style="font-size:15px;"> Ta lükkas Sylvia voodi juurde. Sylvia ootas närviliselt, tajudes, et proua Cuningham uurib teda. Ta tundis rasket parfüümilõhna, mille sarnast ta polnud varem tundnud. See polnud toas olevatele laudadele sätitud kasvuhoonelillede lõhn, vaid eksootilisem, häirivam, kummitav magus aroom, mis tegi Sylvia pea uimaseks ega lasknud mõelda. Viimaks küsis proua Cuningham sosinal: “Kas te teeksite minu heaks midagi?”
Tema hääl oli imelikult kaitsetu ja Sylvia vastas siiralt: “Teen, mis suudan.”
Proua Cuningham pööras pea proua Bootle’i poole. “Minu plekk-karp, Bootle. See on kirjutuslaua kõrval.”
Proua Bootle läks seda tooma. Samal ajal astus doktor ravimitopsiga voodi juurde.
“Jooge see ära, proua Bootle,” ütles ta. “See annab teile natuke jõudu.”
Naine võttis topsi ja jõi ravimi ära kärsitult, nagu iga närvirakku pingutades, keskendumaks sellele, mida ta öelda ja teha tahab.
Proua Bootle tõi talle raske lukuga väikese musta karbi.
“Võti, võti!” Proua Cuninghami hääl oli nüüd tugevam ja ta osutas käega võtmele.
Proua Bootle avas karbi ja tõstis kaane üles. Karbis oli hunnik pabereid ja nende all hulk väikseid augustatud paberkotte, mida pankurid raha hoidmiseks kasutavad.
Proua Cuningham võttis ühe paberilehe ja ulatas selle Sylviale.
“Kui ma olen surnud, peate mu tütre Lucy sellele aadressile viima,” sõnas proua Cuningham aeglaselt. “Ma ei taha, et te vahepeal kellegagi suhtlete. Tahan, et viite Lucy sinna ja küsite Sir Robert Sheldonit. Kas saate aru?”
“Jah.”
“Ärge laske end teistel heidutada. Küsige Sir Robert Sheldonit. Ja kui te teda näete, öelge, et tõite talle tema… tütre.”
Proua Cuningham ütles viimased sõnad õhku ahmides. Tema pea vajus padjale ja ta sulges silmad. Sylvia mõtles korraks, kas see jõupingutus oli olnud talle liig, aga proua avas taas silmad, võttis plekk-karbist ühe koti ja ulatas Sylviale.
“Siin on raha sõidu ja teie enda tarbeks,” ütles ta. “Te ikka saate aru, et peate jätma Lucy tema isa juurde? Ükskõik, mida keegi ütleb või soovitab, ta peab oma isa juurde jääma. Ükski teine lahendus ei tule kõne allagi. Kas te teete selle neile selgeks?”
“Jajah, muidugi,” vastas Sylvia.
“Ma tahan, et te teeksite just nimelt nii. Ja üks asi veel. Hoiduge leedi Clementina eest… ta on halb… õel… tema ajas mu…”
Proua Cuningham oli kõnelnud ägedalt ja vakatas järsku. Ta hakkas köhima, nii et tema habras keha vappus. Ta aina läkastas ja köhis ning erkpunane verelaik ilmus taskurätikule, mida ta suu vastas hoidis. Verd pritsis ka pitsilisele voodilinale. Proua Bootle ja doktor ruttasid voodi juurde. Proua Cuningham hingas hirmutavalt katkendlikult.
Sylvia, väike kotike ja paberileht peos, lükati kõrvale, aga ta ei saanud kuidagi aidata. Talle tundus, et ta on seal sissetungija ja pöördus ukse poole.
Proua Cuningham köhis taas ja Sylvia lipsas uksest välja. Ta seisis ebalevalt trepimademel, süda kloppimas. See kõik tundus ebareaalne, nagu osaleks ta mingis draamas. Ta tundis, et on liiga kogenematu ega ole juhtunuks sugugi valmis. See oli nagu unenägu, mis liikus kiires tempos ettemääratud ja möödapääsmatu lõpu poole. Viimaks, Sylviale tundus, nagu oleks möödunud terve igavik, tuli proua Bootle välja.
“Ta on suremas, see vaene hing,” ütles ta Sylviale rahulikult nagu inimene, kes on surmaga harjunud. “Huvitav, kus tema toatüdruk on,” jätkas proua. “Tahan sooja piima ja kuuma vett. Lähme otsime ta üles.”
“Ja laps?” küsis Sylvia. “Kas me tema kohta ei peaks küsima?”
Proua Bootle ei vastanud, vaid avas vastasseinas asuva ukse. Ta astus koputama tuppa ja toatüdruk, kes põlvitas ühe kummuti ees, tõstis ehmunult pilgu. Too oli ebameeldiv neiu, riukalik pilk silmis, ja oli üsna selge, et nad sattusid talle peale, kui ta toimetas midagi lubamatut. Tuba oli laialiloobitud riideid täis: kleite, alusseelikuid, sukki ja rüüsidega aluspesu vedeles voodil ja toolidel. Osa rõivaid oli juba pakitud armetusse musta kohvrisse, mis seisis avatuna kamina kõrval.
“Kas valmistud lahkuma?” küsis proua Bootle.
Toatüdruk hüppas püsti ja silus põlle.
“See on minu asi,” vastas ta nipsakalt.
“Aga muidugi,” ütles proua Bootle. “Aga kuna sinu käskijanna pole veel surnud, siis ehk teenindad teda.”
“Mida ta tahab?” Küsimus kõlas tõredalt.
“Kuuma vett ja piima.”
“Söögitegemine pole minu ülesanne.”
“Võib-olla, aga sinu ülesanne on see oma käskijanna tuppa viia, nii et otsi heaga keegi, kes selle valmis paneks. Ja tee eluga,” käsutas proua Bootle.
Temast õhkus nüüd võimukust, millele teenija ei julgenud vastu hakata. Neiu läks ukse poole, heitis pea kuklasse ja pomises midagi.
“Selliseid teenijaid ta pidigi taluma, see vaene hing.” Proua Bootle ohkas. “Nojah, me tasume oma pattude eest sageli pisiasjades.”
“Mida see tähendab?” küsis Sylvia, aga siis kandus tema tähelepanu hoopis riietele.
Ta polnud kunagi näinud nii peeneid alusseelikuid, mida kaunistas tüllisarnane pits, ega pikkade kroogitud ja satsiliste varrukatega öösärke. Öösärkide pihikuosa oli tikitud nagu peen pits. Sylvia nägi kleite, mis tema arvates said eksisteerida ainult muinasjuttudes. Ballikleidid, millel oli sametpael läbi siidvõrgu punutud, ja mis olid õmmeldud helkivale atlassile. Läikivast siidist kleidid, mida kaunistas vahupilvena õhuline tüll, mis omakorda oli taustaks roosinuppudele, millel särasid teemandid. Atlassist, siidist, šifoonist, sametist ja pitsist kleidid, mis olid kõik mõeldud naiseliku ilu ja ahvatluse rõhutamiseks. Sylvia nägi ka karusnahku – soobli- ja kärbinahast muhve, sobivate sallide ja mantlitega, kaunistatud kümnete sabadega. Ühele kummutile olid kuhjatud sulgede ja lilledega kaunistatud, pannalde ja kübaranõeltega, loori ja paeltega kübarad. Kõik need, nii suured kui ka väikesed esemed, olid kaunid ja elegantselt maitsekad, nii et Sylvia vahtis neid ammuli sui ja pea käis ringi. Kas ühel naisel võis tõesti olla nii palju nii ilusaid asju?
Proua Bootle nägi tema vaimustust ja märkis kuivalt: “Ja mis kasu tal neist oli? Ta on alles kolmekümnene ja tema elu on läbi.”
“Nii noor?” hüüatas Sylvia. “Oh, proua Bootle, miks ta nii haige on? Mis selle põhjustas?”
“Mul pole praegu aega sulle sellest rääkida, kullake. Ehk hiljem. Me peame lapse eest hoolitsema.”
“Jah, muidugi,” vastas Sylvia alandlikult.
Ta pöördus ukse poole, aga proua Bootle võttis voodilt ühe kleidi. See oli must, paelaga kaunistatud ja range lõikega, ent kaeluse juures oli sel valge šifoon.
“Elegantne, eks?”
“Väga kena,” nõustus Sylvia.
“Umbes sinu suurus,
