris naeruväärne.
Ükskõik kui pööraselt kõrgema seltskonna liikmed oma eraelus ka ei käitunud, oli alati üks reegel, mida järgiti: “Sa ei tohi tekitada skandaale!”
Odele teadis, et isegi kui vürst laskuks põlvili ja pakuks talle iseennast ja kõike, mida ta omas, keelduks ta sellest hetkegi kõhklemata.
Ükskõik kui palju ta ka meest ei armastanud – ja ta ütles endale, et armastab Ivani rohkem kui kedagi teist – oli tema koht kõrgemas seltskonnas tähtsam.
Edward polnud mitte ainult hea ja helde, vaid ka Walesi printsi lemmik ja “väärt mees” teiste Jockey klubi eesistujate ja White’i klubi liikmete arvates.
Tema mahajätmine tähendaks seltskonnast väljaheitmist ja see tegi tema elu nii oluliseks ja lõbusaks. Mitte keegi, isegi mitte Ivan, ei suudaks kompenseerida selle kaotust.
Vürst jätkas:
“Nagu sa ütlesid, olen ma nüüd vaba ja olen teinud tähtsa otsuse, milles palun sinu abi, Odele.”
“Milline on sinu otsus?”
“Ma pean uuesti abielluma!”
Seega ta ikkagi mõtles abielust.
Leedi Odele hingas sügavalt sisse, mõeldes, kuidas mehele ära öelda nii, et ei peaks teda kaotama.
“Nagu sa tead,” jätkas vürst, “pole mul lapsi. Mu naine ootas last, kui õnnetus juhtus, ja sellepärast muutus ta kogu ülejäänud eluks nõdrameelseks.”
Hetkel oli ta hääl karm. Mees jätkas:
“Kuid nüüd ma soovin saada pärijat ja kui võimalik, veel poegi ja tütreid, kes päriksid mu varanduse ja annaksid mu elule uue sihi.”
Leedi Odele oli vait, kuna leidis olevat raske selle peale midagi öelda.
“Ma olen selle üle hoolikalt mõelnud,” jätkas vürst, “ja saanud aru, et minu suures tutvusringkonnas on väga vähe naisi, kes oleksid õiges vanuses.”
“Mis oleks siis see õige vanus?” küsis leedi Odele, mõeldes, et ta hääl tundus talle praegu võõras.
“See on teine asi, mille üle ma olen põhjalikult mõelnud,” vastas vürst. “Tahan, et mu laste ema oleks armastuses rikkumatu ja süütu, välja arvatud see, mida mina talle õpetan.”
Leedi Odele vahtis meest imestusega.
Kas tõesti oli Ivan öelnud sõnad “rikkumatu ja süütu”? See kõlas kindlasti imelikuna inimese suust, kes oli kurikuulus oma armuafääride pärast kogu Euroopas.
Naine mõtles nendele sadadele ilusatele naistele, kes
