on suur raha, Teie Hiilgus!”
„Ma olen valmis seda maksma ja veel rohkem kui vaja, et kindlustada seda, et mu vennapoeg oma vanaonu raha pärib. Nagu ma olen teile juba öelnud – miljoni eest tasub vaeva näha!”
„Ma usun, et leiame kellegi sobiva,” jätkas Beau Bardsley. „Te teate sama hästi kui mina, Teie Hiilgus, et tuhanded haaraksid kinni võimalusest sellist raha teenida! Aga nad võivad teile pettumuse valmistada – see ei ole seda riski väärt!”
„Ma teadsin, et te oled ainus inimene, kes mõistab,” vastas hertsog. „Sellepärast ma end peale surusingi, kuigi oli ilmselge, et te ei soovinud minuga rääkida.”
„Ma vabandan teie ees, kui tundusin ebaviisakas.”
„Üldsegi mitte! Me kõik teame teie tagasipöördumisest Chelsea koju, et olla oma perega, keda ei tohiks rüvetada selliste inimestega nagu mina.”
Hertsog rääkis rõõmsal häälel ja ta jätkas:
„Teie kinnisidee privaatsuse suhtes võib tekitada mõnes ringkonnas halvakspanu, Bardsley, aga mis minusse puutub, siis ma imetlen teid selle pärast!”
„Ma tänan, Teie Hiilgus.”
Shimona kuulis hertsogit püsti tõusvat.
„Kui te mind alt veate, Bardsley,” ütles ta, ”siis ma vannun, et panen teid oma pika vaenlastenimekirja etteotsa!”
„Ma soovin ainult, et paluksite kellegi teise abi,” ütles Beau Bardsley.
„Te teate sellele vastust,” vastas hertsog. „Pole kedagi teist, mitte kedagi, kes mõistaks, millest ma räägin! Ma tahan daami, Bardsley, ja ma usun, et selles teatris olete te ainus näitleja, kes tõelise daami üldse ära tunneb.”
„Te olete väga salvav, Teie Hiilgus.”
„Jumal teab, et ma üritan mitte olla. Ma usun, et mul on Londoni teatrites olnud lõbusam kui kellelgi teisel,” märkis mees. „Kas sa Perditat mäletad? Ja Rosa Leninit? Ja seda veetlevat väikest olevust, kes täiest kõrist karjus, kui ma üritasin temast lahti saada? Mis tema nimi nüüd oligi?”
„Betty Wilson!”
„Jah, muidugi! Betty Wilson! Ta palkas koguni mehed Ravenstone’i maja aknaid sisse lööma. Ma ei kujuta kedagi neist seda rolli mängimas, kas teie kujutate? Ei, Bardsley, me mõlemad teame täpselt, mida vaja oleks, ja nagu ma ennist ütlesin, ainult teie olete võimeline teda leidma.”
„Ma arvan, et see on võimatu!” vastas Beau Bardsley aeglaselt.
„Siis ma ütlen teile, mida ma teha kavatsen,” sõnas hertsog. „Ma annan daamile – ja parem oleks, et ta ka sellise mulje jätaks – 500 gini, ja veel 500 gini teile, et raisata see selle rämpsu peale, kes tuleb teie juurde lugudega oma vanadest emadest, kes külmades ärklitubades suremas on! 1000 gini, Bardsley! See peaks teie vaeva väärt olema!”
Vastust ei tulnud ning hertsog lisas:
„Saatke oma väljavalitu Ravenstone’i majja homme tund enne keskpäeva. See peaks jätma mulle ja mu vennapojale piisavalt aega, et teda olukorra põhijoontega kurssi viia, enne kui vanapoiss lõunale saabub.”
Hertsog avas ukse.
„1000 gini, mu kallis mees! Sellele tasub mõelda!”
Teine peatükk
Beau Bardsley vajus üüritud tõlla patjadele ja sulges silmad.
Tema mantel oli mässitud musta sametülikonna ümber, mida ta näidendi viimases vaatuses oli kandnud, kuid grimmi oli ta näolt eemaldanud ja vilkuvates laternatuledes nägi Shimona, kui kahvatu ta on.
Mõnda aega sõitsid nad vaikuses, kuni Shimona ettevaatlikult ütles:
„Oled sa…võimeline tegema, mida hertsog… palus?”
„Ma kujutan ette, et nii lühikese ajaga on praktiliselt võimatu leida sellist naist, nagu tal vaja on.”
Tema isa hääl ei kõlanud väsinult, ning natukese aja pärast ütles Shimona:
„Me vajame seda 500 gini, papa.”
„Ma tean, kuid mängida rolli väljaspool teatrit on midagi muud, kui laval esineda.”
„Miks?”
„Sest näitlejad räägivad teksti, mis on neile ette antud ja suurem osa selle ametiala naistest on hariduseta ja ebaleva loomuga”
Tekkis vaikus, ning otsekui taibates, mida tütar mõtleb, lisas Beau Bardsley kiiresti:
„See ei käinud Sarah Siddonsi kohta: tema oli tõesti teistsugune. Palju lihtsam oleks leida näitlejat, kes käituks džentelmenina kui näitlejannat, kes oleks daam.”
Taas tekkis vaikus, kuni Shimona väga tasase häälega ütles:
„Me vajame hädasti 500 gini, papa! Ma… mõtlen, kas mina ei tohiks… seda rolli… mängida?”
Beau Bardsley võpatas ning paistis, nagu oleks ta hämmastusest keeletu. Siis ta ütles:
„Oled sa hull? Kas sa võid hetkekski mõelda, et ma luban sul midagi sellist teha või minna selle mehe majja?”
„Ma olen kuulnud sind… hertsogist rääkimas, papa.”
„Siis sa tead, kui halva mainega ta on ning kui väga ma teda põlgan.”
„Aga miks, papa? Mida ta teinud on?”
„Ta… Tead sa, kuidas teda tagaselja kutsutakse?”
„Ei, papa. Kuidas ma saaksingi?”
„Ta on tuntud kui „Tema Hiilgusetus” ja nii teda nimetada on väga kohane.”
„Millega ta tegeleb, papa?”
„Ma säästan su kõrvu ja ei hakka kordama kõiki neid skandaale, millega ta seotud on, või milline nuhtlus on ta naistele, mitte ainult oma ringkonnas, vaid ka teatris ning igasugustes urgastes Londonis.”
„Sa tahad öelda, et ta… ajab naisi taga?”
„Ja nemad teda,” vastas Beau Bardsley. „Tema väikeses sõrmes on rohkem sarmi kui enamikul meestel kogu kehas, ja ta oskab seda täielikult enda kasuks pöörata.”
Isa rääkis väga ägedalt ja tütar jälgis teda hoolega, juhuks kui see peaks kaasa tooma uue köhahoo.
„Ma olen näinud liiga palju südameid, mille Ravenstone on murdnud,” jätkas ta, „elusid, mis ta on segi pööranud ja hävitanud, kaost, mida ta ühel või teisel viisil on tekitanud! Ausalt öeldes, ma põlgan teda!”
„Sa olid tema vastu viisakas, papa.”
„Teisiti ei olnud see mõeldav,” sõnas Beau Bardsley. „Kui tema seisuses aadlik oleks mu vaenlane, võiks ta mulle suurt kahju põhjustada.”
„Kuidas ta
