istus ühte Louis XIV tugitoolidest.
„Alusta otsast peale,“ ütles ta. „Sa tead, et ma suren uudishimust!“
„Ma arvan, et sul on raske uskuda, mis ma sulle räägin,“ ütles Roby, „kuid meie saatus on üleöö muutunud!“
„Aga… kuidas? Kuidas see saab võimalik olla?“ küsis Tila.
„Ma andsin maja rendile,“ vastas Roby.
„Rendile? Kellele? Ja kuidas saab… võõras inimene… siin elada nagu… praegu?“
Sõnad otsekui veeresid Tila suust ning vend naeris, enne kui kostis:
„Ma olin sama hämmeldunud kui sina, kui Patrick O’Kelly ütles mulle, millega ta hakkama on saanud.“
Vend oli Tilale ennegi Patrick O’Kellyst rääkinud.
Õde teadis, et too on O’Kelly krahvi poeg, vaesunud iiri aadlik.
Ta mäletas, et Roby oli rääkinud, kuidas Patrick end igasugustele silmapaistvatele inimestele kasulikuks teeb.
Patricku kaudu kutsuti Robyt kodustele koosviibimistele, kuhu teda muidu kunagi ei oleks palutud.
Samuti oli teda kutsutud lugematutele pidudele, kus ta oli lõbutsenud.
„Kuidas saab Patrick O’Kelly seda maja rentida?“ nõudis Tila. „Ja kui saakski, kes siis maksaks sellises seisukorras maja eest?“
„Just seda küsisin ma ka temalt,“ vastas vend, „ning vastus on lihtne – Ameerika multimiljonär!“
Tila ahmis õhku.
„Kas see on tõsi… tõepoolest tõsi?“
„Käsi südamel, see on tõsi!“ vastas Roby.
„Aga see on kõige põnevam asi, mida ma kunagi olen kuulnud!“ hüüdis Tila. „Nüüd hakka algusest peale.“
Oli ilmselge, et Roby tahtis seda väga teha.
„Nagu ma juba enne ütlesin, teeb Patrick, kuna tal raha pole, end vajalikuks paljudele huvitavatele inimestele. Londonis on selline nali, et öeldakse: „Kui sa tahad ükssarvelt midagi rikka pankuri jaoks saada, siis Patrick toob selle sulle!““
Tila naeris ja ütles:
„Räägi edasi!“
„Ma ei usu, et oleksin sulle rääkinud,“ jätkas Roby, „aga Patrick käis just pärast jõule Ameerikas. Ta oli koos ühe väga rikka, võluva Vanderbilti perekonna liikmega – aga see on teine lugu.“
Roby oli ilmselt äkitselt märganud, kellega ta räägib, ning läks jutuga kiiresti edasi:
„Loomulikult sõlmis Patrick New Yorgis palju sidemeid. Ma arvan, et sa tead, kuidas paljud Inglise ja Euroopa aadlikud otsivad miljonäridest naiste hulgast endale pruute, tõenäoliselt see linn kubiseb nendest.“
Tila ei teadnud sellest midagi.
Vend nägi ta silmis mõistmatust ja selgitas:
„Ma võiksin anda sulle terve nimekirja Inglise aadlikest ning Euroopa parunitest ja hertsogitest, kes nokivad dollarite hulgas nagu kari ahneid kukki!“
Tila kuulas süvenenud ilmel, ent ei seganud vahele.
„Niisiis, usu mind, et Patrick leidis midagi uut!“ jätkas Roby.
„Mis see… on?“ päris Tila, sest Roby ilmselt ootas seda.
„Mündi teine pool,“ vastas Roby. „Nüüd tahab Ameerika miljonär ehtsat inglise naist, kui võimalik, siis krahvi tütart!“
Tila muigas.
„See tundub naeruväärne!“
„Mitte siis, kui meie sellega seotud oleme,“ ütles vend.
„Sa mõtled rentida… seda maja, nagu see on?“
„Selles asi ongi. Meil on üks kuu aega, mille jooksul me peame tegema maja niisuguseks, nagu see oli meie vanaisa ajal.“
„Ja ta… maksab?“
„Ameerikas on kõik võimalik,“ vastas vend, „ning Patrick ütles mulle, et Clint Wickham – nii on tema nimi – sai isalt suure päranduse ja talle kuulub pool Ameerika raudteevõrgust.“
Ta tõmbas hinge, enne kui jätkas.
„Ning nüüd, kuna raha teeb raha, on ta maadel Texases, kust ta pärit on, leitud rohkem naftat kui kunagi varem!“
„See kõlab meie jaoks… liiga hästi, et olla tõsi!“ hüüdis Tila. „Siin peab olema mingi lõks.“
„Jäta see uskmatu Tooma mängimine!“ käskis vend. „Patrickul on kõik kokku lepitud. Meie teeme maja täiuslikult korda, nagu see alati on olnud. Peame ka vannitube ehitama, aga seda võis arvata.“
„Vannitube?“ kordas Tila.
Ta polnud vannituba kunagi varem näinud.
Tema isa ajal tassisid tugevad teenrid suuri padasid kuuma ja külma veega trepist üles.
Vannid pandi magamistuppa ja inimesed kümblesid kamina ääres.
Nüüd pidi Tila Coblinile ütlema, kui tahtis vanni võtta.
Teener tõi ühe paja kontorisse, kus kunagi töötas sekretär.
See oli köögile mugavalt lähedal ning elutoa vastas üle vahekäigu.
Ent Coblini vanuse ja reuma tõttu oli sellega tükk tegemist.
Tavaliselt pesi Tila end külma veega, mida ta ise trepist üles tassis.
„Patrick arvas,“ ütles Roby, „et me peaksime tegema kümme vannituba. Algul oleks sellest küllalt.“
„Aga siin ei ole nii palju tube!“ märkis Tila.
„Ära ole rumal!“ vastas vend, „siin on puuderdamistoad ja mitmel parimal magamistoal on garderoobid. Me võime üks-kaks garderoobi ringi teha.“
„Miks peaks tal nii palju vannitube tarvis minema?“ nõudis Tila.
Vend naeratas.
„Ameeriklased on väga puhtad ning kui Clint Wickhamil ei ole vannitube, siis ta Staverlyt ei taha.“
„Siis anname talle vannitoad ja kõik muu, mida ta tahab!“
„Just seda me teemegi,“ ütles Roby, „ent peame kiirustama. Ma tahan teada saada ümbruskonna kõigi ehitajate, puuseppade, maalrite ja remondimeeste nimed.“
„Arvan, et Coblin teab neid minust paremini,“ kostis Tila.
„Jah, muidugi,“ nõustus vend, „ning ma võin minna ja küsida sellelt vanapoisilt, kes külas elab, kui ta veel elus on – sellelt, kes aitas siin asju parandada, kui papa
