armastan teid!“ lausus krahv õrnalt, rääkides vaheldumisi prantsuse ja inglise keeles.
Seejärel, suudeldes uuesti Susi kätt, sõnas mees:
„Kas te tulete ülehomme minuga Provence’i?“
„Kas te… olete kindel …et ma peaksin seda tegema?“
„Ma tahan, et näeksite meie tulevast kodu.“
„Ma ei ole kindel, et see nii saab olema. Kuidas me seda… endale lubada saaksime?“
„Nagu ma teile ütlesin, me saame hakkama, ja mul on juba üks ideegi olemas.“
„Idee?“ päris Susi.
„Kui ma mõistsin, et me abiellume, hakkasin mõtlema, mida lossiga peale hakata. Loss on väga suur ja selle peale kulub palju raha. Samas on see nii kaunis, et ma tahan, et see alati parimas korras oleks, eriti siis, kui see kuulub teile.“
Krahvi hääles värahtas miski, millest Susi mõistis, et Lorraine’il oli õigus olnud, kui ütles, et loss on mehe suur armastus.
Leedi Sherington küsis endalt, segadus hinges, kuidas saaks ta seda mehelt vastu võtta.
„Kui ma seda teen, hakkab ta mind vihkama,“ mõtles Susi, „sest mina jään süüdi!“
Vaimusilmas nägi ta alla varisevaid lagesid, murenevaid kiviseinu, viledaks kulunud vaipkatteid ja katkisi luitunud kardinaid.
Kas nende armastus, nii hunnitu nagu see hetkel tunduski, säiliks aastaid, mil krahv heidab talle ette, et Susi pärast pidi mees truudust murdma millelegi nii südamelähedasele?
„Ma ei saa… seda teha,“ mõtles Susi.
Siis libistas Susi käe mehe pihust välja, sest raske oli selgelt mõelda, kui mees teda puudutas. Esimest korda kõnetas leedi Sherington krahvi eesnimepidi:
„Jean… ma pean teile midagi ütlema.“
„Mis see oleks?“
Naise pingul olekust ja kramplikult põimitud sõrmedest sai mees aru, et see peab olema midagi tohutult tähtsat, vähemalt Susi jaoks.
Pärast pikka vaikimist lausus Susi peaaegu kuuldamatult:
„Ma… armastan teid… aga just seetõttu… ma tean, et ma… ei saa teile haiget teha… nii et mul on ettepanek.“
Jean mõistis Susi värisevast häälest, et naisel oli neid sõnu raske kuuldavale tuua.
Krahv ootas ja veidi aja pärast Susi jätkas:
„See võib minust olla vale ja jumalavallatu… aga kuna te ei tohi… rikkuda oma kodu ega tulevikku… siis vahest võiksime… koos olla… ilma, et… abielluksime.“
Viimased sõnad tõi Susi kuuldavale kiirustades. Kui varem oli ta nägu olnud rääkides väga kahvatu, siis nüüd see lõkendas.
Hetkeks võttis maad vaikus. Siis lausus krahv häälel, mida leedi Sherington polnud varem iialgi kuulnud.
„Oh, mu arm, mu kallis, võrratu kullatükk, nüüd ma mõistan, mida te minu vastu tunnete.“
Nii rääkides teadis krahv, et naise ettepanek oli just selline, millega oleksid krahvi taibukad Pariisi sõbrad lagedale tulnud, kuid kuulda seda konventsionaalse taustaga ja olemuselt puhta Susi suust, pani meest täpselt tunnetama, mida Susi võis sellist mõtet sõnastades tunda.
Krahv võttis naise mõlemad käed oma pihkudesse, tundis nende värisemist sõrmede vahel ning ütles pehmelt:
„Vaadake mulle otsa, Susi!“
Naine kuuletus ripsmete võbeledes ja mees teadis, kui häbelik ja samaaegselt häbistatud Susi oma ettepanekust oli.
„Ma jumaldan teid! Ma kummardan teie ees!“ ütles krahv tasakesi. „Ma tahaksin teie ees põlvitada ja suudelda maad te jalge all. Nüüd ma tean, et teie armastus on sama suur kui minul ning et me ei saa kunagi teineteisest lahkuda!“
Krahv kummardus ja suudles kordamööda naise käsi ja sõnas:
„Ma ei unusta kunagi, mida te mulle pakkusite. Ma keeldun lihtsalt seetõttu, et kuigi ma tahan ja vajan teid iga oma keharakuga, tean hinges, et meie tunded on jumalikud ja seetõttu tunneksime mõlemad Tema õnnistusest ilma olles, et see oleks ebatäiuslik.“
„Oh… Jean…!“
Susi silmad täitusid pisaratega, mis mööda põski alla voolasid.
Seejärel, hoolimata sellest, et keegi võis neid näha, pani krahv käed ümber leedi Sheringroni ja suudles pisarad naise palgeilt, enne kui nende huuled kohtusid.
Teine peatükk
„Ma olen nii põnevil, õde Antoinette!“ ütles Trina, kui nad hertsogi uhkes kahe hobusega tõllas vaksalist eemaldusid.
„Muidugi oled, Trina,“ nõustus õde Antoinette tasasel ja rahulikul häälel. „Ent nagu abtiss alati ütleb, tuleb emotsioone kontrollida.“
Trina naeratas õde Antoinette’ile ja kostis:
„Seda on raske teha – ma pole ema üle aasta näinud. Kindlasti arvab ta, et ma olen muutunud.“
„Küllap vist,“ oli õde Antoinette päri. „Esiteks oled sa palju pikem ja päris kindlasti pole sa enam nii kõhn, kui olid meile saabudes.“
Trina naeris.
„Ma olin lausa luu ja nahk, nagu tavatses mu koduõpetajanna ikka öelda, eriti enne Inglismaalt lahkumist, sest mul oli tol talvel läkaköha. Ma vajasin päikesepaistet ja selle ma ka Prantsusmaal leidsin.“
Seda rääkides kõlas Trina hääles soe poolehoid. Siis nõjatus ta ettepoole, et paremini näha möödavilksatavaid kõrgeid maju. Need roheliste luukidega nii prantsuspärased majad oleksid kus tahes maailma nurgas nii ilmeksimatult äratuntavad, mõtiskles ta.
„Kas sa pole tõesti üle aasta leedi Sheringtoni näinud?“ päris õde Antoinette, nagu oleks ise sellise järelduse teinud.
„Jah, aasta ja kaks kuud peaaegu,“ vastas Trina. „Mäletate, pärast isa surma jõulude ajal laskis ema mul Hispaaniasse Perdita juurde sõita, ja lihavõttevaheajal olin koos sõbranna Veronica Borghese’iga Roomas.“
„Muidugi! Ma mäletan küll!“ hüüatas õde Antoinette. „Sa oled üks päris palju ringi rännanud noor daam, kas pole, Trina?“
„Ma tahaksin teada, kas see on ka mind targemaks teinud, nagu abtiss lootis,“ kostis Trina veidi üleannetu noodiga hääles, „ent üks on kindel – maid, kus reisinud olen, olen küll rohkem hindama õppinud. Aga usun, et Inglismaa on mulle ikka kõige kallim.“
„Nii see peabki olema,“ leidis nunn. „Lõppude lõpuks on see sinu kodumaa.“
Trina istus naeratus näol ja mõtles suurest Hampshire’i majast, kus ta üles kasvas.
Maja võis tunduda ka sünge ja sestap mõistis
