kohe, kui otsa saab!“
Nüüd viipas Susi käega, väljendades protesti.
„Sinu jutust tuleb välja, nagu oleks ta koletis.“
„Ma ei taha seda öelda,“ torkas hertsoginna kärmelt vahele. „Ma tahan, et naudiksid väikest flirti täielikult, kuid ei unustaks, et sellega peabki piirduma.“
Ta jälgis sõbratari näoilmet ja jätkas ruttu:
„Juba Jeani sugulased, ja neid pole vähe – kõik väga suursugused – lappavad Gotha almanahhi, et leida Jeanile sobiv ja rikas pruut. Pruut peab olema väga rikas juba seetõttu, et ülal pidada Provence’i uhkeimat ja kõige ajaloolisemat lossi. Kas Jean on sulle sellest lossist rääkinud?“
„Mitte just… eriti.“
„Tore!“ hüüatas hertsoginna. „Siis pole asi nii tõsine, kui ma kartsin, sest võta teadmiseks, et Jeani suurim armastus on tema kodu, tema valdused ja Girone’i suguvõsa ajalugu, mis muudab nad üheks Prantsusmaa mõjukaimaks perekonnaks.“
„Ma olen Provence’ist lugenud küll,“ tähendas Susi. „Trubaduurid, lahingud, vallutavate hordide piiramisrõngad.“
„See kõik on Jeanil veres,“ kostis Lorraine d’Aubergue, „ja osa tema võlujõust, mis naisi magnetina ligi tõmbab.“
„Ma mõistan…“ ütles Susi hetk hiljem kõhklevalt, „et olen olnud väga rumal… et teda üldse kuulasin.“
„Non! Non! Sa ei pea end sedaviisi tundma!“ hüüatas hertsoginna. „Muidugi pead sa teda kuulama, muidugi pead sa tema seltskonda nautima! Terves Pariisis pole teist nii kütkestavat ja seltskondlikku meest. Ma räägin sulle kõike seda üksnes sinu olukorra pärast.“
„Ma… mõistan,“ ütles Susi tasase häälega. „Aitäh, et… mind valgustasid.“
Hertsoginna ohkas.
„Kui vastik on olla tujurikkuja! Aga kui sa rääkisid mulle oma abikaasa testamendis sulle seatud tingimustest, mõistsin, et sul ei ole võimalik prantslasega abielluda.“
Lorraine d’Aubergue pidas väikese pausi, enne kui sõnas:
„Mitte et ma hetkekski Jeani ausates kavatsustes kahtleksin, isegi kui sa säilitaksid oma praeguse jõukuse. Kui tema kord abiellub, siis vana riigikorra naisega ja muidugi piisavalt noorega, kes kingiks talle lapsi.“
Hertsoginna jätkas pärast sügavat ohet:
„Lapsi, kes oleksid pidanud tal juba ammuilma olema, kui tal poleks olnud ebanormaalne naine, kelle koht on kloostris.“
„Miks ta siis üldse mehele läks!“ hüüdis leedi Sherington.
„Sest Jeani isa ihkas rikast miniat, kes suudaks lossi ülal pidada, ning Marie Thérèse’i perekond ihaldas Girone’i krahvinna tiitliga kaasnevat mõjukust.“
„Ma… ma olin ilmselt unustanud, et prantslastel ongi enamasti korraldatud abielud.“
„Muidugi mõista!“ vastas hertsoginna. „Selline korraldus on väga arukas ja enamikul juhtudel töötab imehästi. Asi on lihtsalt selles, et vaesel Jeanil ei vedanud. Või oli kuri haldjas tema ristsetel otsustanud, et tema elu ei pea olema üksnes lust ja lillepidu.“
„Näib, nagu oleks haldjas ta ära neednud!“
„Seda ta ilmselt tegigi,“ nõustus hertsoginna. „Jeanil oli kütkestav välimus, sarm, intelligentsus, Provence’i vürstideni tagasiulatuv perekonnasaaga – ja abikaasa, kes hakkas teda vihkama hetkest, mil mehe käevangus altari ette kõndis!“
„Kas see… on tõesti tõsi?“ küsis Susi leebelt. „Mul on Jeanist nii kahju.“
„Ka minul on temast kahju,“ kostis Lorraine d’Aubergue. „Aga ära unusta, mu kõige kallim Susi, et Jean abiellub õige pea uuesti. Seekord rikka ja noore naisega, kes teda jumaldab ja kes, olles Girone’i krahvinna, teeskleb, et ei näe kõiki neid naisi, kes pikas rodus järgnevad neile, kel on õnnestunud Jeani südant liigutada ajast, mil mees oli piisavalt vana teadvustamaks, et tal selline asi üldse rinnus on.“
Kell kaminasimsil lõi täistundi ja hertsoginna karjatas kohkunult.
„Ma jään hiljaks! Hertsog saab mu peale kurjaks! Lubasin ta teel lõunasöögile peale võtta.“
Lorraine d’Aubergue tõusis siidkleidi kahinal toolilt, pani käed ümber Susi ja suudles teda.
„Andesta, kalleim, kui olen su tänase päeva päikesesära varjutanud, aga ma pean sinu eest hoolitsema. Kuigi ma olen sinust noorem, tunnen end hoopis palju vanemana ja hulga targemana, kui see just väga upsakalt ei kõla.“
„Ma tean, et sa soovid vaid head,“ kostis Susi malbel toonil, „ja ma olen väga… väga tänulik sulle sinu… poolehoiu eest.“
Hertsoginna suudles Susit veel kord ja kiirustas seejärel toast välja, heites ahastava pilgu kellale kaminasimsil, otsekui lootes, et oli ennist valesti vaadanud.
Kui uks tema järel sulgus, tõusis Susi Sherington taas püsti, et vaadata aeda.
Hertsoginnal oli olnud õigus, kui ta ütles, et oli päikesesärale varju heitnud. Nüüd oli justkui midagi kadunud, miski, mis varem oli olemas.
„Lorraine’il on õigus… mul tuleb mõistlik olla,“ manitses Susi iseennast.
Samas teadis leedi Sherington, et polnud veel kunagi oma elus tundnud seda, mida noil viimastel päevadel krahv Girone’i seltsis.
Hetkest, mil neid teineteisele tutvustati ja ta mehe tumedaid väljendusrikkaid silmi nägi, tundis Susi, kuidas ta hinges toimus midagi kummalist.
Tunne muutus tugevamaks õhtu jooksul, mil nad tantsisid ja vesteldes istusid, kusjuures sõnad tundusid täiesti liigsed olevat, sest nad mõistsid teineteist nendetagi.
“Asi on ilmselt selles, et olen lihtsalt eluvõõras maatüdruk, sest ma mitte ainult ei võtnud ta juttu puhta kullana, vaid pidasin teda ka täiesti eriliseks – väga, väga erinevaks kõikidest teistest meestest siin ilmas.“
Otsekui oleks pelgalt krahvist mõtlemisest piisanud tema esile manamiseks, avanes salongi uks ja teener teatas:
„Härra Girone’i krahv, Madame!“
Hoolimata otsusekindlusest olla mõistlik ja hoolimata hertsoginna jutust, tundis Susi Sherington, kuidas süda rinnus hüppas ning kontrollimatu erutus läbistas kogu keha, kui ta pöördus.
Hetkeks seisis krahv teda üle salongi vaadates. Seejärel, kui teener oli enda järel ukse sulgenud, liikus ta Susi poole, ilmselge heameel nägu valgustamas.
Jean oli nägusaim ja ligitõmbavaim kõigist nähtud meestest ja tema silmade väljendusrikkus oli sedavõrd kütkestav, et Susi mitte ainult ei suutnud oma pilku temalt ära pöörata, vaid jäi ka lummatult paigale, kui mees lähemale astus.
Susi sirutas masinlikult käe välja. Kui krahv selle võttis ja naine mehe huuli oma pehmel nahal tundis, läbistas teda värin.
„On see tõesti võimalik, et te olete veel kaunim kui meie viimasel
