instinktiivselt. Ta vaatas mehele otsa. Ta oli unustanud, kui pikk see oli, kui kena omal kummalisel võõrapärasel moel, millega ta harjunud polnud. Kuuvalgus valgustas nende mõlema nägu ja Sabina nägi taas mehe silmis imetlust, mida oli kahtlemata näinud ka lõkkevalguses.
„Kas te ei tea,” küsis mees tasasel häälel, „et olete kauneim kõigist naisolevustest, keda ma eales elus kohanud olen? Kui te tol ööl lahkunud olite, tundus mulle, et te ei saa tõeline olla. Arvasin, et olete nümf või vaim, kes tuli külastama siinset surelikku maailma, et siis taas kuhugi salajasse taevasse haihtuda, kuhu ma järgneda ei saa. Aga nüüd ma näen, et eksisin. Te olete tõeline – ja seetõttu palju kaunimgi veel.”
„Te ei peaks mulle selliseid asju ütlema,” sõnas Sabina ruttu. „Ma usun, et see ei kõla nii valesti, kuna räägite prantsuse keeles, aga sellegipoolest ei peaks ma teid kuulama.”
„Kas ütlen seda siis teie emakeeles?” küsis mustlane inglise keeles.
Sabina karjatas üllatusest.
„Te räägite inglise keelt?”
„Veidike. Mitte nii hästi kui teie prantsuse keelt.”
„See ei ole tõsi. Te räägite äärmiselt soravalt.”
„Tänan. Nüüd olete teie see, kes mulle komplimente teeb.”
Sabina naeris.
„Ehk nii ongi parem. Aga ma ei ole teid veel prossi tagasitoomise eest tänanud.”
„Ma juba ütlesin, et mul oli ettekäände üle hea meel. Mitte et mul tõesti ühte vaja olnuks. Ma oleksin pidanud teid nagunii vaatama tulema.”
Sabina heitis kiire pilgu üle õla. Varjatud puudest ja fuksiahekist, ei olnud villat peaaegu nähagi. Mustlaskuningas jälgis teda.
„Kas tunnete piinlikkust, et teid minuga rääkimas võidakse näha?”
„Ei, muidugi mitte!” Sabina vastus oli kiire ja tulvil nördimust. „Mitte piinlikkust, kuidas ma saaksin seda tunda? Asi on lihtsalt selles, et mu võõrustaja võib seda kummaliseks pidada ja võib-olla ka valeks, et ma täna õhtul alla aeda tulin. Teate ju sama hästi kui mina, et kui mind nähakse kõnelemas meesterahvaga… ükskõik siis kellega, võidakse seda… noh… valesti mõista.”
„Kas te teete alati õigeid asju?”
Sabina naeratas mehele.
„Kardan, et ei. Mõnikord on papa minu peale väga pahane. Nagu seekordki, kui Harriet, mu õde, ja mina naaberkülas tsirkuses käisime. Keegi nägi meid ja rääkis papale ja ta oli tõsiselt pahane ning ka solvunud, et me sellise asjaga temalt luba küsimata hakkama saime.”
Mustlaskuningas naeratas.
„Nägite te tsirkuses mustlasi?”
„Oo jaa, tsirkuses olid ka mustlased ja me nägime ka oma kodus paljusid mustlasi – aga need ei olnud sellised kui teie.”
„Missugused need siis olid?”
„No inglise mustlased on räbalais ja vaesed ja…”
„Ja räpased?”
„Ee – jah. Aga palun ärge arvake, et ma neid kuidagi teiega võrdlen. Te olete neist vägagi erinevad.”
„Jälle teete mulle komplimente. See on teist armas, sest ma olen üsnagi kindel, et kui te siinsetele inimestele jutustasite, et mustlased teid tol ööl aitasid, rääkisid nad teile minu rahva kohta nii mõndagi halba.”
Sabina tundis piinlikkust.
„Nad olid enamjagu inglased ja seega hindasid teid ka teistsuguste vaadete kohaselt.”
„See on teist väga lahke öelda, aga ka prantslased ei ole eriti lahked boheemlaste suhtes nagu nad meid nimetavad. Ungaris on lood teised. Meid aktsepteeritakse. Mustlastel on meie maal eriline koht. Kui nad soovivad, võivad nad saada iga ameti ja tõusta kui tahes kõrgele positsioonile.”
„Ja nende muusika on väga ilus, on mulle räägitud,” lisas Sabina. „Aga kui rumal minust – ma ju tean seda ise ka! Ma kuulsin teie inimesi eelmisel ööl mängimas – ja täna kuulsin ma ka teid mängimas!”
„Tänan teid veel kord,” lausus mees. „Kui te vaid teaks, mis see mulle tähendab, kui kuulen kedagi niimoodi rääkimas, kui meid enamasti solvangutega kostitatakse ja meie kaela aetakse kõikvõimalikud patud ja pahateod.”
„See võib olla sellepärast, et inimesed teid kardavad,” oletas Sabina.
„Kardavad?” imestas mees.
„Jah. Te tundute olevat vabad ja õnnelikud. Te lähete sinna, kuhu tahate ja ei ole kammitsetud varade ega piirangutega. Peale selle arvatakse ka, et teil on maagilisi võimeid.”
Mees naeratas.
„Tahate, ma ennustan teile tulevikku?”
„Ei,” vastas Sabina kärmelt. „Ma ei taha tulevikku teada. Olevik ise on nii… tore.”
„Teile meeldib Monte Carlo?”
„Siin on imetore! Ma ei hakka teile rääkimagi, kui põnev mul täna on olnud.”
„Te näite olevat õnnelik,” sõnas mees vaikselt.
„Aga ma olengi,” kinnitas Sabina. „Kes ei oleks õnnelik sellises kaunis kohas? Ja täna õhtul olid kõik minu vastu nii kenad. Ma unustasin häbelikkuse, unustasin pabistada, et teen midagi valesti.” Ta ohkas kergelt. „Usun, et selle kõige taga oli mu kleit, kui päris aus olla.”
„Teie kleit?” uuris mustlane.
Sabina noogutas.
„Teate, mul ei ole kunagi nii imelist kleiti olnud. Oh, te ei mõista, aga ma tean, et see ei ole sugugi mina, kelle ümber inimesed keerlevad ja meelitusi ütlevad, vaid… mu kleit.”
„Ma ei saa päris täpselt aru, mida te silmas peate,” ütles mustlane. „Äkki selgitaksite mulle?”
Sabina viibutas kergelt käega.
„Ma ei peaks vaid endast kõnelema. Ilmselt ei paku see teile sugugi huvi.”
„Vastupidi, see huvitab mind väga. Te peate selgitama, või suren uudishimust.”
„Olgu siis, asi oli nii,” alustas Sabina, „et kui ma seitsmeteistkümneaastaselt Londonisse läksin, peatusin ma tädi juures. Ta tutvustas mind õukonnas, viis mind nii mõnelegi ballile ja ma lootsin, et kõik läheb suurepäraselt, nagu see täna oligi, aga… seal see nii välja ei kukkunud.”
Sabina ohkas nukralt.
„Mamma nägi mu riiete kallal kõvasti vaeva. Me ei saanud lubada midagi suursugust. Aga küla õmblejanna, kes meile alati õmbleb, käis meie pool kolme nädala jooksul iga päev ja kleidid, mis ta mulle tegi, tundusid väga moodsad ja maitsekad, kui ma neid kodus selga proovisin. Aga kui ma Londonisse jõudsin, sain ma aru, kui lootusetult ajast ja arust need olid. Tüdrukud naersid omakeskis mu üle ja mehed… ei palunud mind tantsima.”
Sabinal
