võttis klaasi ja neelas väikese sõõmu, lootes, et ehk see tõepoolest muudab hingamise kergemaks. Mustanahaline teener, kelle ta uues väga peenes vormis, puuderdatud parukas ning puhaste valgete puuvillaste kinnastega vaevu ära tundis, naeratas.
“Mina soovib teile tõesti õnne, preili Virginia.”
“Tänan sind,” ütles Virginia mehaaniliselt.
Ta pani tühja klaasi tualettlauale ning kuulis ukse vahelt kostmas oma onu häält.
“Oled sa valmis, Virginia? Sind oodatakse.”
“Ma olen valmis, onu.”
Ta liikus onu poole, nägi tema näol imetlust ja tundis, et see on tiaara, mitte tema pärast.
“Oodake veidi, preili,” ütles keegi teenijannadest. “Loor tuleb üle näo panna. Siin on natuke tülli, pärast laulatamist saate selle kõrvale tõmmata, nii ei lähe loor sassi.”
“Aitäh,” pomises Virginia.
Teenija sättis tüllist loori üle ta näo. Tundus, et see blokeerib viimse õhuraasu ja Virginia süda hakkas taguma tugevamini kui iial varem.
“See on närvidest,” mõtles ta endamisi. Ta asetas valges glasseenahast kindas käe onu käevangu ning võttis kätte orust pärit tuberoosidest ja liiliatest pruudikimbu. Nad hakkasid aeglaselt trepist alla võõrastetoa poole astuma.
Kostis vaikset muusikat, mis uppus sadade häälte sädinasse. Need, kel polnud õnnestunud valgete orhideede vahel istekohta leida, olid kogunenud trepi ette. Nad tõmbusid pruudi ja tema onu möödudes kõrvale ning tõid kuuldavale õnnesoovidepomina, kuid Virginia langetas pea madalale ega üritanudki neile vastata. Iga samm oli pingutus ja ta oli oma onu toetavale käele tänulik.
Mööda ruumi edasi liikudes tundus Virginiale, justkui pukseeriks onu teda edasi, et kui teda seal poleks, liiguks Virginia edasimineku asemel hoopis tagasi. Ta tõstis silmad ja heitis kiire pilgu piiskopile. Temast ühel pool seisis Virginia ema, näol rahuldus ja võidurõõm; teisel pool seisis üks mees.
Ta polnud arvanud, et markii on nii pikka kasvu, nii laiaõlgne, isegi mitte nii tumedapäine. Tema meelest olid inglased alati olnud heledad, tema aga oli tume ja, tõepoolest, emal oli olnud õigus. See oli kõige nägusam mees, keda ta oma elus näinud oli.
Ilmselt oli ta haaret onu käsivarrel tugevdanud, sest onu vaatas tema poole alla ja küsis:
“Kas sinuga on kõik korras, Virginia?”
Nad olid jõudnud võõrastetoa lõppu ja nüüd seisis ta piiskopi ees, markii tema kõrval. Ta teadis ilma üles vaatamatagi, et mees pööras pead, et teda vaadata, ning ta oli tänulik oma loorile; samuti selle eest, et mees oli nii pikk ja ei näinud kuigi paljut tema kummargil peas sätendava uhke tiaara all.
Teenistus algas.
“Kas oled valmis astuma abiellu selle mehega… õnnes ja õnnetuses, rikkuses ja vaesuses… haiguses ja tervises…?”
Ta kuulis oma häält, nõrka ja nagu kusagilt kaugelt kostvat, vastavat:
“Jah.”
Ta kuulis mehe vastust, kindlat, tugevat ja kuidagi täiesti ebaisikulist. Tema hääl oli kummaline – inglise hääl – ja ta mõtles, kas nad iialgi suudavad teineteisega suhelda, tema ja see võõras, kellele ta end abielludes annab.
Tseremoonia oli läbi. Keegi võttis tema näo eest loori ära; tema abikaasa juhtis teda trepist alla suurde telki, mis oli muudetud salongiks ja mille keskpaigas seisis hiiglaslik viiekihiline tort.
Ta astus ettevaatlikult, püüdes mitte jalgupidi kleidiserva takerduda. Ta ei suutnud markiile otsa vaadata, kuigi mees hoidis ta kätt. Ta tunnetas mehe lähedust, samuti seda, et ta oli pinges.
Ema sädistas tema kõrval.
“Siitkaudu, markii… Oh, ei, ma ei tohi teid ju enam nõnda nimetada, eks? Sebastian! Milline meeldiv nimi! Sebastian ja Virginia sobivad nii hästi kokku, on ju! Ma loodan, et teenistus meeldis teile. New Yorgi piiskop on nii meeldiv mees – väga vana sõber. Ma poleks kedagi teist peale tema teid armsa Virginiaga laulatama valinud.”
Nad olid jõudnud lauani, millel puhkas tohutu tort. See kõrgus tornina nende kohal.
“Klaas šampanjat!” ütles proua Clay. “Nüüd, muidugi, tervitate te külalisi; seejärel pead sa tordi lahti lõikama. Mina seisan siin. Nemad mööduvad teist järjekorras. Kõik meie sõbrad tahavad teiega nii väga tutvuda, markii, tähendab, Sebastian. Te olete New Yorgis praegu väga tähtis külaline. Nüüd pean ma kõigepealt teie terviseks jooma.”
“Šampanjat! Šampanjat” kamandas proua Clay üht teenritest. “Üks klaas teile, Sebastian. Üks klaas Virginiale. Teie terviseks, mu kallid! Olge igavesti õnnelikud.”
“Tänan teid, proua Clay, te olete väga lahke!” Tema hääl oli sügav, vaikne ja talitsetud.
“Ja nüüd peate te Virginiaga teineteise terviseks jooma,” nõudis proua Clay.
Markii pöördus tema poole ja Virginia oli sunnitud silmad tõstma. Ta vaatas markiile otsa; vaatas kummalisse, uskumatult ilusasse näkku ega näinud mehe silmades mitte vastikust, mida ta oli oodanud, vaid peaaegu küünilist osavõtmatust, milles oli üsna võimatu eksida. Virginia jõllitas talle jahmunult otsa, sest see polnud üldsegi see, mida ta oli oodanud.
“Sinu terviseks, Virginia!” kuulis ta meest ütlevat. Kui ta pingutas, et vastata, leidis ta, et tuba keerleb tema ümber ringi ning pulmatort kaldub külili. Ja ta teadis, et see pole tort, vaid raha – kuldne, sädelev raha! See kukkus, lendas, prantsatas talle peale, ja ta ei suutnud enam kauem sellele vastu panna.
Ta tundis end selle raskuse all kokku kägarduvat ning teadis kellegi kisendamist kuuldes – ta arvas, et see on ema ja ometi polnud ta selles päris kindel –, et kuld matab ta enda alla ja pääsu pole!
Teine peatükk
Kostis linnulaulu. Virginia leidis end seda kuulamas, püüdes üht linnuliiki teisest eristada. Kunagi ammu tundis ta iga laululindu nimetuse järgi.
Ta avas väga aeglaselt, pingutades, silmad. Punaste, valgete ja kollaste liblikate pilv liikus erksinise taeva taustal ning tal tekkis lummuse- ja õnnetunne. Järsku ilmus tema ja taeva vahele üks nägu ning üks hääl ütles väga pehmelt ja samas ärevalt:
“Sa oled ärkvel! Virginia, sa oled ärkvel!”
Virginia püüdis rääkida ning arvas hetkeks, et tema kurk on kangestunud. Siis küsis ta vaevukuuldavalt sosistades:
“Kes… te olete?”
“Ma olen sinu tädi, Virginia – tädi Ella May! Kas sa mäletad mind?”
“Ma… mäletan… sind.” Tema sõnad olid vaevukuuldavad. Virginia silmad sulgusid ja ta jäi magama.
Mitu tundi hiljem, võib-olla ka mitu päeva, tuli ta taas teadvusele. Linnud olid nüüd vait, aga kui ta silmad avas, olid liblikad alles ja ta tajus, et peab olema päevane leitsak. Ta nägi vistaaria õit, mis ulatus üle veranda serva, vähemalt talle tundus, et see koht, kus ta lamas, on veranda. Tugev käsi toetas teda ja tema huulte juurde tõsteti klaas.
“Joo,
