Häbitu hertsog. Barbara Cartland
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Häbitu hertsog - Barbara Cartland страница 3
Järsku kõlas riietusruumi uksele vali koputus.
„Viis minutit, härra Bardsley!” hüüdis näitlejate lavalekutsuja.
Siis kuulis Shimona, kuidas ta mööda koridori kivipõrandat edasi kiirustas ja iga riietusruumi ukse taga oma hüüet papagoilikult kordas.
Tema isa tuli kardina tagant ja Shimona vaatas teda ärevalt. Kuid teatriatmosfäär hakkas talle mõju avaldama nagu tavaliselt.
Juba praegu hoidis ta oma selja sirgemana, tema lõug oli püstisem ja tema silmades see vastupandamatu pilk, mis publikut kütkestas.
Ta muutus karakteriks, kelle kostüümi ta kandis, ja tema kõhnus, mis tavariietes liigagi ilmne oli, muutis ta rambivalguses noore poisi sarnaseks, keda ta kehastas.
Ta kõndis tualettlaua juurde, lisas jänesekäpaga veidi ruuži näole ja viimistles oma silmanurki.
„Sa oled väga kena, papa!”
Seda oli Shimona talle juba lapsest saati öelnud ja isa naeratas talle õrnalt, enne kui vastas:
„Sel ajal kui ma laval olen, jääd sina siia ja Joe ei tohi mitte kellelegi ust avada.”
„Ma hoolitsen tema eest, sir,” lubas Joe Hewitt.
„Kaks minutit, härra. Bardsley!”
Kilav hääl, mis jooksupoisi koputusega kaasnes, tundus võtvat Beau Bardsleylt viimsegi jõuraasu.
Ta heitis viimase pilgu peeglisse ja pöördus seejärel ukse poole.
„Õnn kaasa, papa!”
Ta naeratas veel kord Shimonale ja läinud ta oligi. Tütar kuulis koridoris isa oma sügaval häälel vestlemas mitme inimesega, kes kõik lava poole liikusid.
Ta tahtis olla saali esireas, et näha isa esitamas üht oma meeldejäävamatest rollidest, rolli, mis pälvis kõikide kriitikute kiituse.
Üks kriitikuist kirjutas eelmisel nädalal:
„Mis puutub Beau Bardsleysse, siis ei leia ma tema kiitmiseks enam sõnu.”
Ja Morning Chronicle kirjutas:
„Kohe, kui ta lavale ilmub, ei paista ta olevat enam inimene, vaid suudab viia nii enda kui publiku otsekui Olümpose mäe jalamile.”
Shimona tõusis roosalt plüüsdiivanilt, millel ta istus ja hakkas automaatselt isa tualettlauda korrastama.
Laual seisis tema ema miniatuurportree, mida isa alati kaasas kandis: selle oli maalinud Richard Cosway ja Shimona meelest oli sarnasus peaaegu täiuslik.
Ta nägi välja nii kaunis, nii noor ja õnnelik. Tundus võimatu, et ta on surnud ja nad ei näe teda enam kunagi.
Cosway pani tema suured silmad kirglikult särama nagu siis, kui ta oma abikaasat vaatas ning tema heledates juustes olid kummalised varjud, mis olid helesinisele taustale väga tõetruult maalitud.
Miniatuuri käes hoides vaatas Shimona seda südamevaluga, mis tabas teda alati, kui ta emale mõtles.
Kuidas on võimalik, et ta suri nii ootamatult ja kiiresti, et nad ei saanud tema haigusest aru enne, kui ema oli nende hulgast lahkunud?
„Me mõtlesime alati papale,” ütles Shimona nüüd endale, „ja me ei saanud enne aru, et ema meie tähelepanu vajab, kui oli juba hilja!”
Ta tundis, kuidas see terav kaotusvalu nagu pussnuga ikka veel temasse tungib.
Kui ta miniatuuri jälle sametkarpi konksu otsa asetas, heitis ta pilgu peeglisse ja mõistis, kui väga ta emaga sarnaneb.
Tal olid samasugused kahvatud, heledad varjudega juuksed, samasugused suured silmad, sama ovaalne laup, samasugused kaarjad huuled.
Shimona näos oli midagi ka isa välimusest.
Isa kreekapärane profiil andis talle vaimsuse, mida laval just tihti ei kohanud ja tänu sellele erines ka Shimona teistest omavanustest noortest naistest.
Ta oli kaunis, selles polnud kahtlustki!
Temas oli mingi omapära ja see oli ka üks põhjustest, miks Beau Bardsley tahtis teda eemal hoida inimestest, kes tal Drury Lane’i riietusruumis külas käisid ja keda Beau, kuigi nimetas neid oma sõpradeks, kunagi oma koju ei kutsunud.
Beau hoidis oma pereelu täiesti privaatsena alates sellest hetkest, kui ta oli korraldanud suurima skandaali, mida Bathis kunagi oli nähtud.
Seetõttu otsustas ta oma abikaasat teatrimaailma familiaarsuse ning lodeva moraali eest kaitsta.
Kui Beau proua Siddonsiga enne Londonisse minemist Bathis oma viimaseid rolle mängis, märkas ta teatriloožis üht tüdrukut.
Kuna tüdruk viibis seal praktiliselt iga päev, polnud üllatav, et Beau teda tähele pani. Pärastlõunatel saatis teda toatüdruk või teener ning õhtuti vanem paar, kes hiljem osutusid tema vanemateks.
Annabel Winslow’st rääkis talle mitu inimest.
Tema ilu vallutas moeka kõrgseltskonna, kes oli kogunenud koosolekuruumi.
Teda ihaldasid sobivas eas keigarid ja kergatsid ning külvasid ta üle auavaldustega. Teda meelitasid vanemad aadlimehed, kelle arvates olid tema kombed sama võluvad kui ta välimus.
Kui kuulutati välja Annabeli kihlus lord Powelliga, härrasmehega, kelle rikkus ja lugupeetavus kuulsa spaa naudinguid hindavatele külalistele muljet avaldas, tundus kogu Bath rahul olevat.
Ta oli tulnud Bathi, kuna teda vaevas jalareuma, kuid pärast Annabeli nägemist oli kadunud nii haigus kui mehe süda.
Lord Powelli abieluettepanek oli kahtlemata tähtsaim, mis Annabelile tehtud oli ja tema isa Sir Harvey Winslow võttis selle pikemalt mõtlemata tütre eest vastu.
Kuid keegi ei taibanud, et kui lord Powell oli armunud, siis oli seda ka Annabel.
Vanemad ei muretsenud tütre teatrivaimustuse pärast. Pealegi tuli ju Shakespeare’i näidendite vaatamine kasuks tema haridusele, ja proua Siddonsi kehastatud Leedi MacBeth ja Desdemona olid puhvetis alatihti kõneaineks.
Sir Harvey ja leedi Winslow pidasid teda Garricki Hamleti versioonis suurepäraseks ega pööranud nimiosa kehastavale näitlejale erilist tähelepanu.
Nad olid hämmastusest keeletud, nagu ka terve Bath, kui Annabel koos Beau Bardsleyga põgenes. Kui proua Siddons läks Londonisse Drury Lane’i, järgnesid talle ka Beau ja Annabel.
Sir Harvey jättis oma tütre pärandist ilma ning läks tagasi oma Dorseti valdustesse ega soovinud enam kunagi tütrest midagi kuulda.
Sellest hoolimata oli Annabel ülimalt õnnelik mehega, kelle ta oma abikaasaks valis ning kui 1785. aastal sündis Shimona, uskus ta, et suuremat õnne poleks võimalik ühele naisele osaks langeda.
Pärast abiellumist ei olnud enam ühtegi skandaali, mis oleks puudutanud Beau Bardsleyd.
Arvati,