neist on Crusader! Nad on juba teel Bracknelli.””
“Crusader?” kordas Demelza peaaegu kuuldamatult.
Seda hobust oli neiu lootnud näha, kuna too oli võitnud juba mitmeid võiduajamisi ning kõikides ajalehtedes ilmus kiidukõnesid ta välimikule ja allüüridele.
“Täpselt – Crusader!” kordas vend, “ja ma kaotan kenakese summa, kui ta ei osale!”
“Oh Gerard, kuidas sa võisid?” hüüatas Demelza. “Sa ju tead, et lubasid enam kihla mitte vedada, kuni pole osa arveid tasunud, mis sa võlgu oled.”
“Aga Crusader on kaljukindel kihlvedu!” vastas Gerard. “Krahv pani ka ise tema peale terve varanduse mängu.”
“Krahv võib seda endale lubada,” sõnas Demelza vaikselt.
“Ja mina samuti, nüüd, kui ma olen maja üürile andnud.”
“Sa tahad öelda,” küsis Demelza, “et lubad tõepoolest Trevarnoni krahvil ja ta seltskonnal siia tulla?”
“Seda ma püüangi sulle öelda, Demmy,” vastas vend. “Ära ole selline viripill! Krahv maksab selle eest kõva hinda ja taevas teab, et meil on raha vaja!”
“Kui palju?”
Sõnad tulid suust väikese värinaga.
“Tuhat gini!”
Gerardi hääles kõlas ilmeksimatult vaimustus, kuid ta õde silmitses teda ainiti, justkui suutmata uskuda, et kuulis õigesti.
“Tuhat gini?” kordas ta viivu pärast. “See pole… võimalik! Sa ei mõtle seda… tõsiselt!”
“Ma ju ütlesin, mees oli meeleheitel,” vastas Gerard. “Kohvituba oli rahvast tulvil, ja ta vaatas ringi, nagu oleks talle pähe turganud, et kellelgi juuresolijatest võiks olla naabruses maja. Siis langes ta pilk minule.
“Mulle näib meenuvat, Langston, et teie elate Ascoti lähedal,” sõnas ta aeglaselt.
“Tõepoolest, milord,” vastasin mina.
“Ja kas teie maja on täiesti hõivatud?”
“Ei, milord,” vastasin ma, “kuid ma ei usu, et see teie vajadustele vastaks.”
“Antud olukorras sobib ükskõik milline katusealune, ja arvatavasti on teil ka tall?”
“Jah, on küll,” vastasin mina.
“Kui mitmele hobusele?”
Gerard Langston tõstis käed üles.
“Ma rääkisin talle tõtt, Demelza. Mida muud ma teha sain?”
“Räägi edasi,” palus õde.
“Umbes neljakümnele, milord,” vastasin ma ning krahv tuli lähemale ja tõmbas mu kõrvale.
“Kas teil on midagi selle vastu, kui tuleksin teile üürnikuks?” päris ta.
“Muidugi mitte, milord!”
“Miks te siis kõhklete?”
“Maja on vana ja kuna ma käin harva kodus, on seal vähe teenijaid.”
“See pole oluline,” vastas krahv. “Võtan kaasa isikliku koka, ülemteenri ja vajaliku arvu lakeisid.”
Mina olin vait ning hetke pärast lausus ta:
“Kas tuhat gini oleks teile ühe nädala üürina vastuvõetav?”
Gerard vakatas, meenutades, kuidas tal oli säärase hunnitu summa peale hing kinni jäänud. Enne kui õde jõudis midagi öelda, sõnas ta:
“Kõiges on kokku lepitud ja ta saabub oma seltskonnaga homme. Hobused peaksid täna õhtul siia jõudma.”
“Aga Gerard, kuidas me hakkama saame? Meil on üksnes Nattie ja vana Betsy, kes teevad kõike!”
“Kui krahvil on siin ebamugav, saab ta süüdistada vaid iseennast,” lausus Gerard muretult, “ja tuhat gini, Demelza, mõtle selle peale!”
Vend heitis neiule pisut kohmetu pilgu, kui ta ütles:
“Pidin just koju tulema ja ülejäänud suve siin veetma.”
See tähendas õe teada, et mees oli täiesti rahatu.
Keegi ei teadnud temast paremini, et vend poleks mingil juhul saanud nii heldest pakkumisest loobuda, kuigi neiu nägi sellega seoses ette lugematuid raskusi.
Langstoni mõis oli olnud Langstoni perekonna valduses alates Henry VIII valitsemisajast ja kloostrite likvideerimisest.
Aastate jooksul oli seal tehtud juurdeehitusi ja muudatusi, kuid mõisal oli endiselt viilkatus, väänduvad korstnad, rombilised aknad ning salapärane ja üleloomulik hõng, mis Demelza meelest oli seal seetõttu, et algselt oli mõis kuulunud tsistertslastele1.
Langstonite varandus oli sajanditega kahanenud: mõned pereliikmed olid olnud tohutu rikkad ja suure mõjuvõimuga lugupeetud riigimehed, teised aga pillajad, kes raiskasid vähehaaval perekonna varandust.
Nii nende isa kui ka vanaisa olid kuulunud viimasesse kategooriasse, ja Gerard oli päranduseks saanud vaid maja ning paar aakrit metsa.
Muidugi soovis mees veeta enamiku ajast Londonis ning suhelda uljaspeade ja keigaritega, kes olid asevalitsuse2 ajal kurikuulsaks saanud.
Nad moodustasid ikka veel spordimaailma südamiku, mille keskel oli hiljuti kroonitud kuningas George IV.
Kui Gerard lõbutses Londonis, siis Demelza oli sunnitud leppima väga vaikse koduse eluga.
Ta polnud kunagi teistsugust elu näinud, seega ei tundnud neiu puudust kõrgseltskonna saginast, kuhu ta oleks kuulunud, olnuks ta ema elus ja neil veidi rohkem raha.
Tegelikult oli neiu täiesti rahul, aidates oma vanal lapsehoidjal maja korras hoida, hoolitsedes aia eest ja veetes aega lugemisega.
Demelza tegelik õnn seisnes selles, et ta võis ratsutada venna hobustel, kuna Gerardil polnud õnnekombel piisavalt raha, pidamaks neid Londoni tallides.
Mehel oli üks võidusõiduhobune, Firebird, kellele ta rajas suuri lootusi. Ta oli jätnud hobuse õe ja vana tallimehe Abboti treenida, kes oli olnud mõisas nende lapsepõlvest saadik.
Abbot oligi see, kes soovitas neil tungivalt lasta Firebirdil Ascoti ühest võiduajamisest osa võtta, seljas ta lapselaps Jem Abbot.
Jem oli mõisas üles kasvanud ja teda oli äsja hakatud märkama nooremate džokide seas, kes otsisid kõikidel tuntud võiduajamistel ratsusid.
Jemi käest oligi Demelza kuulnud Crusaderi vaieldamatult parimast välimikust ja väljapaistvatest tulemustest, kuid venna käest kuulis ta krahv Trevarnoni kohta.
“Kõik, mida sa nüüd tegema pead,” rääkis Gerard, “on jätta asjad nii korda kui saad, kutsuda nii
Katoliku mungaordu
1811–1820 valitses kuningas George III haiguse ajal tema poja (hilisem George IV) asevalitsus
