kolmapäevaselt vastuvõtult,” ütles Zarina. “Ja ma vist tantsisin temaga ühel igaval ballil Grosvenor skvääril, kuid ma pole temaga sõnakestki rääkinud.” Ta hakkas naerma. “Ma loodan, et sa ütlesid talle, et see on võimatu.”
“Võimatu?” hüüatas kindral. “Kas sa saad aru, mida räägid?”
“Muidugi saan,” vastas Zarina, “ja omavahel öeldes on taoline naeruväärne ettepanek mehe poolt, kes võiks vanuse poolest minu vanaisa olla, lausa jultumus.”
“Sa ei tea, mida sa suust välja ajad,” ütles kindral teravalt. “Muidugi pole Malnesbury poisike. Samas on ta juba viis aastat lesk olnud ja tal pole õiget pärijat.” Ta põrnitses Zarinat vihaselt ja jätkas siis: “Tal on viis või kuus tütart, kuid ei ühtegi poega.”
“Mind ei huvita, kui palju lapsi tal on,” ütles Zarina, “ja kui sa teda julgustasid, onu Alexander, tegid sa suure vea. Ma ei abielluks hertsogiga ka siis, kui ta oleks viimane mees maailmas!”
“Püha taevas, tüdruk! Kas sa oled peast segi?” küsis kindral vihaselt. “Suurem osa noortest naistest hüppaks rõõmust lakke, kui neil oleks võimalus Malnesbury hertsogiga abielluda!” Ta jätkas, ärritusest kogeledes: “Ta palub sind endale n a i s e k s! N a i s e k s, sa väike lollike! See tähendab, et sinust saab hertsoginna ja tema majesteedi seltsidaam.”
Zarina surus käed rusikasse.
“Ma kordan uuesti, onu Alexander, et kui sa andsid hertsogile lootust, et minust võiks saada tema naine, siis tegid sa suure vea. Nagu ma juba ütlesin, ei abielluks ma temaga isegi siis, kui ta oleks viimane mees maailmas!”
“Siin teed sina vea – väga suure vea!” lausus kindral sõnu ükshaaval rõhutades. “Ma ütlesin hertsogile, et tema ettepanek on teretulnud ja et mul on hea meel, kui temast saab sinu abikaasa.”
Zarina hingas sügavalt sisse. Onu hääletooni järgi mõistis ta, et kindral ei loobu oma tahtmisest. Ta teadis, et nüüd peab ta võitlusse astuma.
“Võib-olla on sul raske mõista,” ütles ta, “kuid ma ei taha saada hertsoginnaks ega abielluda mehega, keda ma ei armasta. Ja kuidas ma suudaksin armastada kedagi nagu… see hertsog, kes on… piisavalt vana, et olla mu… vanaisa?”
“See on rumal jutt ega vasta tõele,” ütles kindral.
Zarina katkestas teda: “Rumal või mitte, aga ma ei abiellu temaga. Kui sa oled talle seda lubanud, pead sa minema ja talle ütlema, et eksisid.”
Järgnes hetk vaikust. Siis käratas kindral häälega, mis oleks taltsutanud kõige tõrksama sõdurigi: “Sa kuulad mu sõna, kuna sul pole valikut!”
“Mida sa silmas pead?” uuris Zarina.
“Seda, et sa oled minu eestkoste all ja pead mulle kuuletuma kahekümne ühe eluaastani, kuna nii näeb selle maa seadus ette.”
“Sa ei saa sundida mind abielluma vastu minu tahtmist!”
“Sa abiellud temaga isegi siis,” ütles kindral, “kui ma peaksin su väevõimuga altari ette tirima!”
Kindrali hääl muutus äkitselt veelgi vihasemaks. “Keda sa arvad ennast olevat, et keeldud nii tähtsast mehest nagu hertsog? Sul võib olla raha ja ma ei taha öelda, et hertsogile oleks see vastumeelt. Ent ta on sinusse armunud, sa lollpea!” Ta vaatas enne jätkamist Zarinale ainiti otsa. “Ta on vaimustatud sinu ilust ja sarmist! Ja mõtle sellele, et terves riigis poleks ühtegi sinust õnnelikumat noort naist!”
“Õnnelikumat!” karjatas Zarina. “Olles abielus vanamehega, kui mul on valida ükskõik millise noore ja võluva mehe vahel?”
“Kes need kosilased on siiani olnud?” küsis kindral. “Tühikargajad, kellel pole sulle peale võlgade midagi pakkuda.”
“See pole päris tõsi,” vaidles Zarina vastu. “Kui ma abiellun, siis sellega, keda ma armastan ja kes armastab mind minu enda pärast.”
Kindral naeris pilkavalt. “Kas sa pead sinu rahade juures võimalikuks, et mõni mees armastab sind sinu enda pärast? Kui sa nii arvad, siis elad sa fantaasiamaailmas. Enamik meestest on praktilised. Nad abielluvad kas siniverelise päritolu, maavalduste või raha pärast.” Ta vaikis hetke ja jätkas: “Sinu kohta käib see viimane, ja kuigi sa oled pärit auväärsest perest, pole sa Malnesbury hertsogiga võrdne.” Ta tõmbas hinge ja jätkas: “Sa peaksid laskuma põlvili ja tänama jumalat, et keegi nii auväärne ja tähtis mees sind oma naiseks soovib.”
“Ükskõik, mida sa räägid, ma ei abiellu temaga!” teatas Zarina. Ta oli näost kahvatu ja tema käed värisesid, kuna onu kohutas teda. Samas oli ta otsustanud mitte järele anda.
“Sa võid rääkida ja rääkida,” ütles ta, “aga ma ei kuula sind. Ja ma ütlen sulle viimast korda, et ma… ei… abiellu… hertsogiga.”
“Sa eksid suuresti, kui arvad, et võid mulle vastu hakata,” ütles kindral vihaselt. “Sa oled ärahellitatud laps ja on aeg, et sa taltuks.” Kindrali nägu oli raevukas. “Ja ma ei räägi tühja, kui ütlen, mida teen, kui sa ei kuuletu. Selleks ajaks, kui me tagasi Londonis oleme, saad sa aru, et ma soovin sulle ja perekonnale parimat. Ja ma ei kannata mingisuguseid vastuväiteid. Saabi-ellud Malnesburyga.”
“Ma ei abiellu temaga… ei abiellu!” kordas Zarina. Ta hüppas sohvalt püsti. Ja kuna onu nägi nii ähvardav välja ja Zarina kartis, et ta lööb teda, jooksis ta ukse poole. Ta lükkas selle lahti, vaatas tagasi ja nägi, et onu polegi paigast liikunud, nagu ta oli kartnud.
“Ma… ma vihkan sind!” hüüdis Zarina. “Ja kui papa oleks elus, ei laseks ta… sul mind kiusata!”
Nende sõnadega lahkus ta toast ja lõi ukse enda järel kinni. Siis jooksis ta trepist üles oma magamistuppa, otsekui oleks see ainus varjupaik, kuhu põgeneda.
Teine peatükk
Zarina viskles kogu öö küljelt-küljele. Ta ei saanud und. Ta suutis mõelda ainult vanale hallipäisele ja vastumeelsele hertsogile, kellega teda ähvardati.
Hommikul oli tal tunne, et kohe-kohe tabab teda hüsteeriahoog. Ta teadis, et ainult ratsutamine suudab teda rahustada. Ta tõusis üles ja pani ennast toatüdrukut ootamata ise riidesse. Ta otsustas välja minna tagumise trepikoja kaudu, et hallis töötavad teenijad teda ei näeks.
Ta oli juba alla jõudmas, kui nägi kõrvaluksest härra Bennettit oma kontorisse sisenema. Zarina oli temaga kohtumist oodanud, kuid hetkel ei soovinud ta kellegagi kõnelda. Pealegi polnud ta vastavas tujus, et kuulata rõõmsat tervitust ja seda, kui hästi mõisal läheb. Kui onu surub oma tahtmise läbi, kõduneb ta peagi Lincolnshire’is asuvas hertsogi lossis.
Ta kuulis härra Benneti kabinetiukse sulgumist ja ruttas siis sellest mööda. Välja uksest, kust mees oli äsja sisenenud.
See oli ainus otsetee tallide juurde. Nagu loodetud, leidis ta sealt eest Jenkinsi, kes oli hooldanud isa hobuseid nii kaua, kui Zarina mäletas.
Zarinat nähes tõstis Jenkins käe ja küsis: “Kuis käbarad käivad, preili Zarina? Te pole pikka aega ratsutanud.”
“Tean, Jenkins,” vastas Zarina. “Kuid ma olen seda nii väga oodanud. Kuidas nad elavad?”
“Nüüd, kui te juba kord siin olete, siis vaadake
