style="font-size:15px;"> „Võiks arvata, et ta leiaks ise kellegi sobiva. Ta tunneb piisavalt naisi, aga loomulikult pole nemad sedasorti, kes kedagi petaks.”
Shimona ei lausunud enam sõnagi, aga edasi sõites palvetas ta, et isa leiaks naise, keda hertsog tahtis ning teeniks 500 gini.
Sellise hulga rahaga võiks isa välismaale sõita, nagu arst oli soovitanud.
Ta oli veendunud, et Itaalia päikesepaistes kaoks isa köha peagi, ta võtaks kaalus juurde ja oleks jälle sama tugev, nagu Shimona teda oma lapsepõlvest mäletas.
Ta mõjus alati nii ergutavalt ja vitaalsena, tema sisenemisel ruumi muutus seal kõik hoopis tempokamaks.
„Ema, papa tuli!”
Ta kuulis oma häält erutusest karjumas, kui ta ülepeakaela trepist alla jooksis, et avada esiuks enne, kui isa käe koputile jõuab tõsta.
„Papa! Papa!”
Tema käed põimusid isa kaela ümber ja isa tõstis ta õhku ja keerutas ringi, kuni tal pea ringi käima hakkas, või kõdistas teda, kuni Shimona hüsteeriliselt naerma puhkes.
Siis ei sarnanenud ta sugugi selle kahvatu mehega, kes nüüd igal õhtul Chelseasse tagasi roomas, sageli liiga väsinud selleks, et memme valmistatud maitsvaid õhtusööke süüa.
„Ta peab puhkama! Ta peab siit minema pääsema!” ütles Shimona endale.
Taas palvetas ta ema poole, tundes, et kus see taevas ka iganes poleks, uskus ta sellesse kogu südamest, ta soovis vaid seda, et tal õnnestuks olla selle mehe läheduses, keda ta kogu hingest oli armastanud.
„Sa pead meid aitama, ema,” ütles Shimona sosinal. „Isa sureb, kui ta niiviisi jätkab!”
Tõld oli jõudnud Sloane’i väljakule ja jätkas sõitu mööda King’s Roadi.
„Niipea, kui papa midagi söönud on,” ütles Shimona endale, „peab ta kohe voodisse minema. Kui ta kavatseb leida näitlejannat, keda hertsog vajab, peab ta varakult tõusma, et teda otsima minna.”
Hobused jäid seisma ja Shimona asetas oma käe isa omale.
„Me oleme kodus, papa!”
„Ko-dus?”
Hetkeks tundus, et Beau Bardsley oli väga uimane ning ei saanud aru, mida ütleb. Tütrele järgnemine nõudis pingutust, ta langetas pea, et tõllast väljuda.
Kas pingutusest või vilistava tuule tõttu hakkas ta jälle köhima.
Ta seisis kõnniteel, kramplikust köhahoost kössitõmbunud, köha pani teda taas vappuma.
Memm, kes neid oodanud oli, avas ukse ja nad aitasid köhiva Beau Bardsley trepist üles väikesesse eeskotta.
Mehe krigisev hääl tundus seintelt vastu kajavat.
„Toimetame peremehe ülakorrusele,” ütles memm Shimonale. „Üritame teda veenda otse voodisse minema, aga kui ta alla tagasi tuleb, siis tahab ta riideid vahetada.”
Shimona pani käe isa piha ümber, veovoorimees, kes neile majja oli järgnenud, tuli appi.
„Oot, ma aitan ärrat ise” ütles ta. „Ja hia meelega! Mina ja mu provva oleme oodanud tundisi, et teda laval näha.”
Beau Bardsley ei köhinud enam nii tugevalt, kuid ta tuikus kurnatusest, ja poleks memm teda hoidnud, oleks ta ilmselt põrandale kukkunud.
Veovoorimees läks tema teisele küljele ja koos memmega nad peaaegu kandsid ta trepist üles elutuppa.
Shimona ema oli see, kes oli peale käinud, et maja parimast toast, millest oleks pidanud saama tema elutuba, saaks hoopis magamistuba.
„Papa on nii vähe kodus,” oli ema Shimonale öelnud, „ja meil ei käi kunagi külalisi. Palju parem oleks teha magamistoast ruum, kus peale puhkamise saab ta ka õppida.”
Seega elutuba, mille kolmest kõrgest aknast avanes vaade kolmeosalisele väljakule, oli sisustatud nende aaretega, mis ema aastate jooksul oli kogunud.
Seal oli ka diivan ja mõned toolid – nõnda meenutas ta ka elutuba – ja tavaliselt, kui Beau voodis lamas, istus ema kamina ees ja õmbles.
Lapsena istus Shimona sageli rätsepistes isa kõrval ja luges talle katkendeid oma muinasjuttudest.
Kuigi Shimona ei saanud sellest aru, olid need olnud kõnekunstitunnid, kus isa kontrollis, kas ta hääldab kõiki sõnu õigesti, kas intonatsioon on sobiv ja kuidas on ajastusega – selle kõige poolest oli ta ise kuulus.
Nüüd, kui nad hakkasid trepimademele jõudma, jooksis Shimona ees ning eemaldas voodilt katte, et memm ja voorimees saaksid isa linade vahele tõsta ja õrnalt vastu patju pikali asetada.
„Tänan teid,” ütles Shimona mehele, kui too ukse poole liikus. „Kui palju me teile võlgneme?”
„Oh, mai võta vanalt midagi,” vastas sõiduvoorimees. „See on juba ise tasu, nii-öelda, rõõmu eest, mida see mulle valmistas.”
„Oh, tänan teid!” hüüatas Shimona.
Ta rõõmustas alati, kui inimesed tema isast nõnda rääkisid.
„No, te hoolitsege temä iist,” manitses voorimees trepist alla minema asudes. „Mul ei meeldi tema väljanägemine, see on kindel! Parem kutsuge kohe arst või Lane kaotab parima näitleja, kes tal on kunagi olnd.”
„Ma teen seda ja tänan teid,” ütles Shimona mehe järel ust sulgedes.
Ta jooksis trepist üles ja leidis memme hoolega uurimas taskurätti, mida ta käes hoidis.
„Mis… lahti on?” küsis Shimona sosinal.
„Me peame arstile helistama,” ütles memm. „Ta köhib verd, asi pole õige – asi pole üldsegi õige!”
„Ma lähen!”
„Sellisel kellaajal?” küsis memm. ”Te ei tee midagi sellist. Tema soe piim on pliidil valmis. Veenge teda seda jooma ja ma tulen nii kiiresti tagasi, kui saan.”
„Oodake üks hetk!” hüüdis Shimona. „Ma palun voorimehel doktor Lesley järele sõita.”
Ta jooksis trepist alla ja tal õnnestus üüritõld hetk enne ärasõitu peatada.
Kutsar kuulis Shimona hüüdeid trepilt ja peatas hobused.
„Mis lahti, preilna?”
„Kas te oleksite nii kena ja paluksite arstil isa juurde tulla?” küsis Shimona. „Teil on õigus. Ta on väga haige. Tõesti, väga haige!”
„Ma toon ta seia. Kus too elab, preili?”
„Mitte kaugel, Eatoni väljakul,” vastas Shimona. „Number 82, tema nimi on doktor Lesley.”
„Jätke see minu hooleks!” ütles kutsar ja hobusele piitsa andes lahkus sellise kiiruga, mis kinnitas Shimonale, et ta mõistis olukorra tõsidust.
Suure
