– minu tõeline abikaasa.” Ta naeris kibestunult ja ma küsisin julgelt: “Mis sai härra Cuninghamist, proua?”
“Härra Cuninghamist?” kordas ta. “Ah soo, tema läks tagasi oma suguvõsa juurde lugupeetud elu elama. Kadunud poeg tänapäevastes riietes! Vaata, Bootle, ta ei saanud minuga abielluda, ehkki alguses tahtis, see vaeseke. Minu abikaasa ei andnud mulle lahutust. Sir Robert on selline karm, lepitamatu ja julm, kui vaja. Aga ma vihkan hoopis tema ema. Ma ei oska leedi Clementinat kirjeldada. Ta on kohutav – ebainimlik! Ma põgenesin tema pärast.””
“Ah soo,” segas Sylvia vahele, “seda proua Cuningham üritaski öelda enne… surma.”
“Ta rääkis seda alati,” märkis proua Bootle. “See muutus talle kinnisideeks – haigetega on nii. Ta vihkas oma ämma. Ta ütles koguni, et leedi Clementina oli see, kes soovitas tal noore härra Cuninghami lähenemiskatsetele tähelepanu pöörata. Aga kindel see pole, sest haiged inimesed kujutavad imelikke asju ette. Igatahes ta põgenes Cuninghamiga ja nad olid õnnelikud, kuni proual oli tervist elada säärast elu. Siis ta haigestus – tema tervis ei saanud üleüldse tugev ollagi –, mees andis talle piisavalt raha, et ta saaks mugavalt ära elada ja nad läksid lahku. Minu arvates tüdines mees lihtsalt temast ära, saades teada, kui haige ta on, see vaene daam. Vähesed mehed taluvad haigeid pikka aega, nad tüdinevad ära. Ega neid süüdistada saagi. Ent ehkki proua Cuningham käitus vapralt, tundus mulle, et ta oli otsustanud surra sel hetkel, mil mees ta maha jättis. Tal polnud enam midagi teha. Haigena ei olnud tal enam uut meest kuskilt võtta ja millises seltskonnas teda ikka kahel käel vastu võetaks või milline lugupeetud isik tema sõber olla tahaks?”
“Ja laps?” küsis Sylvia.
“Sellega on segane lugu,” vastas proua Bootle. “Minu teada sündis Lucy pärast seda, kui tema ema härra Cuninghamiga põgenes. Aga ta rõhutas alati, et Lucy pole Cuninghami laps.”
“Aga mis siis saab,” päris Sylvia hirmu tundes, “kui Sir Robert Sheldon keeldub Lucyt enda juurde võtmast ja väidab, et ta pole tema tütar?”
Proua Bootle kehitas õlgu.
“Me peame lootma parimat, kullake. Sa kuulsid ju prouat: sa pead Lucy igal juhul sinna jätma.”
“Jah… aga…” vaidles Sylvia.
“Pole mõtet sellele praegu mõelda.”
Proua Bootle kummardus, võttis saapad ja pani jalga.
“Ma pean nüüd koju minema hakkama,” ütles ta viimaks. “Mul pole enam rohkem midagi rääkida ja oletused meid ei aita. Sa pead kannatlik olema. Mine voodisse ja proovi magada. Tule varahommikul lapsele järele. Sa tahad ju lahkuda enne, kui su onu saabub.”
“Seda küll,” tunnistas Sylvia. Ka tema tõusis, aga ta pilk peatus kanapeel olevatel riietel.
“Kas olete kindel, proua Bootle?” küsis ta ega pidanud selgitama, mida ta silmas pidas.
“Päris kindel,” vastas Bootle. “Sul on neile samasugune õigus kui igal teisel. Vii need nüüd üles ja kanna reisi ajal musta kleiti. Esmamulje on tähtis. Head ööd, kullake. Päev oli väsitav ja ma tahaksin ise ka puhata.”
“Head ööd, proua Bootle. Ja tänan teid veel kord.”
Sylvia kummardas ja suudles vanema naise põske.
Proua Bootle näis rahulolev.
“Tasa, tasa. Ma tegin seda, mida iga kristlane säärases olukorras teeks.”
Ta astus ukse poole ja seisatas. “Ega sa siin üksi karda?” Proua vaatas üles ja Sylvia teadis, mida ta mõtles.
“Ei,” vastas ta kõhklevalt ja lisas kindlamalt: “Ei, miks ma peaksin ema kartma? Kummaline lihtsalt, et ta ei kutsu mind – mitte kunagi enam.”
Sylvia proovis kleite enne magamaminekut selga. Tema toa peegel oli väike ja ta ei näinud eriti palju, ent siiski piisavalt mõistmaks, et ta on muutunud.
Talle oli jäänud magamiseks mõni tund, aga erutus ja ärevus ei lasknud uinuda ja olles juhtunule mõeldes tükk aega voodis rabelnud, kuulis ta, kuidas kell kuus lõi, tõusis ja pani riidesse. Ta pakkis oma vähesed asjad väiksesse kohvrisse. Kõige peale sättis ta helelilla õhtukleidi, mis ei sobinud kuidagi tema enda kulunud ja vanamoodsate kleitide kõrvale.
Majas polnud suurt midagi süüa. Sylvia keetis teed ja sõi võileiba. Kui ta oli valmis, jättis ta emaga hüvasti. Ta tundis soovi lahkuda, katkestada viimasedki sidemed oma erakliku minevikuga. Ta kummardus ema külma laupa suudlema, põlvitas voodi jalutsi juurde ja üritas palvetada, ent tajus kogu aeg endas soovi minema kiirustada. Väljas oli veel hämar, kui ta mööda tänavat Lucy juurde tõttas, et laps riidesse panna ja aidata Anniel tüdruku riideid pakkida.
Rongile jõudmine, teadmine, et nende asjad on vagunis ja nad on teel, oli kergendus. Selle hetkeni oli kõik tundunud ebareaalne nagu unenägu, millest ta võib järsku ärgata onu Octaviuse saabumise või mõne muu määrava teguri mõjul, mida nad polnud taibanud tähele panna.
Kui rong liikuma hakkas ja proua Bootle’i lehvitav kogu silmist kadus, Lucy talle käe usalduslikult pihku pistis ja ütles: “Mulle meeldib rongiga sõita. Kas teile ka, preili Wace?”, teadis ta, et liisk on langenud. See samm oli astutud, ta vastutas Lucy eest ning ta oli teinud midagi, mis tema onu kindlasti jahmatab. Onu nõuande ja loata midagi seesugust ette võtta tundus lubamatu; jätta oma ema enne matuseid maha ja minna vastu seiklusele oli liiga laiduväärne, et seda andestada.
Aga Sylvial oli ükskõik. Ta oli kordki elus vabanenud sõltuvusest, mis oli teda saatnud terve elu. Kuni ema elas, hoolitses ta tema eest igati. Nüüd ei saanud ta enam ema aidata. Sylvia oli andnud majavõtmed proua Bootle’i kätte, tundes, nagu vabaneks ta aastatepikkusest ikkest.
Alles viimasel hetkel platvormil seistes kadus tal julgus.
“Mis siis, kui kõik läheb valesti?” küsis ta värisedes.
Proua Bootle vastas rahulikult: “Kui läheb, tule minu juurde, kullake, ja me võtame sinu onu koos ette. Ära muretse. Anna teada, kui sa oled kohal ja mis toimub. Ma oleksin siiski pettunud, kui saaksin kirja asemel sinu tagasi.”
See ajas Sylvia naerma, ehkki pisarad polnud enam kaugel.
“Ma annan endast parima, et teid sellest pettumusest säästa,” vastas ta ja astus rongi.
Nüüd arutles ta ikka ja jälle, kas oli õigesti toiminud, kas oleks olnud targem oodata ja rääkida proua Cuninghami advokaadiga. Ometi teadis ta, et ei karda enam nii palju kui eelmisel päeval. Proua Bootle’il oli õigus – riided andsid talle enesekindlust. Oma toa peeglist võis ta näha vaid väikest osa endast, ent proua Cuninghami majas nägi ta ennast täispikkuses ja peegelpilt oli teda niimoodi jahmatanud, et ta oleks äärepealt valjusti hüüatanud. Must kaunilõikeline ja äärmiselt maitsekas kleit oli muutnud ta elegantsemaks ja ka väärikamaks, mida ta varem polnud tundnud. Riided rõhutasid tema välimust meeldival moel. Ta oli hästi riides ja esimest korda elus ei tundnud ta end seetõttu ebamugavalt. Kõik oli ilus. Ta nägi välja nagu daam ja esimest korda oli Sylvia oma ilus kindel. Tema juuksevärv ega tema puhas nahk polnud sugugi räiged. Lihtsalt halvasti istuvad ja valesti valitud kleidid, mida ta oli olnud sunnitud kandma, olid neid omadusi rõhutanud. Nüüd oli kõik harmooniline tervik ja Sylvia teadis, et sellises riietuses ei pea ta üheski seltskonnas häbi tundma.
Kleidiga sobiv mantel ei olnud pikaks
