süüdistas leedi Imogeni vulgaarses käitumises, ent naine ainult naeris lõbusalt selle peale.
„Miks peaksin ma meie liitu häbenema?“ küsis ta. „Ma olen selle üle uhke, Darol, ja sa tead sama hästi kui mina, et maailmas pole ainsatki paari, kes oleks nii võluv kui meie, kui me koos oleme.“
Kuna naine rääkis sellest nii otsekoheselt, ei jäänud krahvil muud üle kui naerda.
Samas tunnistas ta endale, et asjalood on pisut kaugele läinud, ning mida varem ta tagasi tõmbub, seda parem.
Ometi osutus suhte katkestamine raskeks.
Ta oli üsna juhuslikult lubanud tema maja külastada ja võiduajamisel osaleda.
Imogen kinnitas talle, et see on üks nõudlikemaid võistlusi kogu maal.
„Viimati, kui see toimus,“ selgitas ta, „ei suutnud pooled võistlejaist lõpetada, aga ma tean, et sina, kallim, võidad hõbedase karika, mille mina võitjale annan ja näitad neile, kui viletsad ratsanikud nad on.“
Krahvi arvates oli see küll liiga julge väide.
Ta teadis, et kaks tema sõpra, kes pidid võiduajamisest osa võtma, olid väljapaistvad ratsanikud.
Seepärast oligi ta lahkunud Londonist hommikul vara.
Ta oli saatnud kahe päeva eest ette kolm vahetust hobuseid.
Tõeliselt suurepärase sõiduga võis ta jõuda sinna õhtusöögiks.
Ta jõudis kohale veerand tundi varem.
Ja, kuigi ta seda tunnistada ei tahtnud, oli ta üpris väsinud.
Seda nii füüsiliselt kui vaimselt.
Tallipoisidki olid imetlenud tema keskendumist sõitmisele mitte ainult peateedel, vaid ka käänulistel kitsastel külatänavatel.
„Keegi peale teie, milord, põleks seda suutn’d!“ lausus tema ülemteener, kui nad olid jõudnud kohale.
Enne õhtusööki kuumas vannis lamades lootis ta, et õhtu ei veni pikaks.
Ent tema lootused ei täitunud.
Kui ta viimaks ometi voodisse sai, vajus ta rampväsinult pehmetele patjadele.
Ta ütles endale, et peab kohe magama jääma, kui tahab olla võiduajamisel vormis.
Silmi sulgedes mõtles ta, et õhtu jooksul oli sellest väga vähe kuulda olnud.
Ta ei teadnud isegi seda, mis kell pidi võistlus algama.
Kui ta nüüd selle peale mõtles, tundus talle, nagu oleksid kohalolijad tahtlikult vältinud juttu sellest, mis järgmisel päeval aset pidi leidma.
Ta poleks imestanud kui Imogenil oleks jälle mõni oma trikk plaanis.
Võib-olla sepitses naine hoopis teist laadi võiduajamist kui need, millest ta seni oli osa võtnud.
Oleks väga tema moodi seada tingimuseks, et ratsanikel oleksid silmad kinni seotud või nad tohiksid kasutada ratsutamisel ainult üht kätt.
„Kui ta plaanitseb midagi sellist,“ ütles krahv endale, „siis olgu ma neetud, kui ma sellest osa võtan!“
Samal hetkel kuulis ta ust avanemas ja tema hämmastuseks astus tuppa Imogen.
Naine oli teda järjekindlalt jälitanud.
Ta oli korraldanud nii, et nad viibisid eri majades koos ja said sel moel veeta öid teineteise seltsis.
Aga selle hetkeni ei olnud ta veel kordagi ise mehe tuppa tulnud.
Oli kirjutamata seadus, et mehed läksid naiste tubadesse, kui nende vahel oli affaire de coeur.
Nüüd aga ilmus naine, küünal käes, ise tema juurde.
Mees märkas, et Imogen näeb oma läbipaistvas öörüüs, mis enam paljastas kui varjas tema täiuslikku keha, ülimalt ahvatlev välja.
Tema pikad tumedad juuksed langesid üle õlgade peaaegu pihani.
Tema pisut roheka helgiga silmad hiilgasid nagu ematiigril.
„Imogen,“ hüüatas krahv. „Miks sa siin oled?“
Naine naeris oma hõbedast naeru, mis kõigi tema imetlejate kirjeldusel kõlas nagu kellukeste helin.
„Mina oleksin arvanud, et see on endastmõistetav, Darol!“ vastas ta.
Ta pani küünla voodi kõrval seisvale lauale ja jäi meest vaadates voodi ette seisma.
„See oli pikk sõit,“ ütles krahv, „ja kui ma kavatsen võita sinu homset ratsavõistlust, pean ma pisut magama!“
„Sellega on aega küll,“ lausus Imogen mahedalt.
Nende sõnadega tõstis ta käed.
Väga aeglaselt, vaikselt nagu ohe, libises tema öösärk põrandale…
Pärast seda ei läinud enam sõnu vaja.
Krahv mõtles nüüd, et naine ei olnud kunagi tundunud nii küllastamatult kirglikuna.
Ta avas silmad ja avastas, et on veel pime.
Küünal, mis oli peaaegu lõpuni põlenud, andis veel vaid ähmast valgust.
Imogen tõstis pea tema õlalt.
„Ma pean su juurest ära minema, Darol,“ ütles ta, „ja kiirustada pole vaja, sest me ei abiellu enne kui keskpäeval!“
Krahv ahmis õhku.
Ta arvas, et ta kuulis valesti.
„Mida… sa ütlesid?“
„Võiduajamine võib oodata,“ vastas Imogen. „Selle asemel, mu imeline, ihaldusväärne armsam, korraldasin ma meie abiellumise minu erakabelis ja meie sõbrad on sellest ideest vaimustuses!“
Krahv taipas, et siis sellepärast olidki nad teda nii imelikult vaadanud.
Miks oli olnud nii raske rääkida nendega võiduajamisest.
Valjusti lausus ta:
„Ma olen ilmselt väga rumal, aga ma ei saa aru, mida sa mulle räägid, Imogen. Ma olen alati täiesti selgesti öelnud, et mul ei ole plaanis veel niipea abielluda!“
„Sa abiellud minuga!“ jäi Imogen kindlaks. „Ja ma tean, et me saame väga õnnelikuks.“
„Kui ma abiellun,“ ütles krahv kindlalt, „tahan teha ise ettepaneku ja korraldada kõik ise.“
„Mulle oleks see meeldinud, kui sa seda oleksid teinud,“ vastas Imogen, „aga sa oled olnud mõneti tõrges, mu kalleim, ütlema sõnu, mida ma olen oodanud. Nii ma otsustasingi asja pisut kiirendada.“
„Mul on kahju sulle pettumust valmistada,“ ütles krahv, „aga nüüd, kus sina oled oma
