Aga ta jäi sellegipoolest magama.
Kaks nädalat hiljem jalutas ta aiast majja ning istus verandale, kus tema tädi parajasti lõunaks herneid puhastas.
“Ma kõndisin otse metsa ja tagasi,” suurustas ta. “Ma pole üldsegi väsinud.”
“Ära üle pinguta,” hoiatas teda tädi Ella May.
“Ma tunnen end nii kergena, nagu võiks tuul mu lennutada kõige kõrgemate puude latvadesse,” ütles Virginia.
“Sa oled liiga kerge,” sõnas tädi ratsionaalselt. “Lõunaks on kana. Kui sa sellest korralikku portsu ära ei söö, saadan su tagasi voodisse.”
“Sa ei ole nii julm,” protesteeris Virginia. “Pealegi tahan ma sinuga nii paljudest asjadest rääkida. Kas sa mõistad, tädi Ella May, et ma olen olnud nii hõivatud oma välimusega, et mul pole olnud aega sinuga oma abielust rääkida?”
“Ma kavatsesin seda sinuga arutada,” ütles tädi. “Tead, ma sain su abikaasalt täna hommikul kirja.”
“Sa said markiilt kirja?” päris Virginia.
“Jah,” vastas tädi. “Aga ta on nüüd hertsog. Sa pead aru saama, kallis, et sa oled nüüd hertsoginna!”
“See on kõige viimane asi, mis ma tahan olla,” vaidles Virginia vastu. “Ja sul tuleb tast kuidagi lahti saada.”
“Ta on olnud väga hoolitsev,” jätkas tädi. “Ta kirjutab iga kuu, et sinu kohta küsida.”
“Miks peaks ta minu pärast muretsema?” ütles Virginia. “Tal on raha – raha, mille ema talle minuga abiellumise eest maksis – ja kogu minu enese varandus, kui ta seda soovib. Mind ei huvita. Ta võib kogu kupatuse endale saada.”
“Ka sellest tahan ma sinuga rääkida,” ütles tädi. “Kas sa mõistad, et pärast ema surma oled sa nüüd Ameerika üks rikkamaid noori naisi?”
“See ei huvita mind,” kordas Virginia. “Ma ei taha midagi enamat kui mul siin on.”
Tädi naeris.
“Sa poleks siin kaua õnnelik. See osutuks sulle väga ahistavaks.”
“Kas sinu jaoks on see nii?” küsis Virginia.
Tädi naeratas ja raputas pead.
“Ei, üldsegi mitte, sest see on minu kodu. Ma tulin siia, kui abiellusin ja alguses olime väga vaesed. Sinu isa lõikas mind oma perekonnast ära, kuna abiellusin mehega, keda armastasin.”
“Oh, tädi Ella May! Kas ta on elus?” küsis Virginia.
“Ei, kallis, ta suri kaks aastat tagasi. Sellepärast olingi teatud moel isegi õnnelik, et sain sinu eest hoolitseda. Saad aru, ma tundsin end ilma oma meheta väga üksildaselt. Meil polnud lapsi ja see oli peaaegu nagu oleksin ma lapse saanud, kõik need kuud, kui sa seal mind vajades lamasid, sõltudes täielikult minu hoolitsusest.”
“Kõik need kuud!” ütles Virginia meenutades. “Ma pole kordagi küsinud, tädi Ella May, kui kaua olen ma siin olnud?”
“Üks aasta ja kaks kuud,” vastas tädi.
Virginia näost paistis jahmatus.
“Kõik see aeg! Ja ma ei tundnud sind ära?”
“Ei, kallis, aga nüüd sa tunned ja see on peamine. Vähe on mu elus olnud asju, mis mulle suuremat rahuldust on pakkunud, kui näha sind sellisena, nagu sa täna oled.”
Virginia vaatas alla vanamoelisele puuvillasele kleidile, mida ta kandis. Kleit kuulus tädile ning oli talle sobitamiseks sisse võetud, kuid ikka vöökohast liiga lai.
“See on hea, et sul oli midagi mulle selga laenata,” ütles ta ning lisas: “Üks asi, mida ma olen otsustanud, tädi Ella May. Ma jään siia sinu juurde, kui sa lubad. Mu raha kõlbab ainult siinsete kulude eest maksmiseks.”
“Ma ei võta sinu raha,” ütles tädi teravalt. “Mitte sentigi. Ma ütlesin su isale, kui ta minuga suhtlemise lõpetas, et elatan end ise ega küsi temalt iialgi ühtegi senti. Ma olen oma lubadust pidanud ega murra seda ka nüüd, isegi mitte sinu pärast.”
“Kas sa tahad öelda, et oled kõik need kuud minu eest maksnud?” küsis Virginia.
“Sa pole kuigi kulukas olnud,” vastas tädi.
“Ja kui sul pole olnud kõiki kallite raviasutuste mugavusi, mis sul olnuks, olen ma vähemalt oma oskustega su ellu tagasi toonud.”
“Maailma parimate oskustega,” ütles Virginia lojaalselt. “Ja ära muretse, tädi Ella May; kui ma peaksingi kunagi ära minema, jään ma truuks kogu sinu õpetusele värskest toidust ja juurviljadest ja sellele, et ainus suhkur, mida me vajame, on mesi, mida saab aias mesilastelt.”
“Sina oled muidugi parim reklaam, mida tahta,” ütles tädi. “Aga kallis, maailm ootab sind ja kui sa veidi tugevam oled, tuleb sul tagasi minna ja sellega silmitsi seista.”
“Miks ma peaksin? küsis Virginia mässumeelselt.
“Üheks põhjuseks on su abikaasa,” vastas tädi, võttes kätte kirja, mis lebas tema kõrval sohval.
“Ma ei kavatse temaga kohtuda! Ma ei kohtu temaga iialgi!” kuulutas Virginia.
“Miks? Kas sa kardad teda?” küsis tädi.
“Ei, ei karda,” selgitas Virginia, “aga ma põlgan teda. Ta on õnnekütt, mees, kes võtab vastu pistise, et abielluda tüdrukuga, keda ta iialgi näinud pole.”
“See kõlab jubedalt, olen nõus,” vastas tädi. “Samas pean ma sinu suhtes aus olema, Virginia, ja ütlema, et mulle ta meeldib. Ta oli nii rahulik ja tõsine, kui kõik need inimesed ringi sebisid. Kui su ema kokku vajus, kandis ta tema üles voodisse, lasi arsti kutsuda, juhatas teenreid ja kõik allusid talle. Mulle meeldib selline mees. See meenutas mulle Clementi, minu meest enne ta surma.”
“Nojah, mind ei huvita, keda ta sulle meenutas,” ütles Virginia veidi järsult. “Ma mõtlen, et ma tahan temast vabaneda.”
“Lahutust ei ole siin kerge korraldada,” lausus tädi vaikselt, “ja Inglismaal on see tunduvalt raskem.”
“Aga ta ei saa mind tahta edasi pidada!” hüüatas Virginia.
“See jäägu muidugi tema otsustada,” kostis tädi. “Tema kirjad on alati viisakad. Ta küsib alati, kas ta saab kuidagi aidata. Ma arvan, Virginia, ma peaksin talle ütlema, et sa oled jälle terve.”
“Ei! Ei! Seda ei tohi sa teha! Kas kuuled, tädi Ella May? Sa ei tohi! Ta võib mind vaatama tulla ja seda ma ei suudaks taluda.”
“Kiiret pole kuhugi,” ütles tädi vaikselt, “aga ta peab varem või hiljem teada saama.”
“Miks?”
“Sest kui sa kogu ülejäänud elu siia suletuna ei istu, saavad inimesed teada.”
“Millised inimesed? Mul pole sõpru.”
“Aga ajakirjandus
