Häbitu hertsog. Barbara Cartland

      Doktor seisis, vaadates mõne minuti tulle, enne kui ütles:

      „Jumal teab, kas ma talitan õigesti, kuid sellega ehk saab teie isa elu päästa.”

      „Miks te peaksite siis…kõhklema?”

      Doktor pööras pead, et talle otsa vaadata.

      „Ma olen teisse väga kiindunud, mu laps. Ma tean teid sellest ajast, mil te väike tüdruk olite ja näen, kui ilusaks nooreks naiseks te olete kasvanud. Ma ei andestaks endale ealeski, kui teiega midagi juhtuks.”

      „Ma olen kindel, et ei juhtu,” ütles Shimona kiiresti.

      „Te ei tea maailmaasjadest midagi,” ütles doktor Lesley, „ja noorele naisele võib see väga ohtlik olla.”

      „Kui see, mida ma teen, tundub ühel hetkel… ohtlik,” vastas Shimona, „siis ma luban teile, et tulen otsekohe tagasi.”

      „Te lubate mulle seda?”

      „Ma luban!”

      Doktor avas suu, tahtes nagu midagi lisada, kuid muutis meelt.

      „Hästi!” ütles ta äkitselt. „Ma usaldan teie otsust ja ma hoian teie isa toimuva suhtes teadmatuses.”

      „Kuidas te seda teete?” päris Shimona.

      „Täna öösel ta magab, tänu rohule, mida ma tema köha jaoks andsin,” vastas doktor. „Ma helistan homme hommikul vara ja hoolitsen selle eest, et ta magab ka homse ja ülehomse päeva.”

      Shimona ulatas oma käed.

      „Suur tänu, doktor. Ma teadsin, et te ei vea meid alt. Ema ütles alati, et te olete lahkeim mees, keda ta eales kohanud on.”

      „Ja kuna ma imetlesin teie ema rohkem kui ühtki teist naist, keda ma tundnud olen, tunnen end teie eest vastutavana,” ütles doktor, „nii et jumala eest, mu kallis, hoidke ennast!”