ilmega, et võimatu oli mitte märgata tema kannatusi.
Vikont oli ainus inimene lossis, kes teadis, et Charlotte ja Shane olid teineteisesse armunud ning seda juba aastaid.
Vikondi jaoks oli nende kahe talle kõige kallima inimese armastus täiesti loomulik.
Nüüd nägi ta esimest korda neid traagilisi tagajärgi, mida see armastus kaasa toob.
Järele mõeldes tõdes vikont, et ta pidanuks teadma, et Charlotte’ilt oodati head, pigem veel briljantset partiid, nagu ema selle kohta ütleks.
Perekonna teise pojana ja rahatuna ei peetud Shane’i kindlapeale sobilikuks peigmeheks.
“Ja keda siis tädi Odele sulle abikaasaks pakub?” küsis vikont valjult.
“M-ma ei tee seda, mida ta tahab!” nuttis Charlotte. “M-mitte keegi ei sunni mind abielluma kellegagi peale Shane’i. Kuid ema on juba mõttest vaimustunud… ja ma tean, et isa ka… kui ema sellest räägib.”
Taas olid neiul pisarad silmis ja voolasid mööda põski alla.
“Oh, Shane… päästa mind, päästa mind!”
Kuna neiu hääl kõlas nii haledusttekitavalt, põlvitas Shane neiu juurde ja võttis ta kaissu.
Vikont kuulis teenri raskeid samme.
“Ettevaatust!” ütles ta teraval tasasel häälel.
Shane tõusis kiirustades jalule ja Charlotte pööras näo kamina poole, et teener ei näeks tema pisaraid.
Vikont tõusis, et võtta vastu kandik, millel seisid kaks klaasi ja suur kann siidriga.
“Tänan, James, see on kõik,” ütles vikont teenrile.
Ta asetas asju eemale lükates kandiku lauale ja valas siidri välja.
Kui uks oli teenri taga sulgunud, sõnas ta:
“Sa pead olema ettevaatlik. Kui teenrid ütlevad emale, et sa nutad Shane’i käte vahel, saadavad nad ta järgmise laevaga Iirimaale tagasi.”
“Ma proovin… olla tähelepanelik,” vastas Charlotte, “aga kui ma pean abielluma selle õudse… jäleda mehega, kelle tädi Odele on mulle valinud… vannun, et tapan enda.”
“Kullake, sa ei tohiks niiviisi rääkida,” ütles Shane tasasel häälel.
Seda öeldes võttis ta Charlotte’i käe ja neiu klammerdus mehe külge nagu oleks too päästerõngas, mis päästab ta uppumisest.
“Kes see mees on?” küsis vikont.
Hetkeks tundus, et Charlotte polnud võimeline vastama.
Siis pikkamisi, silmad Shane’il ütles ta häälel, mida vend vaevu kuulis:
“Vürst Ivan Katinouski!”
Hetkeks olid nii vikont kui Shane kangestunud. Siis suutis ta vend ütelda:
“Ma ei usu seda! Võimatu! See peab olema nali!”
Teine peatükk
“See pole… nali,” ütles Charlotte ägedalt. “Ema… luges mulle… selle kirja ette… siis keegi kutsus teda… ja ma napsasin selle tema kirjutuslaualt.”
Seda rääkides kohmitses ta oma vöö kallal ja tõmbas välja kirja, mis oli üpris kortsunud. Neiu vaatas seda ja ütles murdunud häälel: “Ma ei näe… sina… loe seda!” ja ulatas kirja vennale.
Siis pööras ta oma pisaralaigulise näo Shane’i poole.
Vikont võttis temalt kirja ja vaatas suursugust vappi paksul valgel paberil. Siis luges valjusti:
Mu kalleim Margaret!
Mul on Sulle lausa uskumatuna tunduvad põnevad uudised. Kui Sa neid nüüd kohe kuuled, tänad Sa jumalat selle suurepärase võimaluse eest, mis kallile väikesele Charlotte’ile osaks saab.
Peatun praegu vürst Ivan Katinouski juures ja ta rääkis mulle, et tema naine, vürstinna, kes on kaksteist aastat hullumeelne olnud, on nüüd surnud. Kuna olen tema hea sõber, palus ta mind, et aitaksin talle valida uut naist.
Nagu Sa tead, on ta üks rikkamaid mehi Euroopas kui mitte kogu maailmas, teda austatakse ja armastatakse igal pool, kuhu ta ka ei lähe.
Loomulikult võib ta abielluda kellega tahes, kuid ta soovib kedagi noort ja rikkumata neidu, tema sõnade järgi “rikkumata ja süütut”, kes pärineks aadliperekonnast ja kes ei oleks ainult lossiproua tema paljudes paleedes, vaid ka ema tema lastele, keda tal polnud võimalik siiani saada.
Ma olen täiesti teadlik, kulla Margaret, et George ei pea välismaalastest lugu, kuid vürst Ivan on eriline, kuna tema ema oli Warminster ja mitte keegi ei saa öelda, et Warminsterid on midagi muud kui inglased!
Ma tean, et Charlotte, kes on leinanud sinu kallist ema, pole maailma näinud, kuid selline oli vürst Ivani soov. Seetõttu korraldan mina tema asemel üht lossipidu siinsamas Charlis, 18-ndal, et vürst ja Charlotte õpiksid teineteist paremini tundma.
Ma korraldan sellest noorte peo, sest Sa ju tead, kui agarad on kõik need auahned emad noorte tütardega, kes vürsti jälitavad, teades, et ta on jälle saadaval.
Seega oleks parim lahendus, kui mina olen Charlotte’ile seltsidaamiks ja Sa saadaksid ta koos Richardiga minu juurde. Kui Richardi lahutamatu sõber Shane O’Derry soovib, võib ka tema tulla.
Ma tean, et see on väga rutuline teade, kuid olen kindel, et Sa nõustud, sest see oleks Charlotte’ile võimalus teha parim partii ja oleks viga lasta vürsti huvidel mujale suunduda.
Ma olen nii ärevuses sellest võimalusest, et mu vennatütar elaks siin Charlis ja kõikides teistes vürsti fantastilistes paleedes. Teatan Sulle, mis ajal peaksid Richard ja Charlotte siia jõudma, kohe kui ise sellest teada saan.
Vikont luges kirja valjusti ette päevselge üllatusnoodiga hääles ja kui ta oli lõpetanud, ütles vihaselt:
“See on kõige jultunum ja solvavam asi, mida ma eales olen kuulnud! Kuidas julgeb vürst ja samuti tädi Odele käituda Charlotte’iga nagu ta oleks mingi kaup, mida võib üle leti osta!”
“Seda mõtlesin loomulikult minagi,” ütles Shane vaiksel häälel.
Charlotte tõi kuuldavale karjatuse, nagu oleks väike loom lõksu jäänud.
“See on… kohutav! Nurjatu!” nuuksus ta. “Kuid ma teadsin… kui ema… luges mulle kirja… et ta oli meelitatud.”
“Võib-olla su isa…” alustas Shane kõhklevalt.
“Pole mingit lootust,” segas vikont vahele. “Olen kindel, et isale ei meeldi vürst, küll aga tema hobused. Kellele ei meeldiks?!”
“Ma… ei abiellu temaga… ja… miski… ei sunni… mind seda tegema!” hüüdis Charlotte.
Ta vend ja
