p>Autori märkus
„Ma lähen ja mu hinge valdab lumm, sest olen rohkem unistanud, kui elanud…“
Kui ma sel aastal teist korda Provence’i külastasin, siis leidsin selle eest sama müstilise, maagilise ja hurmavana, kui käesolevas romaanis kirjeldan.
Arles’i naiste ilu, Les Baux’ paljaste kaljude imelisus ja Verdoni mäekurude hirmutav salapära oli just see, mida olin oodanud. Ent ma ei kuulnud ööbikute laulu.
1938. aastal kirjutas üks autor:
„Ma pole iial viibinud paigas, kus oleks nii palju ööbikuid. Olen omandanud harjumuse nende laksutamise saatel kirjatööd teha. Nad on küpresside lehestikus ja tihnikutes… Ma poleks iial osanud ette kujutada, et neid linde võib nii palju kokku koguneda, sest ööbik on loomult omaettehoidev ega salli liigikaaslaste lähedust.“
Millest muust kui armastusest peaks ööbik laulma, eriti Provence’is? Niisamuti laulis kunagi 13. sajandi trubaduur Uc de St. Cinc:
„Olla armunud tähendab sirutuda naise kaudu taeva poole.“
Esimene peatükk 1889
Leedi Sherington vaatas hertsog Aubergue’i Champs-Élyséel asuva maja aknast tagahoovis paiknevasse tavapärasesse aeda.
Naine mõtles endamisi, et Pariis on osutunud märksa põnevamaks, kui ta oli lootnud, eriti ühes vallas.
Päike kuldas leedi Sheringtoni juukseid ja muutis ta väljanägemise nooruslikuks, tegelikult kõvasti nooremaks, kui ta oli, aga ka väga kauniks.
Milline tohutu vedamine, mõtles ta, et Aubergue’i hertsoginna oli juba pikki aastaid tema sõbranna.
Esmakordselt kohtusid nad ühel Prantsuse saatkonna ametlikul vastuvõtul, kuhu lord Sherington ta viis, ning naine oli veel muretsenud, kas tema kleiti ja ehteid kannatab üldse teiste külaliste omadega võrrelda.
Ent ometi oli hertsoginna leedi Sheringtoni juurde astunud ning nende sõprus oli sestsaadik püsima jäänud. Nüüd, kui ta just soovis väga Pariisi tulla, oli Lorraine d’Aubergue talle määramata ajaks oma kodu uksed avanud.
„Kuidas mul on vedanud!“ ütles leedi Sherington endamisi. „Olen tõesti õnnega koos!“
Salongi uks avanes ja ootust väljendav pilk silmis pööras leedi Sherington end kiiresti ringi, et näha naist, kellest ta äsja oli mõelnud.
Lorraine d’Aubergue nägi kahtlemata ülišikk välja, nii nagu seda vaid prantsuse naised oskavad, ja tema atlassturnüüri ja lõuga hellitava pitsiga kleidi elegantsus veenis leedi Sheringtoni taas selles, et temast ei ole oma prantsuse sõbrannale võistlejat.
„Ah, siin sa oledki, Susi!“ hüüatas hertsoginna kerge aktsendiga inglise keeles. „Tahtsin sulle head aega öelda. Ega sa ju ei kavatse meelt muuta ja minuga vürsti juurde lõunasöögile tulla? Sellest tõotab tulla väga muljetavaldav koosviibimine.“
„Anna andeks, Lorraine,“ vastas leedi Sherington, „aga sa ju tead, et ma lubasin…“
„Tean, tean, kullake, ma ainult õrritasin sind, ehkki ma ei saa öelda, et kiidan heaks selle, mida kavatsed teha.“
Susi Sherington näis murelik.
„Kas… ma teen… valesti?“ küsis ta kõhklevalt.
„Mitte just valesti,“ vastas sõbratar, „ütleksin pigem, et veidi mõtlematult.“
Ta naeris ja lehvitas eht prantslaslikul viisil käsi.
„Ent samas, ma chérie, miks sa ei peakski veidi mõtlematu olema, kui viibid Pariisis, päike särab, oled vaba ja… armunud?“
Leedi Sherington hüüatas protesteerivalt.
„Lorraine!“
Rääkideski voogas puna tema roosakatele põskedele.
„Muidugi oled!“ ei jätnud hertsoginna järele, „ja Jean de Girone on sinusse väga armunud! Aga vaata ette, Susi, et see mees su südant ei murraks!“
„Miks sa… nii ütled?“
Leedi Sherington oli end taas ringi pööranud ja vaatas mittemidagi nägeval pilgul aeda.
„Kullake, olen Jeani tundnud palju aastaid, nagu sindki. Ta on kõige hurmavam mees Prantsusmaal, ent samas ka kõige ettearvamatum ja sõltumatum.“
Hertsoginna vaikis hetkeks ja jätkas siis teisel, murelikumal toonil:
„Ega sul, Susi, nende tunnetega tõsi taga pole?“
Leedi Sherington ei vastanud ning veidi aja pärast hertsoginna jätkas:
„Minu viga, et ma kohe teie tutvuse alguses sind ei hoiatanud, et ta on südametemurdja – mees, kes nopib teeservalt kauneimad õied ning viskab närbudes kraavi.“
Leedi Sherington vaikis endiselt ja hertsoginna jätkas:
„Aga see pole veel kõik. Nüüd, kui Jean on oma tüütust naisest vabanenud, tuleb tal teha kasulik partii.“
„Ta… käitub nagu… oleks ta väga rikas!“
Leedi Sherington näis peaaegu jahmunud.
„Ta oli,“ vastas hertsoginna. „Seni, kuni krahvinna veel elas. Ent krahvinna isa nõudis, et Marie-Thérèse’i surma korral läheks naise hiigelvarandus perekonna valdusse tagasi, kuna lapsi neil Jeaniga ei olnud.“
Hertsoginna jätkas väljendusrikkalt käsi laiutades:
„Paraku oli see Jeani jaoks saatuse õel vingerpuss! Olla tohutu vara peremees ja siis jääda sellest ilma, kuna naine armastas jumalat, mitte teda!“
„Mida sa sellega öelda tahad?“ päris Susi.
Uudishimu ajel pööras leedi Sherington näo jälle sõbratari poole.
Hertsoginna seadis end akna kõrvale toolile istuma.
„Olin hoolimatu, et seda sulle varem ei rääkinud,“ nentis ta, „sest tahtsin, et sa veedaksid Pariisis imetoredalt aega. Nii et kui Jean sulle teie esimesel kohtumisel silma heitis ja sinuga kogu õhtu tantsis, teadsin, kui vaimustav ta võib sulle näida. Ta on parim tantsija, keda olen eales kohanud.“
Leedi Sherington lähenes toolile, mis oli sõbratari vastas.
„Jätka, palun,“ lausus ta.
„Mõtlesin,“ jätkas Lorraine d’Aubergue, „et sa saad Jeaniga kogeda rõõmu, millest nii ammu ilma oled olnud, et ta külvab su üle komplimentidega, mida ta teeb väga meisterlikult, ning muudab su sama kauniks, kui olid siis, kui me esmakordselt kohtusime.“
Hertsoginna jätkas veidi viltuse naeratuse saatel:
„Seda kõike ta tegigi! Aga Susi, kallike, ma ei anna endale iialgi andeks, kui sa selle loo lõppedes oled õnnetu ja purustatud südamega, nagu paljud naised enne sind.“
„Ma ei ole öelnud, et ma… olen krahvi… armunud,“ kostis Susi Sherington veidi trotslikult.
“Sa ei pea mulle sõnadesse panema midagi, mis on sedavõrd ilmne,“ vastas hertsoginna. „Ma nägin seda sinu ukse poole heidetud pilgust, lootuses näha Jeani, kui ma enne salongi astusin.“
„Nüüd
