kutsuda,“ ütles leedi Sherington pingutatud toonil, „kuid… arvan, et ehk… on see kutse, mida ma poleks pidanud vastu võtma.“
Krahv silmitses vaikides naise nägu.
„Mis on juhtunud?“
„Ei midagi… Ma lihtsalt mõtlesin, et…“
„Keegi on teiega rääkinud,“ ütles ta. „Kui me eile õhtul lahku läksime, olite meie tänasest väikesest väljasõidust sama elevil kui mina.“
Susi ei vastanud. Nüüd ta enam mehele otsa ei vaadanud. Krahv libistas pilgu üle naise sirge väikese nina ja huulekaare, enne kui küsis leebelt:
„Kas te olete tõesti minu suhtes meelt muutnud? Või püüate nüüd, kui on juba hilja, liiga hilja, mõistlik olla?“
Just seda sõna oli kasutanud ka Lorraine ja kui Susi suu vastamiseks avas, puhkes krahv tasakesi naerma.
„Seda ma arvasin,“ sõnas ta. „Lorraine on teile sündsuseteemalise loengu pidanud, ja mõistagi ühtlasi ka minu eest hoiatanud.“
„Lorraine… armastab mind,“ ütles Susi kärmelt, tundes, et peab hertsoginna kaitseks välja astuma.
„Mina ka.“
Susi ahmis õhku. Meest sedasi rääkimas kuuldes oli võimatu mitte tajuda, kuidas mingi kummaline hoovus üle ta keha uhtus, pannes iga närvi mehe lummusest värisema.
„Jah, ma armastan teid!“ ütles krahv, „me mõlemad teame, mida eile õhtul tundsime. Ent ma ütlesin endale, et on veel liiga vara tundeid sõnadesse panna. Kuna teie, mu armsaim, olete nii rikkumata ja puhas, ei taha ma teid tagant kiirustada.“
Susi liigutas huuli, kuid ei suutnud ühtegi sõna kuuldavale tuua, ning mees jätkas:
„Miks me peaksime meile antud aega raiskama teeseldes ja varjates tõde, mida mõlemad teame? Ma armastan teid hetkest, kui teid esimest korda nägin, ja arvan, et minu tunne ei peta mind, kui usun, et teie armastate mind ka.“
Mehe pehme ja hellitlev rääkimisviis muutis vastamise väga raskeks, kuid siiski suutis Susi kerge karjatusena välja paisata:
„Me…ei tohi… teate küll… me ei… tohi!“
„Miks mitte?“
„Sellepärast, et…“
Susi ei suutnud lauset lõpetada.
Kuidas ta saakski rääkida abielust, kui mees polnud sellest juttugi teinud?
„Sellepärast, et, et oleme… eri maailmadest,“ selgitas Susi vaevaliselt. „Lorraine ütleb, et me tohime ainult… kergelt flirtida.“
„Kas teie meelest on meil pelgalt flirdiga tegemist?“
„Ma pole… kunagi õieti flirtimisega tegelnud, aga… mulle tundub, et me ei tohiks… sellest, mida tundsime, kõnelda kui millestki tõsisest.“
Krahv naeris ja selgitas Susi üllatust nähes:
„Ma naeran, mu aare, sest teie jutt on nii naeruväärne, läbi ja lõhki totter!“
Susi heitis krahvile pilgu, kohtas mehe tundeküllaseid silmi ja vaatas jälle kõrvale.
„Kas te tõesti usute, et see on tantsusaalis kohtunud ja veidi – paar tundi, paar päeva, või ka paar nädalat – üheskoos lustida otsustanud paari flirt?“ küsis krahv.
„See… peab nii olema.“
„Sest Lorraine ütleb niimoodi? Mu kullakallis, kas te tõesti suudate kontrollida enda südame pekslemist, hääle võnkeid ja silmade tundeväljendust?“
Susi ei vastanud ja mees jätkas:
„Eile õhtul me rääkisime teineteisega ja polnud oluline, mida me ütlesime, sest kõnelesid meie südamed, armastusega, tõelise armastusega täidetud südamed, Susi! Me mõlemad teadsime, et see on midagi väga erinevat sellest, mida kumbki meist oli varem kogenud.“
„Minu jaoks… oli see erinev, teile… mitte.“
„Kuidas keegi teine peale minu seda teada saab?“ küsis krahv.
Naine ei vastanud ja mõne aja pärast lausus mees:
„Vaadake mulle otsa, Susi, ma tahan, et te vaataksite.“
Aeglaselt, otsekui kartes käsule alluda, ent ometigi olles sunnitud seda tegema, pööras Susi pea krahvi poole ja mees nägi enda poole pööratud väga siniseid, murelikke ja hirmunud silmi.
Hetkeks olid mõlemad väga vaikselt. Seejärel, justnagu mitte üksteisele lähemale liikudes, vaid sulandudes teineteisesse, põimis mees käed ümber Susi ja surus huuled naise suule.
Alguses oli krahvi suu hellitlev, nautides naise huulte pehmust, seejärel muutus vallutavaks, nõudlikumaks ning vaistlikult surusid armunud end veelgi enam teineteise vastu, kui suudlus muutus kirglikumaks.
Alles siis, kui oli tunne, et maailm on seiskunud ja terves universumis pole enam muud kui mehe tugev embus ja tema suudluse hurm, suutis Susi end vabastada, et peita nägu krahvi õlale.
„Je t’adore, ma Chérie, ma armastan teid! Ma vannun, et ükski suudlus pole eales olnud nii täiuslik, nii õnnestav!“
Mehe hääl kõlas veidi kähedalt ja ebakindlalt.
„Palun, palun…“ sosistas Susi. „Ärge pane mind niimoodi tundma.“
Krahv tugevdas embust ja naeratas.
„Kuidamoodi siis, mu kullake? Te ei pea vastama, sest minagi tunnen samamoodi.“
„See ei ole… võimalik,“ püüdis Susi öelda.
Aga ka siis, kui naine rääkis, võttis krahv tal lõuast kinni ja pööras Susi näo enda poole.
„Te olete nii ilus,“ sõnas ta, „nii uskumatult ja hingematvalt ilus, aga asi pole ainult selles. On midagi, mida olen otsinud, igatsenud ja hakanud juba arvama, et seda pole olemas – kuni kohtasin teid.“
Siis suudles krahv Susit veel, ägedalt ja nõudlikult, kuni naine tundis, et tuli mehe huultel on süüdanud tema enda sisemuse.
Tundus, nagu oleks kogu naise keha tulelõõmas, mis leegitses neist mõlemast läbi ja näis tulevat otse päikese sisemusest.
Tund hiljem, Bois’s restoranis puude all istudes sõnas krahv:
„Nüüd me saame rääkida.“
Nad olid sõitnud krahvi tõllas, ilma et oleksid õieti sõnagi vahetanud. Susi oli tundnud, kuidas kogu tema keha oli mehe lähedusest lausa pakitsevalt teadlik.
Väikese laua taga istudes tajus Susi selgelt, kuidas krahvist hoovav isiklik mõjuvõim muutis mehe vastupandamatult ligitõmbavaks.
„Ta on nii kena, ülimalt mehelik,“ mõtles Susi ja punastas omaenda mõtete peale.
Krahvi pilk püsis naisel. Kuna ujeduse
