koostamisega. Aega on väga vähe. Ta on kolme nädala pärast siin.”
“Siis ootame, kuni ta saabub, ema, enne kui ma sulle vastan.”
“Nii see nüüd küll ei lähe,” vastas proua Clay pisut ebamugavust tundes. Ta kõndis üle toa, siidist alusseelikud plisseeritud šifoonvolangidega rohelisest satiinist kleidi all sahisemas.
“Mida sa sellega öelda tahad?” küsis Virginia.
“Markiil on kiire,” vastas proua Clay. “Ta saabub kahekümne üheksandal aprillil ja teil tuleb abielluda järgmisel päeval.”
Hetkeks valitses jahmunud vaikus, millele järgnes täielikku uskumatust väljendav karjatus.
“Abielluda järgmisel päeval! Oled sa hull, ema? Enne, kui abiellun selle õnnekütiga kolmekümnendal aprillil, lendan ma üle kuu! Kuidas ta julgeb sellist asja tahta? Ja kuidas julged sina seda isegi kaaluda?”
Proua Clay näis hetkeks hämmingusse sattuvat. Ümber pöördudes, et tütrele otsa vaadata, nägi ta tüdrukut, käsi laubal, vaikse oigega tooliseljatoele naaldumas.
“Mis viga, Virginia? Kas jälle pea?”
“Mul on kohutavalt paha,” vastas Virginia. “Ma ei tea, mis see on, ema, aga ravim, mille arst mulle andis, mõjus hullemini kui kunagi varem.”
“Ta arvab, et sul on kehvveresus,” ütles proua Clay, “ja ta tahab, et sa koguksid jõudu. Kas sa jõid kell üksteist oma veiniklaasi tühjaks?”
“Ma püüdsin seda juua,” vastas Virginia, “aga ma tõesti ei saanud terve klaasitäiega hakkama.”
“Kuule, Virginia, arst ütles ju, et punavein teeb hea punase vere. Kuidas oleks klaasi šerriga enne lõunasööki?”
“Ei, ei, ma ei taha midagi,” protesteeris Virginia. “Ja sellise peavaluga ei tahaks ma mingil juhul suurt einet süüa.”
“Sa pead mõistlikult sööma,” lausus proua Clay teravalt. “Ma tean, et kokk valmistas neid erilisi eklääre, mis sulle nii väga maitsevad; ja ma käskisin tal jälgida, et sa saaksid tee kõrvale kindlasti inglikoogi.”
“Ma ei taha seda, ema, see ajab mul südame pahaks!” hüüdis Virginia.
“Me peame ju midagi ette võtma, et su põsed roosaks saada, enne kui markii saabub.”
Virginia ohkas sügavalt.
“Kuule, ema, me ei saa niimoodi kuni tema saabumiseni kolm nädalat vaielda. Ma ei abiellu selle inglasega, olgu ta hertsog või mitte, ja miski ei sunni mind seda tegema!”
Tekkis pingeline vaikus. Siis lausus proua Clay:
“Väga hea, Virginia, kui sa nii arvad, siis läheme teist teed.”
“Tõesti?” küsis Virginia, tema hääles kõlas äkiline kergendus. “Oh, ema, miks sa mind piinasid? Sa tead ju, et ma ei soovi abielluda. Missugune on see teine tee?”
“Ma olen otsustanud,” sõnas proua Clay aeglaselt, “et kui sa ei tee, nagu ma soovin, kui sa ei ole valmis käituma nagu iga normaalne tüdruk sellises olukorras, ei ole sa enam minu tütar! Ma saadan su tädi Louise’i juurde.”
“Tädi Louise’i!” kajas Virginia jahmunud hääl. “Aga… Tädi Louise on nunn! Ta peab parandusmaja.”
“Täpselt!” ütles proua Clay. “Ja just seal hakkadki sa elama, Virginia, kuni saad kahekümne viieseks. Sest kuigi sul võib olla oma raha, on sul meeles, et sinu isa pani mind sinu üle valvama.”
“Aga ema, sa ei mõtle ju mind ometi tõsiselt minema saata?”
“Ma mõtlen seda tõsiselt, Virginia. Sa võid olla mu ainus laps ja ma võin olla sind kogu su elu jooksul liiga palju hellitanud, aga sa ei hävita mu suurimat unistust olla New Yorgi seltskonna kuninganna. Sa võid teha hiilgava partii või minna oma tädi juurde. Valik on sinu. See on minu viimane sõna!”
“Aga sa ei mõtle seda ju tõsiselt, see on võimatu,” sosistas Virginia.
“Ma mõtlen seda tõsiselt. Sa võid arvata, et ma ei pea oma sõna, sest olen sind ära hellitanud. Aga sa tead ju, et kui ma midagi tahan, siis ma saan selle,” väitis proua Clay. “Mina ei aidanud sinu isal mitte ilmaasjata multimiljonäriks saada, ma sain aru, et kui inimese tahe on piisavalt tugev, võib ta saada terves maailmas kõik, mida tahab. See on ultimaatum, Virginia! Ma hoiatan sind, et ma viin vankumatult oma ähvarduse täide.”
Tekkis vaikus. Virginia kattis näo kätega.
“Nii, kas ma saan sult vastuse?” küsis proua Clay ja tema järsk hääl kajas toas vastu.
Virginia võttis käed näo eest ja vaatas ainiti emale otsa.
“Ma ei suuda… seda uskuda!” kogeles ta. “Ma ei suuda uskuda… et… sina… minu ema… võiksid… mind niimoodi kohelda.”
“Sa veel tänad mind selle eest, kui vanemaks saad,” vastas proua Clay. “Nii, Virginia, kas ma sain sult nüüd lubaduse, et sa abiellud markiiga järgmisel päeval pärast tema saabumist ja lähed tema naisena temaga koos Euroopasse?”
Virginia tõusis toolilt ja astus ema poole.
“Ma ei saa seda sulle lubada, ema! Kuidas saan ma siduda end mehega, keda ma pole näinud, kes tahab mind ainult mu raha pärast? Ma tahan küll kunagi abielluda, aga ma tahan abielluda kellegagi, keda ma armastan ja kes mind armastab.”
Proua Clay viskas pea kuklasse ja naeris. See oli inetu heli, milles puudus huumor.
“Kellegagi, kes sind armastab!” kordas ta õrritavalt. “Kas sa tõesti usud, et see on võimalik? Oled sa tõesti nii rumal, peast nii juhm, et kujutled, et mõni mees armastaks sind lihtsalt sinu enese pärast? Tule siia!”
Ta haaras tütrel käsivarrest ja tiris ta suure kullatud peegli ette, mis rippus külalistetoa seinal kahe akna vahel.
“Vaata ennast! Vaata hoolega!” ütles proua Clay õelalt. “Ja nimeta nüüd mõni mees, kes abielluks sinuga millegi muu kui su vara pärast. Vaata! Vaata, milline sa oled!”
Peaaegu nagu oleks ema ta hüpnotiseerinud, vahtis Virginia peeglisse. Ta nägi oma ema, kõhna, peaaegu kondist, peene elegantse pihaga, mida rõhutas kallis kleit ja ümber pika kaela sätendavad kalliskivid: kaunis naine ja just niisugune, kes torkaks silma ka sama elegantseid inimesi täis ruumis.
Seejärel vaatles ta iseennast: lühike, vaevalt ema õlani – ja rasvast pundununa täiesti groteskne. Tema silmad kadusid roosadesse rasvavoltidesse, mis pungitasid ta põski ning moodustasid mitu topeltlõuga, millesse kael peaaegu ära kadus. Õhupallitaolised käsivarred paistsid läbi varrukate õhukese võrgu; käelabad, mis suundusid peaaegu instinktiivselt näo poole, olid punased ja töntsakad.
Keskkohta tal peaaegu ei olnudki ja ümbermõõdult oli ta kolm korda emast suurem. Tema kleit paistis jube, kuid ta teadis, et see poleks ühegi normaalsete mõõtmetega inimese seljas nii eemaletõukav tundunud. Tema juuksed olid sirged ja elutud, õieti mitte mingit värvi, muutes moodsa soengu naeruväärseks.
Ta jõllitas end ja kuulis siis, kuidas ema peaaegu põlastavalt lausus:
“Kas
