last. Sylvia nägi teda külgvaates, tema selgepiirilist nägu ja punaseid juukseid, mis olid kandiliselt laubalt tagasi lükatud. “Ta on kena,” mõtles ta, “väga kena.” Siis taipas ta, et mees kõigub kergelt. Korraks mõtles Sylvia ehmunult, et mees on haige ja arutles, mida teha, aga siis mõistis ta tegelikku põhjust. Küünal väreles mehe ebakindlas käes, nii et vaha tilkus atlasskangaga kaetud udusulgedest tekile ja läikivale jalutsile. Sylviale tikkusid pähe igasugused mõtted. Siis pööras Sir Robert ringi sama aeglaselt, nagu oli tulnud, ja lahkus toast, sulgedes enda järel ukse. Sylvia kuulis tema samme kaugenemas.
Neiu lebas värisedes pimeduses. Ta oli kohutavalt kartnud ning siis täieliku kurnatuse tõttu, mis oli nii vaimne kui ka füüsiline, uinunud, olles liiga väsinud, et mõelda, kui kummaline koht see siiski oli.
Nüüd meenus juhtunu talle täie selgusega, nii teravalt, et selle tõelisuses ei saanud kahelda, aga enne kui ta sellele süvenenult mõelda jõudis, hüüdis Lucy teda kõrvaltoast.
“Kas te olete ärkvel, preili Wace? Palun, kas ma võin tõusta?”
Sylvia tõttas lapse juurde ja kuni nad riietusid, koputas hoidja uksele. Ta oli üllatunud, nähes, et nad on peaaegu valmis, öeldes, et ta polnud lasknud neid äratada, lootes, et nad puhkavad end välja.
“Ma lasin teie hommikusöögi oma tuppa tuua,” lisas ta.
Sylvia tundis kergendust. Ta oli kartnud, et peab Lucyga koos söögitoas hommikust sööma ja nii vara Sir Robertiga kohtuma. Talle tundus, et ta vajab aega enda ettevalmistamiseks, enne kui taas mehega silmitsi satub.
Ometi tundusid tema hirmud ja kartused naeruväärsed, kui ta lõpuks mehega kohtus. Nad läksid päeval Lucyga aeda uurimisretkele ja mees ratsutas läbi lume nende poole, kaks suurt koera hobuse kõrval jooksmas. Lucy lehvitas talle rõõmsalt. Tüdruk oli sõbralik ja häbelikkus teda ei ahistanud.
“Kui kena hobune,” hüüatas ta, kui mees oli kuuldekaugusel. “Palun, kas ma saan varsti oma poni? Emme lubas mulle poni.”
“Eks näis,” lubas Sir Robert ja kergitas Sylviale kaabut.
“Tere hommikust, preili Wace. Loodan, et teie ja Lucy magasite hästi.”
“Väga hästi, tänan küsimast,” vastas Sylvia, tundes, et punastab ja häbenes enda säärast emotsionaalsust. Ent Sir Robert ei vaadanud teda, vaid Lucyt.
“Kas sa tahad tulla talli ja minu hobuseid näha?” küsis ta.
Lucy plaksutas käsi.
“Oh, palun, viige mind sinna – kohe.”
“Kas sa tahaksid minu ees istuda?” pakkus mees. “Kas sa kardaksid?”
Lucy raputas pead.
Sir Robert pöördus Sylvia poole. “Palun tõstke ta siia.”
Sylvia kuuletus ja mees kummardus, et Lucyl kaenla alt kinni võtta ja ta enda ette sadulasse sättida.
“Ma toon ta tagasi majja, kui oleme lõpetanud, preili Wace,” ütles mees, kui nad liikuma hakkasid ja Sylvia mõistis, et ta võib minna.
Ta jalutas aeglaselt mööda äsja pühitud teerada maja ette. Päevavalguses polnudki Sheldon Hall nii muinasjutuline, mis oli neiut eelmisel ööl võlunud. Maja lähedal tundis ta, et hoone massiivsus, suursugusus, selle suured kivikuplid ja terrassid, mis kummalgi majaküljel hoolitsetud aiani ulatusid, olid veidi rõhuvad. Maja läheduses polnud ühtki puud, sest selle tagant ulatus horisondini nõmmraba, kerkides aina kõrgemale, kuni maapind joonistus valge ja säravana kahvatu talvise taeva taustal. Näha polnud ühtki teist hoonet ja järsku tajus Sylvia selle maja täielikku üksindust. Sheldon Hall oli imeilus, aga koht, mida võib imetleda, mitte armastada, mõtles ta. Samas arutles ta, kui suuresti mõjutas tema arvamust majas valitsev õhkkond. Ta teadis, et see on tobe ettekujutus, aga ometi tekitasid pikad vaiksed koridorid, suur hall ja kõik uhked toad talle külmavärinaid, nagu kõnniks ta surmariigis, mitte elavate inimeste kodus. “Sellepärast, et kõik on nii võõras,” mõtles ta. Kontrast tema eelmise elupaiga ja selle maja vahel oli liiga terav.
Ta sisenes majja eesuksest. Päikesepaiste jäi selja taha ja hoolimata avatud kaminas põlevatest tohututest halgudest tundus hall jahe ja ametlik. Kardinad olid kõrgete akende eest kõrvale tõmmatud, aga klaaskappidesse sätitud vapid hajutasid valguse värvilisteks laikudeks, mis moodustasid kummalisi varje ja mustreid. Sylvia oli üksi ja tal oli aega seintel olevaid pilte vaadata. Peaaegu kõik olid pereportreed ja peaaegu kõigil nägi ta Sir Roberti ja Lucy omadega sarnaseid punaseid juukseid. Sheldonid, eriti mehed, olid kena välimusega.
Sylvia silmitses parasjagu portreed, mille pealkiri oli “Sir Hugh Sheldon, viies baronet”, kui vaikne hääl tema selja taga teda võpatama sundis.
“Sir Roberti isa, preili.”
See oli Bateson.
“Oh, te ehmatasite mind,” hüüatas Sylvia ja tajus ülemteenrile otsa vaadates, et viimane justnagu kuulab teda üle.
“Ma tahtsin üles minna,” lisas ta nõrgalt ja oli pahane, et ta endale vabandusi otsis.
“Kiiret pole, preili,” tähendas Bateson leebelt. “Arvestades teie seost noore preiliga, on teie huvi tema suguvõsa vastu mõistetav.”
Sylviale tundus millegipärast, et ülemteenri sõnad olid öeldud jultunud alatooniga ning ta pöördus väärikalt, minnes läbi halli ja trepist üles. Alles teisele korrusele jõudes, ülemteenri silma alt pääsedes lisas ta sammu, tõtates peaaegu jooksusammul mööda koridori hoidja koduselt mõnusasse tuppa.
Hoidja istus õmblustööga kamina ees.
“Kas teil oli meeldiv jalutuskäik?” küsis vanem naine pead tõstes. Ja lisas enne, kui Sylvia jõudis vastata: “Kus preili Lucy on?”
“Me juhtusime kokku Sir Robertiga,” selgitas Sylvia, “ja ta viis tütre tallidesse hobuseid vaatama.”
Hoidja pani õmblustöö käest. “Vaat kus lugu!” hüüatas ta. “Aga ma olen väga rõõmus.”
Tema hääletoon oli siiras.
“Lucy läks temaga hea meelega kaasa,” sõnas Sylvia. “Teda pole häbelikuks kasvatatud.”
“Kõrgeaulisel proual olid head kombed,” lausus hoidja. “Need selgitavad lapse käitumist, aga ma kartsin, et Sir Robert…”
Ta vakatas, nagu arvates, et lobiseb liiga palju. Sylvia arutles, kas oleks ebadiskreetne hoidjale rääkida, mis eelmisel ööl oli juhtunud, ent lojaalsus Sir Robertile ei lubanud tal meest reeta. Kui too tahtis oma tütart näha, siis polnud see ju kellegi teise asi.
Hoidja sekkus tema mõtisklusse.
“Kas preili Lucy meeldib teile?”
Sylvia istus tema vastu toolile.
“Tõtt-öelda,” vastas ta, “olen ma teda väga vähe aega tundnud. Ma nägin teda esimest korda alles üleeile õhtul. Ma ei öelnud seda Sir Robertile ega leedi Clementinale, sest see tundus tarbetu.”
“Aga te tahaksite tema juurde jääda?” päris hoidja.
“Väga,” kinnitas Sylvia. “Mul pole mujale minna ja ma vajan hädasti seda kohta.”
Hoidja
