alla jõudnud.
Ta lähenes Nannk Osmanile, teades, et oleks pidanud last vaos hoidma.
Ta silmas peremehe selja taga üht meest.
See oli suur ja üpris tüse habetunud türklane, kes kandis rahvuslikku punast tuttmütsi.
Nadinale tundus, et on seda meest kusagil näinud.
Järsku taipas ta, et külaline on suurvesiir isiklikult.
Suurvesiir oli sultani järel Türgi tähtsaim isik.
Nadina tardus paigale ja juurdles, kas peaks Rahmi Nannk Osmani juurest ära kutsuma või ootama, kuni talle vastav käsklus antakse.
Sel momendil märkas suurvesiir Nadinat ja pöördus võõrustaja poole: “Kes on see noor neiu?”
Ta rääkis muidugi türgi keeles ja Nannk Osman vastas: “See on prantslanna, mademoiselle Revon, kes õpetab minu tütrele keeli, alustades enda emakeelega.”
Et jutt käis temast, otsustas Nadina viisakalt kniksu teha.
Suurvesiir astus talle paar sammu lähemale ja uuris: “Kas teile meeldib Türgis elada? Kas olete siin õnnelik?”
“Väga õnnelik,” kinnitas Nadina. “Minu õpilane on arukas ning tark nagu tema isagi.”
Ta sai Nannk Osmani ilmest aru, et oli sõnadega märki tabanud.
Osmanil oli hea meel tema kiidusõnu kuulda.
“Te räägite hästi türgi keelt, mademoiselle,” märkis suurvesiir.
“Tänan teid, austatud härra, lahkete sõnade eest,” kostis Nadina, kes teadis, et mees räägib tõtt.
Tema türgi keel oli tõepoolest väga ladus.
Isa oli talle alati õpetanud keeli nendelt maadelt, mida nad külastasid, ja nõudnud, et tüdruk neid soravalt valdaks.
Samuti pidi Nadina teadma käibefraase.
Need olid isegi tähtsamad kui sõnad.
Nannk Osman tõstis lapse neiu sülle.
Vaatamata sellele, et Rahmi nõudis karjudes isa juurde, viis Osman suurvesiiri oma kõige oivalisemasse elutuppa.
See oli väga muljetavaldav.
Mööbel oli nikerdustega ja kullatud ning laes rippus tohutu kroonlühter.
Kui mehed eeskojast lahkusid, pani Nadina tähele, et suurvesiir kiikas üle õla tema poole.
Polnud kahtlustki, et mehe silmis oli imetlev pilk.
Nadina viis Rahmi ülakorrusele ja mõtles, kuidas tal on vedanud, et Nannk Osman lapse ligitormamise peale ei pahandanud.
Tema naised poleks iial midagi säärast teinud.
Tõtt-öelda oli neil koguni keelatud välja ilmuda, enne kui neid polnud kutsutud või kui Osman neid ise ei külastanud.
“Ma ei tohi lasta sel uuesti sündida,” manitses Nadina iseennast.
Aga ta teadis, et tööandja oli olnud väga heas tujus.
Osmanil oli hea meel suurvesiiri võõrustada.
Ta oli auahne ja tahtis saada veelgi rikkamaks ning tähtsamaks tegelaseks, kui ta juba oli.
Nadina oletas, et ülemuse püüdluste tipp on saada paša tiitel.
Kindlasti oli Osman andnud altkäemaksu arvukatele ministritele ja ametivõimudele, et saavutada praegust positsiooni.
Nadina juurdles, mida peremees plaanib Euroopast importida või sinna eksportida.
Mõlemal juhul olnuks sellest Türgi rahandusministrile suur kasu.
Nadina mõistis, et riigi hetkeolukord on halb.
Kuidas võinukski teisiti olla, kui sultan käitus nii vastutustundetult?
Alles samal hommikul oli üks teenritest kostitanud teda viimaste uudistega paleest.
“Sultan,” ütles teener, “mängib oivaliselt suursugustes kullatud vastuvõturuumides kukkede ning kanadega.”
Mees puhkes naerma ja jätkas: “Ametnikud peavad erapooletult jälgima, kuidas sultan linde toast tuppa taga ajab. Arvake ära, mis juhtub siis, kui ta mõne linnu kätte saab?”
“Pole aimugi,” tunnistas Nadina.
“Ta riputab Osmani impeeriumi kõige prestiižsema lahingumedali linnule kaela!” ütles teener kõkutades. “Teenrid peavad hoolitsema selle eest, et ükski kukk ega kana rohkem vastava korralduseta välja ei ilmuks.”
See oli hullumeelsus, täielik hullumeelsus.
Ent Nadina teadis, et seda kommenteerida olnuks viga ja sellepärast ta vaikis.
Ta oli Nannk Osmani naistelt kuulnud, et Abdul Azizil oli lemmikori, kuueteistkümneaastane valgenahaline neiu nimega Mihri Hanoum.
Sultan veetis kõik ööd ja suurema osa päevadest selle neiuga.
Rahmi ema oli häält tasandades lisanud: “Sultan andis Mihrile raha, palju raha.”
Ta nimetas summa, mis Nadina arvutuste kohaselt võrdus miljoni naelaga.
Uskumatu rahasumma.
Ometi levisid paleest ainult ühtlaadi kuulujutud.
Vahel sundis sultan õukondlasi põlvili laskuma ja enne tema kõnetamist ta jalgu suudlema.
Terve valitsuse töö jäi seisma, sest sultan keeldus tavalise tindiga kirjutatud materjale lugemast.
Ta nõudis, et kõik dokumendid, mis temale tuuakse, peavad olema punasega kirjutatud.
Võttes arvesse, et enamik juttudest oli teenrite loba, juurdles Nadina, mis saab tulevikust.
Ka tema enda omast.
Seniajani oli tal Türgis turvaline olnud, kuid enam polnud Nadina selles kindel.
Ta teadis väga hästi, et vene spioonid on sisse imbumas.
Nemad olid liiga kavalad, et lasta türklastel aru saada, kui ohtlikud nad on.
Järsku hakkas Nadina kartma, et peab siit lahkuma.
Tal polnud üksi, ema ja isata, kuhugi minna.
Peale selle polnud tal ka raha.
Ta pani kõrvale iga mündi, mis Nannk Osman talle andis, kuid tööandja oli ärimees ja mitte kuigi helde.
Tema arvates piisas Nadinale sellestki, et katus oli pea kohal ja toit laual.
Ent igal kuul sai neiu talt siiski pisut Türgi raha.
Riigist väljaspool polnud säärase piskuga muidugi midagi peale hakata,
