õhtusööki istuti sinises elutoas, kuhu töömehed polnud veel jõudnud.
„Sa oled imesid korda saanud, Roby!!“ ütles Patrick. „Kuid ma pean sind hoiatama – kuulsin oma sõbralt, et Wickham võib saabuda varem, kui me ootasime!“
„Ta ei või seda teha!“ hüüatas Roby.
„Võib küll, kui tahab, ja teda ei peata miski,“ vastas Patrick, „nii et ole valmis!“
Roby ohkas.
„Siin on veel nii palju teha ning me pole isegi kogu mööblit välja valinud!“
„Ma olen kindel, et su õde aitab sind,“ ütles Patrick.
Seda öeldes naeratas ta Tilale.
Tila mõtles, et Patrick teeb talle jälle mõne lääge komplimendi.
Neiu teadis, et mees oli teda tulekuhetkest peale tähelepanelikult uurinud.
Nagu tahaks kindlaks teha, kas Tila ikka on õige inimene tema ettekirjutusi täitma.
Tila kangestus, kui Patrick jätkas:
„Ma olen kindel, et teie vend rääkis, preili Staverly, kui tähtis on selle riskantse ettevõtmise edu?“
Tila ei vastanud, vaid ootas, ning Patrick jätkas:
„Kui Wickham ei ole maja või muuga rahul, siis peseb ta ilmselt oma käed puhtaks ja läheb kuhugi mujale.“
„Jumala pärast, me ei tohi lasta tal seda teha!“ hüüatas Roby. „Oma rendiraha eest võib ta, nii palju kui mina tean, igaveseks siia jääda!“
Tila surus maha hirmukarje.
Ta ei suutnud mõelda, et keegi, eriti veel ameeriklane, võiks igavesti tema kodus elada.
Muidugi on tore, et see korda tehakse.
Samas palvetas ta, et kui kõik on tehtud, abiellub Roby tüdrukuga, kellel on siin elamiseks küllalt raha.
Roby oli nii tihti öelnud, et ta ei saa endale poega, järeltulijat lubada.
Ent Tila oli alati lootnud, et mingi ime läbi saab Roby Staverlys elada ja et tal on perekond.
Siis oleks kõik samamoodi, nagu oli olnud nende isa ja ema ajal.
Endale polnud Tila eriti mõelnud.
Välja arvatud naljatoonis ütlemised, et ta elab üksi, seltsiks ainult Kingfisher, ja jääb vanatüdrukuks.
Nüüd, kui nii palju räägiti härra Wickhami abielust, mõtles Tila ikka Roby peale.
Talle tundus imelik, et ta polnud kunagi kuulnud, kas vend on Londonis elamise ajal kellessegi armunud olnud.
Ent Roby ei rääkinud oma isiklikest asjadest üldse eriti palju.
Kindlasti peab ta elus mingi naine olema, arutles Tila.
Võib-olla olid nad nagu isalgi „kiired“ ning seepärast ei teadnud Tila neist midagi.
Pärast Patricku lauset vaatas ta üle toa vennale otsa, kes ütles:
„Me teeme kõik, et Wickham oleks õnnelik, Patrick, ning minu teada on sul selles suhtes oma plaanid.“
„Me hakkame siin suuri pidusid korraldama, kui maja on valmis ja ta on sisse kolinud,“ ütles Patrick, „ning ma arvan, et lugude järgi, mida ma temast kuulnud olen, kutsub ta pigem ise külalisi kui külas käib.“
„Siis läheb meil hobuseid vaja.“
„Ma pidin sinuga just sellest rääkima,“ sõnas Patrick. „Tatersallis on järgmisel nädalal müük ning ma tahaksin, et sa Londonisse tuleksid ja hakkaksid oma talle täitma.“
Roby silmad lõid särama.
„See mulle meeldib!“ ütles ta. „Kuid vaevalt saaksin ma töömehi omapead jätta.“
„Ma olen kindel, et su õde teab täpselt, mida teha ja mida öelda,“ arvas Patrick.
„Ma loodan,“ tunnistas Roby kuidagi vastu tahtmist.
„Ma annan oma parima,“ vastas Tila, „ent kui midagi viltu läheb, siis mind ärge süüdistage!“
Patrick tõusis toolilt.
Ta läks diivani juurde ja võttis Tila kõrval istet.
„Ma tahtsin sinuga rääkida,“ ütles ta, „sinu osast selles kõiges.“
Roby tõusis samuti.
„Senikaua kui te räägite, lähen ma korraks üles ning vaatan, kuidas töölised isanda kabinetiga hakkama saavad.“
Roby oli enne toast läinud, kui Tila jõudis midagi öelda.
Kui ta oli ukse sulgenud, tundis neiu end kuidagi kohmetult.
Samal ajal oli talle vastumeelt, et Patrick tahab talle midagi öelda.
„Ma tean, et sa suudad teha kõike, mida sinu vend soovib,“ ütles Patrick meelitaval toonil, väikese iiri aktsendiga.
„Ma jäin nõusse,“ vastas Tila, „ent ausalt öelda kardan ma väga läbikukkumist.“
„Olen kindel, et seda ei juhtu,“ lausus Patrick. „Ma ei hakka enam kordama, et kõik sõltub sinust.“
„Ma ei tea… mida te mõtlete,“ vastas Tila.
Patrick nihkus temast eemale.
Tila teadis, et mees mõtleb, kui palju peaks talle rääkima ning kas oleks viga liiga palju öelda.
Neiu ootas, mõeldes, et on nagu suurde intriigidevõrku püütud väike kärbes.
„Sa mõistad,“ ütles Patrick, „et mu Ameerika sõber, kes korraldas mulle Clint Wickhami eest hoolitsemise tema Inglismaal oleku ajal, on väga mõjukas ning samas väga nõudlik inimene.“
Tila ei vaadanud Patrickule otsa, aga mees teadis, et ta kuulab.
„Ta tahab oma raha eest midagi saada,“ jätkas iirlane, „ja kui ei saa, siis, olen kindel, võib ta olla väga ebameeldiv.“
„Kas te arvate… et ta võib… mind hirmutada?“ küsis Tila.
„Ei-ei, muidugi mitte,“ vastas Patrick kähku. „Kuid ameeriklased võivad minna väga ägedaks, kui on tegemist rahaga.“
„Mida te sellega mõtlete… minna ägedaks?“ küsis Tila.
Patrick tegi käega ebamäärase liigutuse ning sõnas kiiresti:
„Pole mingit põhjust detailidesse laskuda. Mida ma sinult palun, Tila – mul on võimatu sind teietada ja öelda „preili Staverly“ –, on see, et leiaksid midagi, ükskõik mida, mis rõõmustaks mu Ameerika sõpra.“
„Ja kui ma ei leia?“ küsis
