hoidjale vaikselt ja vapralt ütlemast, et ta pole selleks sugugi valmis. Peegelpilt rahustas teda pisut. Vähemalt välimuse pärast ei pidanud ta häbenema. Ent sellegipoolest tundis ta end äärmiselt tähtsusetuna, kui ta hoidja kõrval läbi pikkade koridoride tagasi leedi Clementina magamistuppa läks. Hoidja jättis ta ukse taha.
“Koputage,” ütles ta. “Kõik läheb hästi.”
Tema naeratus oli rahustav, ent Sylvia ei tundnud end sugugi kindlalt. Ta koputas, aga keegi ei vastanud. Ta kuulatas pingsalt läbi paksu tammepuust ukse ning kuulis hääli: leedi Clementina oma ja teist, madalamat, vaiksemat, ometi peaaegu sama häirivat.
“Nii et Sir Robert on ikka veel siin,” mõtles ta ja arutles, mis oli saanud mehe külalistest. Sylvia oleks ära läinud, kartes neid segada, sest esimest koputust ei kuuldud, aga siis lendas uks lahti.
“Arvasingi, et kuulsin koputust,” tähendas Sir Robert. “Ema, preili Wace on siin.”
“Las tuleb sisse,” vastas leedi Clementina ja kui Sylvia lähemale astus, lisas: “Te olite kaua ära. Oleksite võinud lasta hoidjal lapse magama panna.”
“Tahtsin tema eest ise hoolitseda,” sõnas Sylvia leebelt. “Võimalik, et Lucy oleks minu järele küsinud.”
“Hmm.” Leedi Clementina tõi kuuldavale ebamäärase häälitsuse ja viipas voodi kõrval oleva tooli poole. “Istuge.”
Sylvia kuuletus, tundes end nagu pahandust teinud teenija.
Sir Robert seisis taas kamina ette.
“Nii,” alustas leedi Clementina, “rääkige meile, miks te siin olete.”
Sylvia selgitas üksikasjalikult, ent lühidalt. Ta rääkis proua Cuninghami surmast, ootamatust verejooksust ja tema viimasest palvest, et Sylvia tooks Lucy Sheldon Halli.
“Nii et see mees jättis ta maha!”
Leedi Clementina vaatas rahulolevalt poja poole.
“Ma teadsin seda,” tähendas Sir Robert.
“Sa teadsid?” hüüatas leedi Clementina. “Sa ei öelnud mulle.”
“Sul polnud vaja seda teada,” vastas Sir Robert.
“Jama! Miks ma poleks pidanud teadma?”
“Sest ma lootsin seda Alice’ilt kuulda,” seletas Sir Robert. “Minu allikas oli perekonna sõber, kes ütles, et Bertram on tagasi.”
“Ja kui Alice oleks sulle kirjutanud?”
“Oleksin ehk palunud tal tagasi tulla.”
“Häh!” turtsatas leedi Clementina põlglikult. “Sa oled alati olnud naeruväärselt tundeline. See naine jättis su maha, kui tal meist enam mingit kasu polnud.”
“Vähemalt jätkus tal viisakust saata mulle… mu tütar.”
Leedi Clementina vaatas teda vihaselt. “Sind ilmselt ei hämmasta, et ta lapsega midagi muud peale hakata ei osanud! Noor Cuningham poleks nõus teda ülal pidama!”
“See pole oluline,” lausus Sir Robert. “Andkem Alice’ile selle eest au. Ta saatis mulle Lucy ja mul on hea meel.”
“Miks? Mis kasu sul sellest on?”
Leedi Clementina hääletoon oli karedalt kahtlustav.
“Võib-olla toob ta nende süngete müüride vahele veidi rõõmu.” Millegipärast kõlasid Sir Roberti sõnad pilkavalt.
Leedi Clementina vaatas teda, kui mees Sylvia kõrvale astus.
“Lubage mul teid tänada, preili Wace, et tõite mu tütre siia. Olen väga tänulik. Te jääte loodetavasti vähemalt esialgu Lucy juurde.”
“Tänan.”
Sylvia kartis, et mees näeb, millist kergendust tema sõnad tõid. Lucy asju lahti pakkides oli ta arutlenud, kas teda on vaja, kui majas on lapsehoidja – vana ja usaldusväärne teenija. Milleks oleks vaja võõrast? Miks peaks Lucyl olema vaja rohkem kui üht hooldajat?
“Preili Wace’il võivad olla muud plaanid,” sõnas leedi Clementina teravalt ja Sylvia sai aru, et tema positsioon pole kaugeltki kindel. Ta vastas kähku, aga Sir Roberti poole pöördudes: “Mul pole muid plaane ja ma tahaksin väga Lucy juurde jääda, kui võimalik.”
“Loodetavasti tunnete end siin koduselt,” ütles Sir Robert ja Sylviale tundus taas, et ta pilkab – mitte teda, vaid leedi Clementinat. Mees läks ukse poole. “Minu ema räägib teile, kui õnnelik perekond me oleme – siin Sheldon Hallis.”
Nüüd oli tema hääles nii pilget kui kibestumist. Siis sulgus uks tema järel.
5. peatükk
Sylvia ärkas halva eelaimusega, ent kui ta silmad avas ja mõistis, kus ta on, tabas teda erutuslaine. See oli tema uus elu ja seiklus.
Ta ajas end istuma, lükkas pikad juuksed seljale, hüppas viimaseid uneriismeid peletades voodist välja, tõmbas kardinad eest ja vaatas välja. Tema toa aken avanes maja ette ja ta nägi sissesõiduteed, kust nad olid eelmisel õhtul saabunud. Pargiala oli lumega kaetud ja järv, mis asus majast vasakul, oli jääkatte all. Pardid ja luiged istusid trööstitult jää peal, nagu mõistmata, miks neile nii tuttav vesi oli järsku jalge all kõvaks muutunud.
Järve kaugemas otsas troonis kreeka tempel, ilus ja lihtne, ning see köitis Sylvia tähelepanu, täites neiu aukartliku imetlusega, et nii palju ilu võis sel hetkel talle kuuluda.
Ta pööras kahetsevalt aknale selja ja vaatas toas ringi, ent samas meenus talle ka eelmisel õhtul juhtunu. Ta oli mõelnud, et näeb und, aga nähes nüüd tema ja Lucy tuba ühendavat ust, teadis ta, et see pole uni.
Lucy magas suuremas toas ja Sylvia oli saanud väiksema, mida kasutati tavaliselt garderoobina. Sylvia meelest olid mõlemad toad suured ning rasked damastkardinad ja uhke mahagonmööbel oli tema meelest muljetavaldav. Ta oli tubades enne magamaminekut ringi vaadanud, peljates pisut nii luksulikku ümbrust ja talle oli tundunud, et suures voodis magav Lucy on tema ainus side – väga habras side – mahajäänud maailmaga. Ta oli kummardunud magava lapse kohale ja näinud rõõmuga tema näol vaikset rahu. Pisarad olid olnud kõigest üleväsimusest tingitud ja ometi kartis Sylvia, et Lucy võib öösel ärgata ja ehmuda. Seetõttu jättis ta vaheukse praokile ja nihutas oma voodit, nii et nägi sealt Lucyt.
Sylvia oli arvanud, et ta ei suuda uinuda, sest oli palju uusi muljeid, ent ometi oli ta vajunud sügavasse unenägudeta unne peaaegu kohe, kui pea patja puutus. Ta ei teadnud, kaua ta magas, aga ta oli ärganud järsku ja kogenud hetkeks kummalist, segadusse ajavat tunnet, mõeldes, kus ta on, lootes ära tunda oma kitsukese toa tuttavaid piirjooni. Kaminaleek oli kustumas, ent valgustas siiski piisavalt pildiraame ja peegleid ning heitis koletisliku varju raskele kapile.
Siis kuulis Sylvia kohkudes ust avanemas. Tema süda hakkas kiiresti taguma, ent siis mõistis ta, et avati hoopis Lucy uks, mis jäi koridori poolele. Keegi sisenes tuppa. Sylvia oleks end istuma ajanud, aga hirm tarretas ta paigale: ta ei suutnud jalgu kuuletuma sundida, ehkki tahtis end liigutada ja midagi hüüda. Toas liikus aeglaselt valguskiir, mis jõudis tema nägemisvälja ja viimaks, kui pekslev süda teda peaaegu lämmatama hakkas, nägi ta küünalt ja selle kõrval peaaegu
