tõesti arvad, et ma võtan sinu ei vastu?“ nõudis ta. „Oletagem, et ma ütlen sulle, et ootan last?“
„Ma ei usu seda ja ma võin öelda, et see on vale.“
Kusagilt mälusopist meenus krahvile kuuldus, miks Imogen polnud Bassetile last kinkinud.
See polnud teda tookord eriti huvitanud.
Räägiti, et Imogen oli juba noorena jäänud viljatuks pärast õnnetust ratsutamisel.
Nende suhtlemise ajal polnud see talle kordagi meenunud.
„Ja kui ma praegu ei ootagi,“ lausus Imogen kergel toonil, „kavatsen niipea, kui oleme abielus, lapse saada, sest loomulikult mõistan ma, et sa vajad pärijat.“
Tema jutt oli väga libe.
Krahv oli üpris kindel, et tal on õigus, kui ta lapse saamist võimatuks peab.
„Laps või mitte,“ vastas ta, „aga ma ei kavatse sinuga abielluda, Imogen!“
„Siin sa eksid,“ vastas naine. „Kõik on korraldatud, ja kui sind tuleb altari ette astumiseks sundida, on minu kaks venda valmis seda tegema.“
Imogeni sõnadest kõlas ähvardus ja krahv mõistis, mida naine sellega mõtles.
Naise vennad oleksid rõõmsad olukorras, kus tal tuleks maksta nende võlad, et vältida skandaali.
Tema jaoks ei saanud olla midagi alandavamat kui see, et need mehed, teine teisel pool, teda kabelisse talutavad.
Imogen kummardus ootamatult ettepoole ja suudles teda põgusalt huultele.
„Ära püüagi pääseda sellest, mis on vältimatu,“ lausus ta. „Nagu ma sulle juba ütlesin, saame me väga õnnelikuks, ja ma naudin Kelvindale’i krahvinnaks saamist rohkem, kui ma iial midagi muud olen nautinud.“
Kui ta oli lõpetanud, tõusis ta voodist.
Tõstnud põrandalt oma öösärgi, libistas ta selle üle pea.
Siis seisis ta veel hetke ja vaatas krahvi.
Mees jõllitas teda, nagu ei usuks ta, et see kõik toimub ilmsi.
Siis suundus naine ukse poole.
„Maga hästi, mu kallim!“ ütles ta. „Sa mõistad, et ma panen su luku taha, et sa ei teeks katset põgeneda. Ma luban sulle, et minust saab väga kaunis pruut!“
Ta väljus toast ja krahv kuulis, kuidas lukuaugus võtit keerati.
Silmapilgu jooksul ei suutnud ta ennast liigutadagi.
Siis ütles ta endale, et kuidagi, kuigi ta ei teadnud veel kuidas, peab ta sellest lõksust pääsema.
Nüüd taipas ta, kui osavalt kõik oli korraldatud.
Külaliste hulgas oli ta märganud kaht elukutselist kuulujuttude levitajat, keda Imogen oli külla kutsunud ja kes pidid hoolitsema juttude levitamise eest.
Seal oli ka mees, keda ta mäletas olevat väljapaistva ja väga populaarse advokaadi.
Tolle ülesanne oli koostada abieluleping.
See kindlustaks Imogeni kahtlemata kogu eluajaks, olenemata sellest, kas nad oleksid koos või lahutatud.
„Ta on kõigele mõelnud!“ hüüatas ta raevunult.
Krahv tõusis voodist ja läks ukse juurde veendumaks, et see on tammepuust, nagu võiski arvata.
Ilma tööriistadeta oleks seda võimatu lahti murda.
Siis läks ta akna juurde ja mõistis, miks talle just see tuba oli antud.
See asus maja läänetiivas, sellel puudus rõdu ning püstloodis sein oli aia poole.
Kui ta püüaks siitkaudu põgeneda, tähendaks see kindlasti murtud jalga või midagi veel hullemat.
Polnud ka riietustuba ja kaminalõõrgi oli liiga kitsas, et sellesse ronida.
Mees vandus siiski, et ei anna alla.
Ta riietus kiiruga oma ratsutamisülikonda.
See toimus asjatundlikult, mis alati pahandas tema toapoissi, kellele ei meeldinud härra liigne iseseisvus.
Kõigepealt vaatas ta toas ringi, siis tõmbas ta linad voodilt, aga neid oli ainult kaks.
Ta heitis pilgu kardinatele.
Need polnud sametist, vaid siidist.
Ta tõmbas kardinad alla ja sõlmis need meremehesõlme abil linadega kokku.
Isa oli talle seda sõlme õpetanud, kui ta veel väike poiss oli.
See ajutine köis ei olnud siiski piisavalt pikk ja tal tuli selle külge siduda ka tekid.
Õnnekombel oli neid neli.
Krahv arvas, et köis on nüüd küllalt pikk, et enam-vähem ohutult maapinnale jõuda.
Ta sidus selle ühe otsa nelja sambaga voodi jämeda jala ümber.
Ta teadis, et oleks vaja tublisti rohkemat tema raskusest, et voodit kas või mõne tolli võrra põrandat mööda edasi nihutada.
Siis lükkas ta akna nii lahti kui võimalik ja märkas, et tähed taevas olid hakanud tuhmuma.
Hetke pärast saabub koidueelne vaikus.
Siis libisevad esimesed valguskiired üle silmapiiri.
Mees lükkas oma ajutise köisredeli aknast välja ja oli kindel, et ta polnud eksinud, kui arvas, et see teenib oma eesmärki.
Ta pani kaela oma kõrge kaelasideme ja selga lühikeste hõlmadega ratsakuue.
Kogu kaasasoleva raha toppis ta taskutesse.
Ta palus jumalat, et köis vastu peaks.
Kui mitte, prantsatab ta alla.
Ta polnud kindel, sest pimeduses oli raske näha, kuid arvas, et otse all on lillepeenar.
Ta lootis, et ei eksi.
Krahv heitis viimase pilgu magamistoale.
Kui ta seda tegi, nägi ta, kuidas voodi kõrval oleva küünla leek korraks väreles ja siis kustus.
Kerge hingevärinaga lootis ta, et see ei ole halb enne.
Kindluse mõttes kontrollis ta veel, kas köis on ikka korralikult ümber voodijala.
Aeglaselt ronis ta aknast välja ja mööda majakülge alla.
Õnneks oli ta isa käest mägironimist õppinud.
Poisikesena, kui nad olid sugulaste juures külas, oli ta roninud Walesi mägedes.
Oma suureks rõõmuks oli ta jõudnud tollal tippu.
Krahv
