rääkinud nendega, kui need ta koduküla äärealal telkisid. Sama hõim oli käinud igal aastal, kohalikud said nendega tuttavaks ja isegi kutsusid neid tagasi. Tõsi, talunikud küll rääkisid, et kanad kadusid ja mune jagus sel nädalal vähem, aga üldiselt olid mustlased ohutud.
Pruuninahalised mehed, kes saagikoristamisel käe külge panid ja välkuvate silmadega naised, kes tulid köögiuksele pesulõkse, osavalt punutud korve või luuavarsi müütama ja kes pakkusid end tulevikku ennustama neile, kes nende kätele hõbedat asetasid.
Aga need inimesed, kes teda nüüd ainiti silmitsesid, sarnanesid väga vähe Sabinale tuntud mustlastega.
Esiteks olid nad hästi riides. Mehed kandsid puhvis varrukatega valgeid särke, millel olid kuldtikandid ja paelad; naised olid üle külvatud kuldsete ornamentidega, nende seelikud olid eredavärvilised erksate alusseelikutega, nende mustad sametpihikud olid nööritud üle kõrge kaelusega pluuside. Aga siiski oli nende ilmeis midagi metsikut ja primitiivset. Nende kiired nõtked liigutused jätsid mulje, nagu oleks nende riietus ülepakutud.
Järsk muusika katkemine ja hirm, et ta oli tunginud kuhugi salajasse ja keelatud paika, pani Sabina vabisema ja ta tundis, et ta käed värisevad. Nii ta seal seisis, võimetu rääkima ja kui tundus, et vaikus muutub iga hetkega aina ähvardavamaks, tõusis üks mees lõkke äärest ja tuli tema poole.
Mees kandis nagu teisedki mustlased liibuvaid pükse ja oskuslikult tikitud laiade varrukatega särki. Ta piha ümber oli lai vöö, mille vahele oli torgatud kalliskividega ehitud käepidemega nuga. Mees oli äärmiselt nägus ja ta nahk oli peaaegu kuldne, tal olid tihedate kulmude all tumedad läbitungivad silmad ja kindlameelne, aga samas ka õrnatundeline suu.
Tegu oli mustlasega, aga temas oli midagi erilist, mis pani Sabina kohe arvama, et tema ees on pealik, keda ei tarvitsenud karta. Ta ei teadnud, miks. Mehest õhkus võimukust – see tulenes viisist, kuidas ta liikus ja uhkest peahoiakust – ja siiski, hetkel, kui mees tema poole tuli, Sabina värisemine lakkas ja ta sai kõnevõime tagasi.
Ta paotas huuled, aga enne kui ta midagi öelda jõudis, lausus mees:
„Preilil on ehk abi vaja?”
Sabina tundis pöörast kergendust, et mees temaga prantsuse, mitte aga mingis mustlaskeeles ei rääkinud, millest ta aru poleks saanud.
„Jah, ma tõepoolest vajan abi,” vastas ta. „Tõllal, millega ma Monte Carlosse reisin, tuli ratas alt ära. Ma oleks äärmiselt tänulik igasuguse abi eest, mida teie või teie inimesed mulle osutada võiksid.”
„Aga loomulikult. Mu mehed vaatavad järele, mis teha annab,” lausus mees. „Aga seniks võiksite tulla lõkke äärde ja end soojendada?”
Hirm oli kadunud, aga Sabina tundis, et ta käed külmetasid ja kuna päevast oli saanud öö, oli õhus tunda jäist hingust. See tuleb mägedest, mõtles ta ja vastas naeratades:
„Ma sooviks tõesti korraks lõkke äärde istuda, kui tohib. Ma võin ainult loota, et tõllarattaga midagi tõsist lahti ei ole.”
Mees andis käsu keeles, mida Sabina ei mõistnud ja kaks või kolm meest jooksid kibekähku tõlla suunas. Pisut kohmetult kõndis Sabina ümber lõkke mustlase poolt osutatud improviseeritud sohva suunas. Karunahk oli visatud lehtede ja sõnajalaokste üle, oletas Sabina. Ta võttis istet ja kohe ulatas mustlane talle veiniga täidetud klaasi.
Sabina raputas pead.
„Ei, tänan.”
„Jooge see ära, preili,” nõudis mustlane, „see peletab teie reisiväsimust.”
Sabina leidis, et oleks tänamatu keelduda ja võtnud klaasi, lonksas ta veini, millel oli peen hõrk aroom ja mis andis talle kohe sooja ning vähendas pisut ta häbelikkust.
Seal nii istudes turgatas talle pähe, et ta pea oli katmata ja sirutades käe, püüdis ta siluda lokke, mis ilmselt olid sassis ja korratud.
„Ärge muretsege, see on ilus,” sõnas mustlane vaikselt.
Sabina pöördus suuri silmi mehe poole vaatama, suutes vaevu uskuda, et oli mehe sõnu õigesti kuulnud. Nähes mehe ilmet, langetas ta silmad. Ta polnud kunagi varem ühegi mehe silmis midagi sellist kohanud. Selline julge aval imetlus tekitas temas ebakindlust ja kohmetust.
Ta tundis, kuidas veri põskedesse tõusis. Oli äärmiselt häbematu mustlase või mis tahes rahvusest mehe poolt teda nõnda vaadata. Mehe poole vaatamatagi tundis ta mehe silmi oma kahvatukuldseil juustel, mis ta emalt pärinud oli – ja nüüd puuris see pilk ta nägu.
Sabinal olid kenad näojooned, ta teadis seda, ehkki ta põsed olid sageli liigagi kahvatud ja ta pidas end üldse liiga kleenukeseks ja hapraks, et tõesti ilus olla. Ta oli nii sageli soovinud, et ta oleks pikka kasvu nagu ta isa ja ümar ning vormikas nagu Harriet, keda alati imetleti, kui ta peol käis ja kel ei tulnud eales tantsupartneritest puudus.
„Keegi ei märka mind!” oli Sabina sageli kurtnud. Ja ikkagi oli Arthur teda märganud – kui tänulik ta mehele siis oli olnud! Aga Arthur polnud teda kunagi vaadanud nagu see mustlane, kelle silmad läksid veidi kissi ja kes piidles teda nii pinevalt, et neiu käsi instinktiivselt rinna peale tõusis.
Kuna ta tundis suurt piinlikkust, kiirustas ta rääkima: „Ma pean veel täna Monte Carlosse jõudma,” lausus ta. „Kahjuks jäin ma Nice’is viimasest rongist maha ja pidin tõlla palkama.”
„Aga miks te mööda ülemist teed tulite, preili?” uuris mustlane.
„Mulle öeldi Nice’is, et alumisel Corniche’i teel on kivid teele langenud,” vastas Sabina.
„Selge,” hüüatas mees. „Aga see tee võib öösel ohtlik olla, kui teil just kogenud kutsarit ja häid hobuseid pole.”
Sabina naeratas.
„Ma kardan, et keegi ei saaks hobuseid, millega ma reisin, headeks nimetada. Need näevad nirud välja ja üsna tõenäoliselt ei kohelda neid vaesekesi hästi.”
„Siis kindlasti on see äärmine julmus neid sellisele pikale reisile sundida?” järeldas mees.
„Olen nõus, aga mida ma teha sain?” küsis Sabina.
„Te oleksite võinud ööseks Nice’i jääda ja hommikul rongile minna.”
„Aga ma ei saanud ju üksi ööseks hotelli jääda,” hüüatas Sabina.
„Aga ikkagi reisite praegu üksi?” mainis mees ja neiu tundis ebamugavust, et peab kohe oma ilmselt ebatavalisena tunduvale käitumisele selgitusi andma.
„Jah, ma olen üksi,” vastas ta. „Aga üksnes seetõttu, et mu saatjanna, leedi, kes mind Monte Carlosse saatma pidi, sattus õnnetusse. Ta murdis Nice’is rongist väljudes jalaluu. Seepärast ma nii hilisel tunnil reisingi.”
„Ma mõistan. See selgitab kõik. Ma pidasin seda väga kummaliseks, et üks daam, eriti veel inglise daam, öösel üksipäini on. See võib ohtlik olla.”
„Kui te peate silmas röövleid ja bandiite,” naeratas Sabina, „siis on mulle räägitud, et härra Blanc on taolised ohud Monte Carlot külastava inimese teelt kõrvaldanud. Selline kuritegelikkus poleks ju hasartmängudele hea, eks?”
„Ma ei usu, et isegi härra Blanci ettevaatusabinõud noorte ja kaunite tütarlaste puhul piisavaks
