toimuvat nii suure huviga, et jahmus äkki mehe häält kuuldes:
„Mon Dieu6! mis uus lõbustus siis Lilyl meile varuks on?”
Pilku tõstes nägi Gardenia kaht meest enda poole vaatamas. Rääkija oli päris kindlasti prantslane – tõmmu, noor, kena välimusega ja silmadega, mis näisid mõõtvat Gardenia musta poolvillase reisikostüümi ja lihtsa üles pööratud servaga kübara viimset kui detaili. Reisi ajal olid kübara alt valla pääsenud tillukesed kiharad.
„Aga ta on ju võluv!” hüüatas prantslane uuesti, rääkides nüüd inglise keeles.
Gardenia tundis, kuidas ta põsed lõid õhetama, ja viis pilgu teisele mehele. See oli inglane, otsustas neiu. Ka see mees oli kena, kuid tema ranges, peaaegu küünilises näos oli midagi reserveeritut, mis tekitas Gardenias veendumuse, et tegu on kaasmaalasega. Kummalisel kombel oli mehe pilgus midagi, mis sundis neiut maha vaatama. Talle tundus, et see oli põlgus, või eksis ta?
„See peab olema uus meelelahutus!” jätkas prantslane ikka veel kaaslasega rääkides. „Me ei saa ära minna, lord Hartcourt, siin saab kindlasti nalja!”
„Kahtlen selles,” tähendas inglane aeglaselt, peaaegu venitades. „Pealegi, mu kallis krahv, hakkab küll küllale varsti liiga tegema.”
„Ei-ei, te eksite,” käis krahv peale. Ta sirutas käe ja võttis Gardenia üllatuseks tema käe oma pihku. „Vous êtes charmante7,” ütles ta. „Quel rôle jouez-vouz8?”
„Kardan, sir, et ma ei saa aru,” vastas Gardenia.
„Näen, et olete inglanna,” sekkus lord Hartcourt. „Mu sõber soovib teada, milline on teie etteaste. Kas see iidne sumadan, millel istute, sisaldab mingeid trikke, või mängite mõnd muusikariista?”
Gardenia avas suu, kuid enne, kui ta jõudis midagi öelda, segas prantslane uuesti vahele.
„Ei, ei! Ärge öelge meile! Las ma oletan! Te teesklete, et olete jeune fille9 kloostrist; lähete oma kohvrisse sellises riietuses, nagu praegu olete, ja välja tulete – pauh!” Mees suudles sõrmeotsi. „Siis on seda väga-väga vähe ja kõik on üleni kullakarraline, on mul õigus?”
Gardenia tõmbas käe vabaks ja tõusis.
„Ma olen vist väga rumal,” ütles ta, „kuid mul pole aimugi, millest te räägite. Ootan, et mu tädile viidaks sõnum, et ma olen… üsna ootamatult siia saabunud.” Ta vakatas ega vaadanud krahvi, vaid lord Hartcourti poole, nagu anudes mehelt midagi.
Krahv viskas pea kuklasse ja puhkes naerma.
„Imeline! Hiilgav!” hüüdis ta. „Teist saab terve Pariisi jutuaine! Ma külastan teid homme. Kus te veel esinete? Mayolis? Või Moulin Rouge’is? Ükskõik kus, te olete kõige kenam olevus, keda ma olen tüki aja sees näinud, ning tahan olla selles majas esimene, kes teid tervitab.”
Mees pani peo neiu lõua alla ja Gardenia taipas õudusega, et krahv kavatseb teda suudelda. Ta keeras pea õigel ajal ära, lükkas meest mõlema käega ja püüdis end lahti rabelda.
„Ei, ei!” hüüatas ta. „Te eksite! Te ei saa aru!”
„Te olete võluv!” kordas prantslane jälle.
Gardenia mõistis abitult, et mehe käed on tema ümber ja tõmbavad teda lähemale.
„Ei, ei! Palun, kuulake mind ometi!” Neiu peksis mehele tulutult vastu rindu ning mõistis, et prantslane on purjus ja vastupanu vaid sütitab teda. „Palun, palun!” karjatas ta.
Äkki kõlas vaikne inglaslik hääl. „Oodake nüüd, krahv, minu meelest te eksite.” Neiu üllatuseks oli ta äkki vaba ning lord Hartcourt seisis tema ja prantslase vahel.
„Palun… tehke talle selgeks,” pomises Gardenia väriseval häälel. Siis tundis ta oma õuduseks ja nördimuseks, kuidas sõnad surevad huultel ja kogu hall hakkab silme ees ringi käima. Ta mõistis, et kukub kohe; ta sirutas käe, et millestki kinni haarata ning tundis mehe kätt enda ümber. Seekord mõjus see turvaliselt ja Gardenia vajus pimedusse, mis näis ta täielikult enda alla matvat…
Teadvusele tulles leidis Gardenia end võõrast toast diivanilt. Ta pea oli katmata ja puhkas atlasspatjade hunnikul ning ta huulte juures hoiti joogiklaasi.
„Jooge see ära,” kõlas käskiv hääl.
Gardenia võttis lonksu ja väristas end.
„Ma ei joo alkoholi,” üritas ta öelda, kuid klaas suruti tugevamini huultele.
„Jooge natuke,” käskis sama hääl. „See teeb teile head.”
Gardenia kuuletus, sest tundus, et teist võimalust ei ole. Sooja joana kurgust alla voolav brändi pühkis silme eest udu ning pilku tõstes nägi neiu, et klaasi hoidis seesama inglane. Talle meenus isegi mehe nimi – lord Hartcourt.
„Palun väga vabandust,” ütles Gardenia ja punastas piinlikkusest, taibates, et mees oli ta süles diivanile toonud.
„Teiega saab kõik korda,” kinnitas mees, „ilmselt olite reisist väsinud. Millal te viimati midagi sõite?”
„Hulk aega tagasi,” tunnistas Gardenia. „Ma ei saanud endale lubada rongis einestamist ning jaamades, kus peatusime, ei tahtnud ma välja minna.”
„Arvasingi, et see võib nii olla,” sõnas lord Hartcourt kuivalt. Ta pani klaasi käest, avas uksed ja neiu kuulis, kuidas mees kellegagi rääkis. Gardenia vaatas ringi ja otsustas, et on halli avanevas hommikutoas või raamatukogus.
Ta ajas end pingutades istuli ja tõmbas automaatselt käega läbi sassis juuste. Lord Hartcourt naasis tuppa.
„Ärge liigutage,” manitses ta. „Ma lasin teile midagi süüa tuua.”
„Ma ei saa siin ju niimoodi lamada,” vaidles Gardenia jõuetult vastu. „Pean tädi üles otsima ja selgitama, miks ma tulin.”
„Kas te olete tõepoolest hertsoginna õetütar?” uuris lord Hartcourt.
„Olen tõesti,” kinnitas Gardenia, „kuigi teie sõber ei uskunud mind. Miks ta nii eriskummaliselt käitus? Ta oli vist joonud.”
„Oli vist tõesti,” nõustus lord. „Selliseid asju juhtub vahel peol.”
„Muidugi,” oli Gardenia päri, mõeldes ise, kui vähestel pidudel ta oli üldse käinud ja päris kindlasti mitte sellistel, kus härrasmehed joovad end purju ja daamid lasevad end trepist üles tassida.
„Kas te teatasite tädile, et tulete?” küsis lord Hartcourt.
„Ma ei saanud,” tunnistas neiu. „Vaadake…” Ta mõtles, mida öelda, ja jätkas siis: „Oli põhjuseid, mis sundisid mind otsekohe tema juurde tulema. Mul polnud aega talle ette teatada.”
„Julgen öelda, et ta üllatub teid nähes,” sõnas lord Hartcourt vaikselt, sundides neiut ägedalt vastama:
„Olen kindel, et tädi Lily rõõmustab mind nähes!”
Mu jumal! (pr k)
Te olete võluv (pr k)
Mis rolli te esitate? (pr k)
neiu (pr k)
