i märkus
Theatre Royal, Drury Lane oli ebaedukas kuni aastani 1809, mil ta tules hävis – leek süütas terve Londoni.
Richard Brinsley Sheridani häving oli täielik, kuna hoone oli kindlustamata.
Teater ehitati üles ja avati 1811. aasta oktoobris ning on sama Drury Lane, mida tunneme tänapäeval. See on Edward Keani – kõigi aegade suurim Shylock1–, Ellistoni, Macready, Dan Leno, Sir Johnstone Forbes-Robertsoni ja Sir Henry Irvingi teater.
Nell Gwynne’ist Ivor Novelloni ei olnud Drury Lane’ile vastast, maailma üheski teises linnas polnud talle rivaali.
See on osa meie ajaloost, ning seni, kuni London vastu peab, kuulub sinna alati osa, mida tuntakse nime all „Theatre Royal, Drury Lane”.
Esimene peatükk
1803
„Kuidas sa end tunned, papa?”
„Kõik saab korda,” hingeldas Beau Bardsley.
Aga kui ta rääkima hakkas, vajus ta riietusruumis oma toolile ja vaatas üksisilmi peaaegu lootusetu pilguga oma peegelpilti.
Shimona, kes oli tema selja taga, kõhkles ega teadnud, mida teha.
Tundus, et köhahoog, mis oli tema isa pärast lavauksest sisenemist tabanud, on tema jõuvarud täiesti kurnanud.
Sõnagi lausumata tõi Beau Bardsley kostümeerija Joe Hewitt oma peremehele klaasi veega segatud brändit ning asetas selle tualettlauale grimmivahendite, salvide, puudritupsude ja jänesekäpa kõrvale.
Selle huulteni tõstmiseks pidi Beau Bardsley kasutama oma mõlemat kätt.
Paar lonksu alkoholi turgutasid teda ning ta lausus juba reipama häälega oma tütrele: „Sa poleks pidanud koos minuga siia tulema.”
„Ma ei kavatse sind üksi jätta, papa,” oli Shimona kindlameelne. „Sa tead sama hästi kui mina, et sa ei tohiks täna esineda.”
Beau Bardsley ei öelnud midagi ning vastus oli neile mõlemale sõnadetagi selge.
Ta pidi töötama.
Tema palk oli vajalik äraelamiseks, kuid alles paari nädala pärast pidi Theatre Royal, Drury Lane’i juhtkond otsustama, kas määrata talle lisatasu.
Väriseva käega võttis Beau Bardsley kuuetaskust oma uuri.
„Teil on aega küll, härra Bardsley,” ütles Joe Hewitt rahustavalt, toonil, nagu arvaks ta, et peremees selle üle muretseb.
Beau Bardsley ohkas sügavalt.
Nad kõik teadsid, et tema seisundit arvestades nõuaks Hamleti kostüümi riietumine suurt füüsilist pingutust.
Kuid on üks kergendav asjaolu, mõtles Shimona endamisi.
Tema isa oli seda osa nii tihti mänginud, et teksti meenutamine ei nõudnud vähimatki pingutust ning rambivalgusesse sattudes inspireeris teda, nii nagu alati, austajate aplaus ja meelitused.
Sel hetkel täitus Theatre Royal, Drury Lane vaatajaskonnaga, kes pidas Beau Bardsleyt üheks parimaks näitlejaks, kes „Vana Drury” laval eales oli esinenud.
Nad tulid teda vaatama isegi nüüd, mil teatri olukord oli raske.
Proua Sarah Siddons, kes oli olnud kakskümmend üks aastat teatri vaieldamatu valitsejanna, lahkus Londonist, et puhata. Tagasi tulles esines ta Covent Gardeni laval.
Leida näitlejannat, kes oleks suuteline teda asendama, oli peaaegu võimatu.
Publikut jätkus ikka, kui neil oli Beau Bardsley. Kahjuks aga ei lubanud tervis tal sageli osutada publikule seda rõõmu, et lavale minna.
Oma kätt jumestuspulga järele sirutades, nägi ta Shimona peegelpilti.
„Sa poleks pidanud siia tulema,” ütles ta jälle. „Sa tead, et ma ei luba sul ennast teatris näidata.”
„Joe võib su külalised eemal hoida,” vastas Shimona naeratades. „Pealegi, papa, sa pead vaatuste vahel puhkama, mitte kurnama end kellegi lõbustamisega.”
„Ma lubasin alati su emale, et sinul ei saa teatriga mingit pistmist olema,” ütles Beau Bardsley.
„Ja me teeme alati nii, nagu ema soovis,” vastas Shimona, „aga ma tean, et ta ei tahaks, et ma jätaksin su üksi, kui sa oled nii haige nagu praegu.”
Ta vaatas jälle isale otsa ning lausus vaikse häälega: „Kas poleks mitte targem jätta etendus hoopis ära?”
Tema kartus oli igati põhjendatud, sest Beau Bardsley kena nägu oli peaaegu värvitu, huuled veretud ning silmalaugude tõstmine paistis talle raskusi valmistavat.
„Ma pean jätkama,” ütles ta peaaegu metsikult. „Jumala eest, Joe, anna mulle veel natuke brändit!”
Kostümeerija haaras tühja klaasi ja kiirustas toa teise otsa, kus asus pudeleid ja klaase pilgeni täis grokilaud.
Shimona teadis kahjuks liigagi hästi, kui palju kulus isa raha avaliku elu tegelaste peale, kes tema ees lipitsesid.
Kuid ta võõrustas ka oma kaasnäitlejaid, kes tema meelest väikest ergutust vajasid, ning neile oli ta alati valmis ulatama oma abistava käe.
Tütre meelest kulus isa nädalapalgast vähemalt kolmveerand nende peale, kes olid tõsiselt hädas või pajatasid talle oma kurvast saatusest.
Selles ametis oli mitmeid, kes talle rentslist, näljast või vanglast päästmise eest tänulikud olid.
Kuna ta oli kunagi nendega ühes näidendis mänginud või olid neil ühised huvid, toitis, riietas ja maksis Beau Bardsley ikka vaesunud näitleja või näitlejanna võlgu, kui temalt abi paluti.
Need, kes selle tagajärjel kannatasid, olid loomulikult ta naine ja tütar.
Vaatamata sellele, et kõik need aastad, mil ta töötas ja suurt palka teenis, ei olnud ta midagi säästnud. Viimane kui penn oli ära kulutatud, ning suurem osa sellest teiste näitlejate peale.
Kuid praegu isa vaadates, tundis Shimona, et ei muudaks tema juures mitte kui midagi.
Isegi kui ta haige oli ja pidi rääkimiseks pingutama, oli temas ikkagi midagi maagilist.
See oli tema glamuur ja tema kõmisev hääl, mis kütkestas publiku tähelepanu.
Teine klaas brändit tõi Beau Bardsley palgeile kerge puna ja kui kostümeerija väledalt tema kuue ja vesti oli eemaldanud, hakkas Beau järjest kindlamaks muutuva käega oma nägusale näole grimmi kandma.
Bathi kloostri abivaimuliku poeg Beau Bardsley, ristinimega Beaugrave, põgenes kuueteistkümneaastaselt kodunt, et hakata näitlejaks.
Tema kinnisideeks oli teater, mis jõudis Bathis kuulsuse tippu, kui sai esimese teatrina väljaspool Londonit austava tiitli „kuninglik”.
Näitlejatel ja näitlejannadel, kes seal kuulsust kogusid, polnud innustunumat austajat kui vaimuliku poeg.
Pärast mõningaid aastaid kõrvalosade mängimist Londoni teatrites, kaasa arvatud Drury Lane’is, naasis Beau Bardsley oma sünnilinna.
Tema
Tegelane Shakespeare’i näidendis „Veneetsia kaupmees”
