style="font-size:15px;"> “Õnneks ei tea sa viimastest midagi! Hästi, ma usaldan sind. Võib-olla teen valesti, kuid ma mõistan, et kogu majapidamine sõltub sinust.”
“See on kõige kenam asi, mida sa mulle öelnud oled,” naeratas Demelza. “Kuid Gerard, kuna sa saad nii palju raha, kas sa annad sellest osa mulle palkadeks ja söögiks, kui sind ennast siin pole?”
“Jah, muidugi ma teen seda,” vastas vend. “Olen olnud lontrus, kuid loomulikult jagame häid aegu, nagu oleme jaganud ka halbu.”
“Tänan sind, kallis, teadsin, et sa mõistad, ja mulle ei meeldi kohalikele kaupmeestele võlgu olla.”
Rääkides suudles neiu venda põsele ja too lausus:
“Ma pole Trevarnoni tšekki veel rahaks vahetanud, kuid siin on sulle hakatuseks gini või kaks.”
Mees õngitses taskust mõned kuldmündid ja surus need õele pihku ning Demelza suudles teda veel kord.
“Nüüd pean minema ja kõik valmis sättima,” ütles neiu. “Aega on väga vähe, kui härrasmehed juba homme saabuvad, ja sul tasuks minna talli ning öelda Abbotile, et ta teaks hobuseid oodata. Latrid on korras, välja arvatud kolm viimast, kus katuses on augud ja vihm läbi tuleb.”
“Pole sedamoodi, et hakkaks sadama,” sõnas Gerard. “Siia ratsutada oli hirmus palav ning mina ja Rollo mõlemad olime rampväsinud, kui me Windsorisse jõudsime.”
“Sa ratsutasid terve tee Rolloga? Oh Gerard, kuidas sa ometi võisid?”
“Lasin tal veidi puhata, kui ma pisut keha kinnitasin ning sõitsin viimased viis miili väga ettevaatlikult,” vastas vend. “Ma tulin otseteed pidi, mis lühendas maad, nagu sa tead. Ma ei saa Londonis endale lubada pidada rohkem kui ühte hobust korraga.”
“Jah, ma tean seda, kuid tee oli tema jaoks liiga pikk.”
“Minu jaoks samuti!” vastas Gerard. “Oletatavasti vanni ei saa?”
“Muidugi saab, kui sul külma vee vastu midagi pole.”
“See kuluks ära.”
“Lähen ja panen selle sulle valmis,” lausus Demelza, “ent veinipudeli pead ise endale tooma. Keldris on väga napid varud, kuid arvatavasti võtab kõrgeauline lord oma isikliku veini kaasa.”
Gerard naeratas laialt.
“Tal tekib väga suur janu, kui peab meie varudest elama.”
Demelza jõudis ukse juurde.
“Sa pole veel öelnud, mitu inimest seltskonnas on.”
“Minuga koos kuus!”
“Ja kas sa jääd õhtusöögile?”
Gerard raputas eitavalt pead.
“Lähen Winkfieldi Dysartile külla ja teatan talle, et krahv peatub siin. Nad söövad koos õhtust teisipäeval pärast Graftoni võiduajamiste loteriid, kusjuures Yorki hertsog on veendunud, et võidab selle, sest talle sattus Trance.”
“Oletatavasti Trance’iga ta võidabki,” ütles Demelza mõtlikult. “Kas panused ta peale on suured?”
“Tuhandetes!” vastas vend.
Mehe tooni peale heitis Demelza talle tähelepaneliku pilgu.
“Kui paljuga sina riskid?”
“Kui asi puudutab Trance’i või Mosest, pole mingit riski, tead isegi,” vastas too.
Demelza teadis, et vennal on õigus, kuigi ta oleks tahtnud vastu vaielda.
Trance oli erakordne hobune ning Mosesega oli Yorki hertsog eelmisel aastal võitnud Derby3.
Viimane oli Crusaderi kõrval ka üks kõige silmapaistvamaid hobuseid kõigi nende puhtavereliste ratsude hulgas, keda võiduajamistel näha sai.
Kui Demelza tõttas alumisele korrusele avama magamistube, millest paljusid polnud pikemat aega kasutatud, mõtles ta huvi ja põnevusega hobustele, keda ta kahe päeva pärast näeb.
Neiule tähendasid nad palju enam kui suursugune rahvahulk, kes nende võistlemist pealt vaatas, ja mõte, et Crusader tuleb mõisa talli, oli erutavam kõigest, mida ta pika aja jooksul oli tundnud.
Demelza tahtis väga sellest Abbotiga vestelda, kuid teadis, et esmalt tuleb tal maja krahvi ja tolle külaliste saabumiseks ette valmistada ning ta lootis, et too ei pea oma raha tuulde visatuks.
Neiu jaoks olid ruumikad, kuid madalad toad iidsete nikerdatud seinapaneelide ja üüratute neljasambaliste baldahhiinvooditega, mille katused puudutasid lage, armastatud ja hurmav osa tema elust ja kujutlusest.
Ajal, mil ta tõmbas eest kardinaid, millest paljud olid kulunud, ja lükkas pärani rombikujuliselt klaasitud aknad, mõtiskles neiu, kas nii rikas krahv näeb vaid seda, kui armetu kõik on.
Võib ju olla, et mees ei märkagi pleekinud seinavaipade küpset ilu, poleeritud põrandate värvi ega neid katvate paljude vaipade pehmeid värvitoone.
Demelza jaoks oli ilu kõikjal, just nagu Langstonite ajalugu leidus igas toas, igas maalis ja mööblitükis.
Õnneks, mõtles neiu, oli ta tänu kuumale ilmale valmistanud värsket pot-pourri’d4 ja enamik tube lõhnas selle järele.
Ema oli talle andnud salajase retsepti, mida oli põlvest põlve pärandatud kuninganna Elizabethi aegadest, nagu ka eriretsepti mesilasvaha jaoks, millega poleeriti põrandat ja mööblit.
Omad retseptid olid ka südantkosutavatel ravivahenditel, mida neiu jagas külaelanikele, kui neil oli mingi säärane haigus, millega Windsori arst ei suvatsenud tegelda.
Tavaliselt oli mõisas väga vaikne. Puudest ümbritsetud maja seisis päris Windsori metsa veeres, ja kuigi võiduajamisrajani oli vaid pisut üle ühe miili, ei tunginud siia rahvahulga kära.
Kuid praegu, mõtles Demelza, oli see kuidagi väga erutav, et mõis haaratakse võiduajamisnädala põnevusse.
Neiu teadis, et mitte ainult mõte majapidamise puudujääkidest oli pannud teda Gerardi ärasaatmissoovile vastu seisma, vaid ka see, et ta ei suutnud võiduajamisi vahele jätta.
Ta oli käinud neil lapsest saadik ja nautinud iga hetke.
Praegusel hetkel, teadis Demelza, püstitati raja äärde telke ja putkasid, täpselt nagu igal aastal.
Sealt võis leida igasuguseid suupisteid ja keelekastet näljastele ning janustele inimestele, kõiksugu meelelahutajaid – žonglööre, rändlaulikuid, ebardeid, ja hulgaliselt mängutelke, kus – nagu neiu väga hästi teadis – pügati kõiki, kes olid piisavalt rumalad riskimaks oma raske tööga teenitud säästudega.
Eelmisel aastal sai isegi Jem tüssata laadatrikimeestelt, keda oli nõmmel hulgaliselt. Poiss oli kaotanud rohkem kui gini, püüdes ära arvata sõrmkübarat mängus, mida ta vanaisa põlglikult “tobude mänguks” nimetas!
Ka taskuvargad ja pikanäpumehed
iga-aastased kolmeaastaste hobuste ratsavõistlused Inglismaal
mitmesuguste kuivatatud healõhnaliste rohtude ja õite segu
