reputatsioon. Õigupoolest oli ta Beau Bardsleyt kohanud läbi Richard Brinsley Sheridani, kelle eest oli ta aastaid hoolitsenud.
Shimona teadis, et ta ei olnud isale ainult arst, vaid ka sõber ja tema talendi austaja ning emagi oli teda usaldanud.
Kui proua Bardsley suri, oli arst suureks toeks ja Shimona mõtles sageli, et ilma doktor Lesleyta oleks isa närvivapustuse saanud ning oma näitlejakarjääri sinnapaika jätnud.
Kui Shimona teda esikus kohtas, naeratas doktor Lesley talle, mis kinnitas mehe kiindumust sügavamalt kui mis tahes sõnad.
„Oh, doktor Lesley, ma teadsin, et te tulete, kui mu sõnumi saate!” ütles Shimona ärevalt.
„Õnn, et ma veel kodus olin,” vastas ta. „Ma olin just minemas üht vana hertsoginnat külastama, kuid tema võib oodata! Kui halb on teie isa olukord?”
„Väga halb! Ainult brändi abiga suutis ta tänase etenduse üle elada ja praegu paistab ta olevat kokku varisenud. Memm ütleb, et ta köhib…verd!”
Doktori huuled tõmbusid pingule.
„Seda ma kartsingi,” ütles ta. „Ma ütlesin teile ammu, et ta peaks puhkama ja te peate ta soojemasse kliimasse viima. Tema seisundis mehele on meie külmad tuuled surmavad.”
„Ma tean,” ütles Shimona õnnetult.
„Ma oletan, et nagu tavaliselt pole teil pangas raha?” märkis doktor Lesley trepist üles minnes.
Shimona ei vastanud midagi.
Doktor Lesley teadis sama hästi kui tema, kuidas isa jagas iga teenitud penni lahke käega laiali.
Doktor sisenes magamistuppa, käskides Shimonal oodata.
Ta läks trepist alla väikesesse elutuppa maja tagaosas, mida nad koos emaga üksi olles olid kasutanud.
Talle tundus alati, et miski meenutab ema kohalolekut.
Just siin oli ta teinud oma koolitunnid; siin istusid ja rääkisid nad pikkadel pärastlõunatel ja õhtutel, mil isa teatris oli.
Just selles toas jagas ema tütrele oma lihtsat elufilosoofiat, mida Shimona püüdis omaks võtta.
Ja igal pool olid isa portreed ja mälestusesemed.
Kamina kohal rippuv pilt oli maalitud isast koos kauni Annabel Winslow’ga, vahetult enne Bathist põgenemist.
Seal oli Richard Cosway tehtud miniatuur isast, mis valmis samal ajal, kui ta oli tellinud oma naise miniatuurportree.
Seal olid visandid tema suurematest rollidest ja karikatuurid, mis olid valminud riigi kuulsaimate pilkepiltide joonistajate käe all.
Olid teatriplakatid ja austusavaldused, mida Beau sai aeg-ajalt linnadest, kus ta mänginud oli, või kaaslastelt, kellega ta koos esines.
„Ema armastas teda nii väga,” mõtles Shimona endamisi. „Miks ei võiks ta teda praegu aidata?”
Siis ootamatult, otsekui keegi oleks seda öelnud, tuli talle pähe mõte 1000-st ginist, mida oleks nii lihtne teenida, kui ainult isa seda teha lubaks.
Seejärel meenus talle meelepaha isa hääles, kui ta selle ettepaneku tegi ja ta teadis, et isa veenda oleks võimatu.
Uks avanes ja doktor Lesley astus sisse.
Shimona ei öelnud midagi. Ta vaatas ainult arstile otsa ja teadis, mida ta öelda kavatseb, enne kui mehe huuled liikusid.
„Teie isa on väga haige, kullake,” lausus doktor hetke pärast.
„Te tahate öelda… et ta… sureb?” küsis Shimona vaevukuuldava häälega.
„Jah, kui me ei tee midagi selle ennetamiseks,” vastas doktor Lesley.
„Mida me teha saame?”
„Esiteks, tema lavaleminek ei tule ei homme, tegelikult ei tule see pikka aega kõne allagi,” ütles arst. „Teiseks, me peame ta Londonist minema saama ja võimaluse korral sooja kliimasse.”
Jätkates asetas ta käe Shimona õlale:
„Ma tean, millises olukorras te olete, kullake, ja ma arvan, et ainus, mis ma teha saan, on koguda raha teie isa sõpradelt ja austajatelt.”
Ta ohkas.
„Mul on tunne, et teie isal on palju lihtsam anda, kui vastu võtta.”
„See on tõsi,” vastas Shimona. „Ta vihkab almust küsida.”
„Muud valikut pole,” ütles doktor Lesley, „ja ma kinnitan teile, Shimona, ma ei ütle ilmaasjata, et aega ei ole. Me peame ta siit ära saama!”
Shimona pigistas käed rusikasse. Ta ütles:
„Mul on võimalus… teenida 1000 gini. Aga kas te võiksite hoida papa… teadmatuses… sellest, mida ma teen?”
Nähes arsti näoilmet, ütles ta ruttu:
„Selles pole tegelikult midagi halba; aga papa, nagu te teate, ei taha, et ma väljaspool kodu midagi teeksin.”
„Kas te ütleksite mulle, mis see on?” küsis doktor Lesley.
Shimona kõhkles.
„See on… saladus, ja mitte… minu oma. Kõik, mida ma öelda võin, on see, et… keegi palus papal leida täna õhtul… üks naine, kes mängiks… üht osa kaks päeva.”
„Ja selle eest on nad valmis maksma 1000 gini?” küsis doktor Lesley ja Shimona kuulis ta hääles kahtlust.
„See on raske osa,” seletas ta, „ja õigupoolest võib seda mängida ainult keegi, kes… on kõrgemast klassist.”
„Olete te kindel, et selles pole midagi halvamaigulist?”
Doktor kahtles enne viimast sõna.
„Ma luban teile, et ma ei ole seotud millegagi, mida teie või ema peaks valeks või mulle endale kahjulikuks.”
Ta vaatas anuvalt arsti poole.
„Ainult papa suhtub eelavamustega minu kohtumisse kellegagi väljaspool kodu.”
„Teie isa on selles suhtes lausa fanaatiline.”
„Seetõttu ei tohigi ta teada, mida ma teen,” ütles Shimona. „Kuid ma võin teenida 1000 gini, millega ma saan ta välismaale viia, kus ta võib puhata, kuni on jälle täiesti terve.”
„Kahtlemata tundub see olevat lahendus,” ütles doktor Lesley aeglaselt. „Samal ajal ma soovin, et te oleksite üksikasjalikum.”
Shimona ei vastanud.
Neiule tundus, et kui ta ütleks doktorile, et asjaga on seotud hertsog, keelduks too, nagu isagi, lubamast tal minna Ravenstone’i majja.
Hertsog oli lubanud, et ei sekku selle ellu, kes on nõus seda osa mängima.
Shimona arvates oli
