või kutsuda teda osalema laeva mängudel ja küsida, mida ta arvab ilmast. Kuid ta tegi viisakalt selgeks, et tahab olla üksi. Tal oli vaja nii palju asju läbi mõelda: mis seisab ees ja kuidas käituda.
Talle paistis, et haigusest tervenemine oli nagu uuestisünd. Nagu oleks ta selle pika aasta jooksul, mil ta oli teadvusetu, suundunud tagasi embrüostaadiumisse ja sündinud maailma, mis oli täiesti uus, maailma, mil polnud midagi ühist sellega, mida ta varem oli tundnud.
Kogu aeg oli tal südame salasopis meeletu rõõm vabaks saamise mõtte üle. “Ma olen vaba! Ma olen vaba!” kordas ta enesele aina: vaba ema valitsusest, vaba hetkeks oma vastutusest ja muredest, mille oli toonud tema vara; vaba isegi omaenese muretsemisest ja kahtlustest tuleviku suhtes. Laev oli nagu väljaspool aega liikuv sõiduk, mis viis teda eilsest homsesse, vabastades ta hetkeks kõigest, mis tal oli minevikus luhta läinud või teda kurvastanud.
Kui Inglismaa rannik paistma hakkas, oli tal kummaline tunne, nagu oleks ta vallutaja, kes avastab uut ja tundmatut maad. Ta tundis erutust ega kartnud enam. Ta oli üksi ja ometi polnud ta üksildane. Esimest korda elus ei saanud keegi teda peatada, kui ta tahtis teha ükskõik mida.
Astudes Inglismaa pinnale võis ta kaduda, kui soovis. Ja keegi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Ta võis minna Inglismaalt mandrile või pöörduda kohe tagasi Ameerikasse. Ta tundis, justkui oleks ta eneselt heitnud viimsed tuleviku pärast muretsemise kammitsad nagu mahakoorunud naha ja nagu kasvaksid talle selga tiivad. Ta oli jõudnud Inglismaale ja Inglismaa oli ta senise elu suurim seiklus.
Ta jooksis alla kajutisse asju pakkima. Vahekäigus kohtas ta proua Winchesteri, kes paistis pärast merereisi ikka veel kahvatu ja nõrk.
“Oh, preili Langholme!” ütles ta. “Ma otsisin teid, et vabandust paluda. Mul on nii kohutav tunne, et ma ei suutnud teie järele vaadata, aga ma tunnen end nii halvasti, nii lootusetult halvasti. Tõesti, laevaarst räägib, et tal pole kunagi olnud ühtegi patsienti, kes nii palju kannataks kui mina. Ma kinnitan teile, preili Langholme, et ma jälestan merd. Nagu ma arstile ütlesin, ma pigem ujun Ameerikasse kui selle uuesti läbi teen!”
“Ma tunnen teile kaasa, proua Winchester,” ütles Virginia, “aga ärge, palun, minu pärast muretsege. Ma olen täiesti võimeline ise hakkama saama.”
“Mul on tõesti häbi, et ma ei suutnud teie heaks rohkem teha. Aga nüüd, kus te olete Inglismaal, on teiega kõik korras, eks? Ma loodan, et teile tullakse vastu?”
“Jah, jah,” vastas Virginia otsekohe. “Mulle tullakse vastu. Ärge, palun, minu pärast muretsege, proua Winchester.” Tema ainsaks mõtteks oli vanast latatarast lahti saada.
Proua Winchester järgnes talle kajutisse, korrutades ikka ja jälle, kui kahju tal on ja et ta kirjutab Virginia tädile vabanduskirja.
“Oh, palun, ärge tädi Ella Mayle muret tekitage,” ütles Virginia. “Ma ütlen talle, et me saime suurepäraselt läbi. See tekitaks talle vaid muret, kui te midagi vastupidist räägiksite.”
“Siis jätame selle lihtsalt meievaheliseks saladuseks,” ütles proua Winchester. “Kui te Londonisse tulete, peate mind külastama. Te lähete vist kõigepealt maale.”
“Jah, maale,” kordas Virginia, olles otsustanud, et proua Winchester ei pea teadma tema tegelikku sihtpunkti.
“Siis võtke minu aadress,” ütles proua Winchester, ulatades talle paberitüki. “Mu abikaasa ja mina võtame teid hea meelega vastu. Meil on vaid meie organisatsiooni poolt talle eraldatud väike maja, aga seal on külalistetuba, kui te olete nõus katusekambriga, ja me oleme teid nähes tõsiselt rõõmsad.”
“Väga lahke teist,” vastas Virginia. “Suur tänu. Ja tänan saatjadaamiks tuleku eest. See oli teist äärmiselt kena, et lubasite minu järele vaadata.”
“Ja siiski tunnen ma, et ma olen oma kohustused kahetsusväärsel moel unarusse jätnud,” ütles proua Winchester jälle otsast peale alustades.
Virginia vabanes temast suurte raskustega ning hakkas pakkima. Ta asetas kõik oma uued kleidid hoolikalt ümarate kaantega kohvritesse, kutsus kajutistjuuardi pandlaid kinnitama ja sidus sangade külge sedelid, mille tädi Ella May oli juba tema jaoks valmis kirjutanud:
Preili Virginia Langholme, reisija Rylli lossi Kentis.
Virginia ei oodanud tegelikult, et keegi talle vastu tuleb, aga kui ta trappi mööda alla tuli, astus tema poole väga peen kõvakübaraga vanem härrasmees ja ütles:
“Preili Virginia Langholme?”
“Jah, mina olen preili Langholme,” vastas Virginia.
“Tema hiilguse Merrilli hertsogi palvel pean ma teid rongile saatma,” ütles ta. “Tõld ootab. Saatsin juba pakikandjad teie pagasi järele.”
Virginia juhatati väga mugava tõlla juurde
Vanem meesterahvas tõi nähtavale tema pileti ja ta nägi, et kogu esimese klassi vagun oli temale reserveeritud. Tema jalgade jaoks oli jalasoojendaja ja tema vastu põrandale asetati suur piknikukorv.
“Ma loodan, et teil on olemas kõik, mida soovite, preili,” ütles vanem mees aupaklikult. “Ma tulen kaasa, kuni rong jaamas peatub ja vaatan, kas te vajate veel midagi.”
“See on tema hiilgusest väga lahke, et ta endale nii palju tüli teeb,” ütles Virginia.
“Teie olete lossis külaline, preili,” ütles vanem mees peaaegu etteheitvalt.
Virginia naeratas tasahilju, kui mees minema läks, ja niipea kui rong liikuma hakkas, avas ta korvi peaaegu lapseliku uudishimuga. Kunagi poleks ta osanud ette kujutada täiuslikumat ega luksuslikumat piknikku. Siin oli pâté de foie gras; eine põldvutilihast; ja mitmesuguste väikeste maiuspaladega kaunistatud kanatiib kallerdises. Siin olid kreemiga täidetud tuuletaskud; kolme sorti juustu, kuldse või pakk, millel oli hertsogi vapp. Siin olid värsked rõngassaiad, küpsised ja röstsai; hulk puuvilju – hiigelsuured virsikud nagu tennispallid, muskaatviinamarjad ja kuldse koorega pirnid. Joogiks oli pudelitäis valget reinveini, üks plasku veega ja teine, hõbedane, mis oli mässitud flanellrätikusse, kohviga.
“Kui see on näide Rylli lossi menüüst,” ütles Virginia enesele, “siis olen ma varsti sama paks kui aasta eest.”
Ta sõi natuke kana ja lasi puuviljadel hea maitsta. Valge reinveini pudel jäi avamata ja meenutades, et tema Ameerika tädi ei kiitnud heaks piiramatus koguses kohvi joomist, jättis ta termose puutumata.
“Ma olen liiga erutatud, et nälga tunda,” mõtles Virginia endamisi ja hakkas lugema tunde hetkeni, mil nad Rylli jõuavad. Väikeses teeäärses jaamas, kus rong tegi eraldi peatuse, ootas üks vanker. Tahvlile pisikesel platvormil oli kirjutatud: Ainult Rylli lossi.
Kui ta välja astus, jagas vanem meesterahvas juba pakikandjale juhtnööre, et ta tõstaks pagasi valvuri vagunist välja. Virginia pöördus väljapääsu poole. Jaama ees seisis paar suursuguseid musti hobuseid, kes olid rakendatud kinnise kaariku ette. Nad loopisid üleolevalt oma päid, nagu häiriks neid ootamine ja niimoodi tõmmeldes kõlisesid ning sähvisid õhtupäikeses nende hõbedased päitsed. Pukis istusid mõlemad, nii voorimees kui ka teener.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
