oled minu majas. Ma hoolitsen su eest.”
“Tädi… Ella… May,” pomises Virginia. “Mulle… meenub… nüüd; sa oled… põetaja. Kas ma… olin haige?”
“Jah, kallis, väga haige.”
“Mis mul… viga… oli?”
“Ma ei usu, et sa sellest praegu rääkida tahad,” vastas tädi. “Lama vaikselt. Natukese aja pärast annan ma sulle veel juua.”
“Ma tahan… kohe,” käis Virginia peale. “Mul on… janu.”
Tema huultele tõsteti klaasi ja ta püüdis aru saada, mis selles maitsvas vedelikus tema kurgu kuivust leevendas.
“M… Mesi!” ütles ta valjult, kui oli joomise lõpetanud.
Tädi naeratas.
“Ja vesikress ja seller ning teised rohelised köögiviljad.”
“Köögiviljad?” Virginia oli üllatunud, kuid teema jätkamine nõudis liiga suurt pingutust. “Kui kaua… olen ma… siin olnud?”
“Kaua,” vastas tädi.
Virginia vaikis. Siis ütles ta:
“Ma püüan… meenutada. Ma kukkusin… Ka juhtus mingi… õnnetus?”
“Ära selle pärast praegu muretse,” palus tädi. “Jää, palun, lihtsalt magama.”
“Mul on tunne, nagu oleksin ma… maganud… väga kaua… aega,” pomises Virginia ja uinus juba enne, kui ta oli viimase sõna öelnud.
Kui ta uuesti ärkas, oli juba õhtu. Ta oli majas. Kardinad olid ees – rõõmsad sitskardinad, mitte kallid, aga ilusad. Tuba oli väike, madala laega ja kuigi oli suvi, põles koldes tuli.
Virginia pööras end ja tädi tõusis kamina eest ning tuli tema poole.
“Sa oled jälle ärkvel,” ütles ta. “Mis sa arvad, kas suudad pisut suppi alla neelata?”
Virginia noogutas. Tädi toitis teda. Supp oli veelgi maitsvam kui meejook. Kui ta oli üsna korraliku osa sellest ära söönud, tundis ta end vähem väsinuna.
“Mul on… hea meel… sind näha, tädi… Ella… May,” ütles ta, valides ettevaatlikult sõnu, nagu oleks neid raske meelde tuletada. “Ma mõtlesin sinust sageli… aga sa ei tulnud kunagi… New Yorki… meile külla.”
“Ei, kallis,” vastas tädi leebelt.
Virginiale kangastus mälestus – kõrgendatud häältest – isast, maruvihasena nagu ta sageli oli, kui keegi talle vastu astus – emast, samuti vihasena – uste paugutamisest ja tädi Ella May majast lahkumisest, pisarad silmis, kuid otsusekindla ja kõigutamatuna.
“Ma… mäletan,” ütles Virginia valjult. “Sa läksid… ära.”
“Jah, kallis,” vastas tädi Ella May. “Ma läksin ära, et abielluda. Aga ma tulin sinu laulatusele, sest su ema palus mind.”
“Minu… laulatusele!” Virginia oli väga vaikne. Siis ütles ta nagu iseendale: “Tort… kukkus mulle peale… ja kuld! Mu pea… valutas. See pidi olema see suur… inetu… tiaara.”
“Kui sa maha kukkusid,” ütles tädi Ella May, “veeres see tiaara muudkui mööda põrandat ringi.”
Virginia tundis huuli tõmblevat, siis kõlas nõrk, vabisev naer.
“Minu arvates on tiaarad alati olnud naeruväärselt kasutud!” naeratas tädi Ella May.
“Ema… nimetas seda… krooniks,” ütles Virginia ja nad naersid koos.
Äkitselt naer vaibus.
“Ema!” hüüatas Virginia. “Ta saab… minu peale vihaseks, et ma… haige olen. Miks ta lasi… mul sinu juurde… tulla?”
Tädi tõusis voodiservalt.
“Me räägime sellest mõni teine kord, kallis.”
“Ei, praegu,” ei jätnud Virginia. “Ma tahan… teada. Ta on… vihane, eks?”
“Ma ei taha sind ärritada,” ütles tädi Ella May pehme häälega. “Aga su ema ei ole vihane, kallis Virginia. Saad aru, ta on surnud!”
Virginia vaatas talle üllatunult otsa.
“Surnud!” ütles ta aeglaselt. “Ma kuidagi nagu ei arvanud… et ema võiks… surra. Ta paistis… alati nii tugev, nii… võitmatu. Kas… sellepärast ma olengi… sinu juures?”
“Jah, kallis.”
Hiljem tundus Virginiale, et küsitlemisele, katkendlikele lausetele, vastustele, mis ei paistnud teda hirmutavat ega ärritavat, vaid peamiselt uinutavat, kulus mitu päeva, enne kui ta avastas, mis oli juhtunud. Aga tegelikult rääkis tädi Ella May talle hiljem, et ta oli nii uudishimulik, et sai tõe teada kakskümmend neli tundi pärast teadvusele tulekut.
“Pärast sinu kokkuvarisemist,” meenutas tädi, “sattus sinu ema kohutavasse viha- ja frustratsiooniseisundisse. Ta arvas, et sa teeskled haigust, et vältida külalistega kohtumist ja et sa kukkusid kohmakuse tõttu. Ta läks endast välja nähes, et su tiaara vedeleb põrandal ja ta oli veelgi enam endast väljas leides, kui raske on sind jalgadele aidata.”
“Räägi edasi!” sosistas Virginia.
“Su kleit ja tüllist loor jäid ette, kuid lõpuks, kui nad su üles tõstsid ja külalistetoa eestuppa kandsid, kisendas su ema vihaselt, et laulatus peab jätkuma. “Virginia ühineb meiega niipea, kui ta toibub! Keegi võib tema juurde jääda; mul ükskõik, kes see on.” Siis ma ütlesingi. “Mina hoolitsen ta eest,” laususin ma.
““Oo, see oled sina, Ella May, ei või olla?” ütles su ema mulle. “Noh, sa peaksid ju põetamist tundma, sa oled piisavalt praktiseerinud. Aja see laps jalgele nii ruttu kui võimalik!” Ja ta läks toast välja ning sulges ukse.
Aga kui ma sind vaatasin, mõistsin liigagi kiiresti, et sind ei ole võimalik jalgadele saada veel väga pikka aega.
Kui arstid sind vaatama tulid, andsid nad su haigusele palju kõlavaid nimesid,” jätkas tädi Ella May. “Aga ma sõnastan selle sulle palju lihtsamini. Aastaid nuumati sind nagu jõuluhane igasuguste toitudega, mis mürgitasid sinu seedesüsteemi. Suhkur, rikkalik rasvane piim, pasteedid ja delikatessid, koos veiniga, mida arstid tellisid, olid muutnud loomuliku noore keha kohutavaks ebaterveks lihamäeks. Mitte ainult su süda ei pidanud sellele pingele vastu, mürgid tõusid ka su ajusse ning koos mure ja õnnetusega su korraldatud abielu üle tekitasid, nagu meie, maainimesed seda nimetame, peaajupõletiku.”
Virginia ahhetas.
“Peaajupõletiku!” hüüdis ta. “Kas see tähendab, et ma olin hull?”
“Sa sonisid,” vastas tädi. “Sa rääkisid peamiselt rahast. See oli sõna, mida ma pole kunagi eriti armastanud ja nüüd ma jälestan seda.”
“Kui ma kukkusin, arvasin ma, et kuld voolab
