Eugenied.”
„Oh, kui lahke teist,” õhkas Sabina.
„Homme näed kõiki asju ise,” lubas leedi Thetford. „Ja nüüd, kui Yvonne on su asjad lahti pakkinud, mine voodisse ja puhka end hästi välja. Ma saadan toatüdruku sulle järele, kui hommikul ärganud olen ja siis peame me rääkima ja plaane pidama. Head ööd, mu laps.”
Leedi Thetford kummardus ja suudles Sabinat põsele. Temast õhkus eksootilise parfüümi magusat lõhna, teemandid helklesid, siid kahises ja siis oli ta luigeliku elegantsiga toast lahkunud.
Sabina istus voodile ja asetas käed silmile. Ta suutis vaevu seda kõike uskuda. Ta oli siin – Monte Carlos – ja ta saab uued riided, moodsad riided otse Pariisist!
Ta polnud suutnud seda uskuda, kui ema oli talle rääkinud leedi Thetfordi kirjas olnud kavatsusest. Mamma oli kutsunud ta pärast hommikueinet elutuppa ja käskinud enda järel uks sulgeda. Ta oli käes hoidnud kirja ja hetkeks oli Sabina kartnud, et ema peab talle midagi ebameeldivat teada andma.
„Sain leedi Thetfordilt kirja, Sabina,” alustas leedi Evelyn. „Arthur on talle teie kihlusest rääkinud ja nagu sa tead, ei saa toimuda selle ametlikku väljakuulutamist enne, kui oled kohtunud ta emaga ja saanud tema nõusoleku.”
„Arthur polnud kindel, kas selline luba vajalikuks osutub,” sõnas Sabina.
„Ma ei usu, et see tegelikult Arthuri mõte oli,” vastas leedi Evelyn veendunult. „Tema ema on minu vana sõbranna. Ma tunnen teda lapsest saadik ja me papaga ei oleks sugugi õnnelikud, kui sind Arthuri lähimale sugulasele ei tutvustata ja sa temalt heakskiitu ei saa.”
„Loomulikult tahan ma temaga kohtuda,” lausus Sabina.
„Mul on kindlam tunne, kui sa seda teed,” kiitis leedi Evelyn Sabina otsuse heaks.
Sabinal oli seda raske selgitada, aga kuidagi oli tal tekkinud mulje, et Arthur sugugi ei soovi tema kohtumist oma emaga. Neiu ei suutnud mõista, miks ja mees polnud ka lähemalt selgitanud, aga ta oli kindel, et mees tundis teatavat vastumeelsust mitte ainult emast rääkimise, vaid isegi talle kirjutamise ja abieluks nõusoleku saamise vastu.
Mamma ei jätnud jonni.
„Teie isa ja ema käisid sageli meil külas,” oli ta lord Thetfordile öelnud. „Ma mäletan, et olin üsna väike veel, kui piilusin üle trepikäsipuu ja vaatasin, kuidas teie ema alla läks. Ta nägi välja nagu kuninganna ja kui ma vanemaks sain, igatsesin ma ta külakäikude järele, et saaksin teda vaadata ja ma pidasin teda kõige ilusamaks inimeseks, keda üldse näinud olin.”
„Olen kindel, et ema on väga tänulik, et ta teil meeles on,” oli Arthur korrektselt, üsna külmal häälel vastanud.
„Mul on hea meel, Sabina,” jätkas leedi Evelyn nüüd, „et leedi Thetford sind endale külla palus. Ta ei käi kunagi Inglismaal, selle asemel on ta kutsunud su Monte Carlosse, kus tal villa on.”
„Monte Carlo! Oh, mamma!” hüüatas Sabina.
„Me peame lootma, et see mõte papat väga ei šokeeri,” sõnas leedi Evelyn. „Ja on veel midagi, mida Arthuri ema välja pakub, Sabina – seda oleks targem papale mitte mainida. Härrasmehed ei mõista, kui palju riided naistele tähendavad. Papa on väga uhke mees, seepärast on parem, kui jätame selle saladuse meie kahe vahele, aga leedi Thetford tahab kinkida sulle riideid nii sinu Monte Carlo visiidi ajaks kui ka sinu veimevaka tarbeks.”
„Oh, mamma, kui imepärane! Kas tead…” Sabina jäi kõhklema ja leedi Evelyn jätkas:
„Jah, Sabina, ma tean küll! Nagu sa hästi tead, ei ole meil kunagi olnud piisavalt raha selliste tühiste asjade jaoks nagu moodsad tualetid. Ma tean seda. Ma tegin vea, saates su Londonisse ilma kindlustamata, et sa oleksid korralikult ja sündsalt riides. Aga tõepoolest, nii paljude asjade eest tuleb maksta ja kõik tundub aasta-aastalt vaid kallimaks minevat.”
Leedi Evelyn kortsutas kulmu ja impulsiivselt sirutas Sabina käed välja.
„Kallis mamma, sa oled nii armas. Me tõesti ei muretse, kuidas me välja näeme.”
„Ma tean, kullake, aga riided on olulised. Me ei saa seda eitada. Mehed arvavad alati, et naised on edevad, aga riided mitte üksnes ei kata meie kehasid, vaid nad mõjutavad ka meie meeli. Nad annavad meile julgust ja enesekindlust, nad isegi jätavad meist intelligentse ja võluva mulje, mis mõjub hästi meie hingele.”
„Oh, mamma, sa siis mõistad,” hüüatas Sabina. „Londonis oli kõik… nii kohutav!”
„Jah, ma tean,” vastas leedi Evelyn. „Aga ärgem sellest enam rääkigem. Kõigele vaatamata on kõik hästi läinud, eks, kallis!”
„Jah, tõepoolest,” vastas Sabina.
Seda öeldes pidas ta silmas Monte Carlosse minekut ja uusi rõivaid, aga leedi Evelyn oli hoopis viidanud Arthurile.
See oli Arthur, kes tegelikult kõige selle taga seisis, mõtles Sabina, kui voodisse läks ja pea pehmele padjale pani ning tundis enda all sulgpehmete madratsite mugavust, mis olid pehmed kui pilved.
Aga ta mõtted ei jäänud kuidagi Arthurile pidama. Jälle nägi ta pikka tumedajuukselist mustlaskuningat enda poole vaatamas, lõkketuli näos peegeldumas. Talle räägiti, et nad on vargad ja röövlid, aga ei suutnud seda uskuda. Ja siis, kõigele sellele mõeldes, tõusis ta äkki voodis istuli.
Tuppa kumas läbi avatud akende kuuvalgus, sest ta oli jätnud kardinad ette tõmbamata. Sabina ei süüdanud küünalt ja jooksis üle toa peeglilaua juurde. Ta käed hakkasid palavikuliselt otsima – tõstes ümber juukseharja, kammi, väikseid nipsasjade kandikuid, juuksenõelu ja südamekujulist nõelapatja. Hetke pärast avas ta sahtlid. Asjad lebasid korralikult, nagu toatüdruk nad lahti pakkinud oli. Ta silmitses neid ja pani järsult sahtli uuesti kinni.
See peab kusagil olema, peab! Kui ta vaid suudaks meenutada, kus selle ära võttis. Ta jooksis paljajalu üle toa ja tõmbas kapiukse lahti. Ta sinine kleit rippus seal, aga polnud märkigi prossist, mida ta teadis olevat kinnitatud oma pihiku ülemise nööbi kohale.
Sabina sulges kapiukse ja läks üle toa akna juurde. Kuupaiste laius üle palmipuude, luksusliku aia ja eemal kõrguva palee ning üle sillerdava mere – aga tema ei näinud midagi. Ta püüdis meenutada, millal ta sõrmed viimati alla väikesele teemantprossile asetas. Tähekujuline pross oli kuulunud ta emale, aga hommikul, enne ärasõitu Monte Carlosse oli leedi Evelyn selle talle andnud.
„Mulle meeldiks, kui sa kannad midagi, mis mulle kuulub, kallis,” oli ta öelnud. „Ja ma tean, et sa oskad seda hoida. Mu isa kinkis selle mulle, kui ma olin kahekümne ühe aastane. Ma olen seda sestsaadik väga kalliks pidanud.”
„Aga see on su parim pross, mamma,” oli Sabina protestinud.
„Mul olid kunagi suuremad ja suursugusemad,” naeratas leedi Evelyn, „aga need kõik on nüüd müüdud, et maksta koduõpetajatele või Harry koolitamise eest, ja üks kulus katuseparandamiseks ära. On parem magada kuivades voodites, kui kanda pühapäeviti õhtust sööma minnes kalliskivisid.”
„Oh, mamma! Ja see ongi ainuke, mis sulle on jäänud!”
„Viimane,” vastas leedi Evelyn. „Nii et too see mulle samasugusena tagasi. Mulle on see väike täht kallis, mul on tunne, et see toob mulle õnne ja ma tahan, et see ka sulle õnne tooks.”
„Ma
