Kuigi alaealine, võis Zarina oma raha vabalt kasutada.
“Sa leiad peagi, et nii on väga mugav,” oli onu öelnud. “Oleks väga tüütu kirjutada kogu aeg välja tšekke igasuguste kulutuste nagu näiteks remondi eest. Bennettit võid sa täielikult usaldada.”
“Ma tean seda,” vastas Zarina. “Papa ütles, et ta on igas mõttes väärt mees.”
Zarina oligi järginud onu nõuannet. Ta oli teinud Couttsi pangale korralduse maksta välja kõik tšekid, millele oli alla kirjutanud William Bennett.
Ja polnud sellele rohkem mõelnud.
Nüüd nägi ta, et tema palve üllatas härra Bennettit. Kuid ta kuuletus sõna lausumata. Kui Bennett võttis lauasahtlist tšekiraamatu, läks Zarina toast välja.
Selleks ajaks, kui ta jõudis tallide juurde, oli Jenkins kaks hobust õue talutanud. Jäälind ootas selgaistumispuki kõrval.
Härra Bennett oli käinud läbi oma majast, mis asus sissesõidutee otsas. Tal olid jalas ratsasaapad. Zarinaga liitudes oli tal käes ratsapiits.
Zarina ratsutas üle õue koplisse. Selle taga olid tasased niidud, kus tema ja isa olid galoppi sõitnud. Härra Bennett püüdis ta seal kinni. Zarinal oli hea meel, et tal oli võimalus kas või ajutiselt onu silma alt ära saada.
Et suurendada vahemaad enda ja kindrali vahel, ratsutas ta kiiresti kahte maavaldust lahutavate puude vahele. Metsa vahel oli lai hobusetee.
Kui hobused astusid sammu, ütles Zarina härra Bennettile: “Mul on Prioryga seoses üks mõte, kuid ma ei taha rääkida sellest enne, kui olen härra Rolfe’iga olukorra üle aru pidanud. Nüüd peab vist küll ütlema, et härra lordiga.”
“Mõistan,” vastas Bennett. “Kuid andke mulle andeks – enne, kui te midagi suure kiiruga ette võtate, peaksite kindraliga nõu pidama.”
“Just seda ma teha ei kavatse,” lausus Zarina kindlalt. “Ma olen täiskasvanud inimene ja otsustan ise oma elu üle, eriti selles osas, mis puudutab minu õnne.”
Härra Bennett heitis talle kiire pilgu. Zarina teadis, et mõisavalitseja on uudishimulik, kuid ta ei mõelnudki meest rohkem valgustada ja lisas kiirust.
Vähem kui poole tunni pärast hakkas Priory härrastemaja paistma. Mungad, kes selle kunagi ehitasid, olid valinud suurepärase koha. Hoone asus madalal künkal ja mets kaitses seda külma põhjatuule eest. Nagu tollal kombeks, oli hoone pikk, ja selle valged seinad särasid nagu kalliskivid sametise roheluse taustal. Maja ees vulises kitsas jõgi, kust mungad olid kala püüdnud. Suviti olid jõel aerutanud Darcy ja Rolfe.
Mida lähemale Zarina jõudis, seda rohkem kõik teda võlus. “Kuidas on võimalik lõhkuda midagi, mis on nii täiuslik?” küsis ta eneselt.
Nüüd nägid nad, et eesõues seisis mitu tõlda. Ja mööda pikka sissesõiduteed lähenes majale hulk jala saabuvaid inimesi.
Zarina ratsutas otse peaukse ette. Ta tuli hobuse seljast maha ja ütles Bennettile: “Palun viige hobused talli ja tulge suurde halli.”
“Saab tehtud, preili Zarina,” vastas Bennett.
Bennetti näoilmest ja hääletoonist luges Zarina välja, et mõisavalitseja ei kiida ta tegu heaks. Võib-olla kardab ta, et tal tuleb pahandusi. Kuid Zarinat ei huvitanud härra Bennetti tunded. Ta mõtles enesele ja piinadele, mida oli öö läbi kannatanud.
Ta läks välistrepist üles, astus majja ja suurde eeskotta. Seal olid mungad kunagi teekäijaid tervitanud, neid ei aetud sealt kunagi minema.
Nüüd kubises eeskoda meestest, kes kandsid oksjonipidaja puldi ümber kokku pilte ja mööblit. Puldi kõrval seisid ka laud ja tool abilise jaoks, kes pani kirja pakkumised ja ostjate nimed.
Mitte keegi ei pööranud tähelepanu Zarinale, kes suundus tagaruumidesse viiva ukse poole. Ta seisatas mehe kõrval, kelles tundis ära kunagise Priory ülemteenri.
“Tere hommikust, Yates,” ütles Zarina.
Mees võpatas häält kuuldes, kuid naeratas siis. “Ma ei teadnud, et te olete kodus, preili Zarina.”
“Ma jõudsin alles eile õhtul,” vastas Zarina. “Kus lord on?”
“Ma arvan, et raamatukogus, preili,” vastas Yates. “Täna on väga kurb päev… väga kurb päev meie kõigi jaoks.”
“Mul on vaja lordiga rääkida,” ütles Zarina. Ta tõttas mööda koridori edasi. Yates oma masenduses ei teinud katset teda saata. Zarina tundis teed. Kui ta raamatukogu juurde jõudis, nägi Zarina lahtise ukse vahelt Rolfe’i silmitsemas raamatuid, mis võtsid enda alla kõik akendeta seinad.
Kaks meest sorteerisid riiuleid. Zarina oletas, et nad otsivad esmatrükke ja vanu käsikirju, mis olid osa suguvõsa ajaloost.
Rolfe, kes oli nüüd Linwoodi 10. krahv, silmitses mehi ilmse meeleheitega. Zarina samme kuuldes pööras ta ringi ja hüüatas üllatunult: “Zarina! Ma kuulsin, et sa oled Londonis.”
“Ma jõudsin eile koju,” ütles Zarina, “ja ma tahan sinuga nelja silma all rääkida.”
Tal käis hetkeks peast läbi mõte, et Rolfe keeldub. Kuid siis ütles Rolfe: “Ega siin olegi enam midagi rääkida, aga tule kabinetti. Ilmselt on nad seal juba lõpetanud.”
Kabinet asus raamatukogu kõrval ja Zarina hakkas ees minema. Kui Rolfe ukse avas, mõistis ta, mida noormees “lõpetamise” all mõtles. Maalid, mis olid keskaegse kunsti suurepärased esindajad, olid seintelt maha võetud. Iluasjad olid kaminasimsilt kadunud. Samuti regendivalitsuseaegne uhke kirjutuslaud, mida kadunud krahv oli alati kasutanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
