peatükk
Oli peaaegu kesköö, kui kurnatud hobused Sabinaga lõpuks Monte Carlosse jõudsid. Viimased kaks miili oli ta endamisi harjutanud vabandamist, millest tal pääsu pole, kui kogu maja sellisel hilisel tunnil jalule peab ajama, aga kui nad viimaks villa Mimosa juurde jõudsid, avastas ta üllatusega, et maja avatud akendest voogas valgust ja teenijad ootasid uksel, et kiirustada laiast kivitrepist alla teda tõllast välja aitama.
Ta tundis väsimust ja ta riided olid reisist räsitud, kui ta eredalt valgustatud halli astus ja ebamugavustundega avastas, milliseks kontrastiks ta siin oma määrdunud kleidi ja tuulest sasitud lokkidega peentesse livreedesse riietatud teenijate, elegantse kullaga kaunistatud mööbli ja igale lauale maitsekalt seatud lillevaaside kõrval oli.
Ta nägi end vilksamisi paljudest peeglitest, mis katsid seinu kaunites nikerdatud raamides, aga enne kui tal oli aega rohkem ringi vaadata, avas ülemteener ühe uhketest ustest ja teatas ta nime.
„Preili Sabina Wantage, armuline proua,” teatas mees inglaslikult treenitud kõmiseval toonil. Sabina möödus temast kiiruga ning sisenes ruumi, kus nägi poolt tosinat inimest ümber kamina istumas.
Kahvatud seinad, mida kaunistasid imelised pildid ja peeglid, kroonlühtrites küütlevad sajad küünlad, portselanist, klaasist, nefriidist ja hõbedast kaunistused, pehmed siiddrapeeringud, padjad ja vaibad olid kõik nii suursugused ja hinnalised, et Sabina mõistis, et nad kõik on omal moel ainulaadsed.
Siis keskendus ta tähelepanu inimestele ja eriti ühele neist, kellele kõik see ilu vaid taustaks oli. Sabina oli nii palju juurelnud, missugune leedi Thetford – ta tulevane ämm – välja võib näha, ent kogu ta ettekujutus oli tegelikkusest väga kaugel olnud.
Pikk kõhn naine tõusis tugitoolist ja tuli tema poole. Ta oli äärmiselt graatsiline ja pigem liugles üle vaiba, selle asemel et edasiliikumiseks jalgade abi kasutada. Naisel oli seljas kleit, mis jättis ta kaela ja õlad paljaks ja Sabina ei saanud jätta mõtlemata, mida papa sellest oleks arvanud, kui vaid naist näha oleks saanud. Pealegi oli ta nii ohtralt kalliskividega kaetud, et suisa sätendas.
Ta kõrvades ja randmete ümber olid teemandid ja kaela ümber nii palju briljantkeesid, kõige tipuks veel šillingisuurustest kividest sätendav kaelaehe, mis ulatus alla rinnale. Ka naise juustes olid teemandid ja sellist juuste värvi polnud Sabina eales varem näinud – need olid mässavalt ja toretsevalt punased ja kuidagi kunstlikud nagu ka nägu nende raamistikus.
Vaadates enda poole liikuvat naist, arvas Sabina viivuks, et see ei saa kuidagi olla Arthuri ema. Ta teadis, et mõningad naised kasutavad kosmeetikat. Ta vend Harry oli talle kord sosinal seletanud, et Londoni revüüteatris olid naistel huuled punased kui postkastid ja ripsmed mustaks võõbatud. Aga need olid ka naised, kellest avalikult ei räägitud.
Daamid olid teistmoodi. Daamid ei puuderdanud kunagi oma nägu – kui just salaja või nii napilt, et seda vaevu märgata võis. Daamidel olid kahvatud huuled ja kui nende ripsmed olid heledad või liivakarva, peeti seda lihtsalt kahetsusväärseks looduse vääratuseks ja sinna polnud midagi parata.
Nii oli Sabina praeguse hetkeni arvanud ja nüüd, vaadates oma võõrustaja näkku, nägi ta, et looduse poolt antut saab kindlasti parandada, kui on piisavalt julgust seda proovida.
See oli kaunis nägu, mis talle praegu otsa vaatas – või pigem oli kunagi olnud väga kaunis ja nüüd pisut vananenud, lõuajoon oli pisut ebaühtlane ja värvitud silmade all ning kahvatul otsmikul, mis kunagi oli olnud sile, laiusid tumedad jooned. Isegi oskuslikult lisatud põsepuna põsesarnadel ja naeratavate huulte puna ei suutnud varjata fakti, et noorus oli möödas. Ja siiski oli leskproua leedi Thetford veetlev!
„Mu kallis laps!” hüüatas naine, sirutades käed Sabina poole. „Ma olin juba loobunud sind täna ootamast. Ma arvasin, et ei ole enam mingit võimalust, et sa enne homset siia jõuad.”
„Ma tulin tõllaga,” vastas Sabina.
„Tõllaga!” kordas võõrustaja. „Kui kurnav! See on nii pikk reis ja sa oled kindlasti lõpmata kurnatud. Tule ja istu, aga luba end esmalt mu sõpradele tutvustada.”
Sabina pöördus kogunenud seltskonna poole, kes teda üsna varjamatu uudishimuga silmitses. Nende hulgas oli kaks naist, kes olid sama peenelt riietatud kui ta võõrustajagi ja kolm meest, kellest ükski polnud noor, aga neist kõikidest õhkus mingit erilisust ja mõjuvõimu.
Sabina pani vaevu nimesid ja tiitleid tähele. Häbelik ja piinlikkust tundev, oli ta peamiseks mureks, mida nad ta välimusest arvavad. Ta teadis vägagi hästi, kui vanamoodne ta kleit võis neile näida. Ta oli juba ühel korral tunda saanud, et ta ei ole kuigi moodne ja tal ei olnud illusioone küla õmbleja töö suhtes, kes oli kujundanud selle kahvatusinise tarlataankleidi ja väikese rotundi, mis kleidile peale käis.
„Tule kamina juurde, kallis laps,” palus leedi Thetford teda ja juhatas teed, tikanditega kaetud satiinist slepp pehmelt üle vaiba libisemas, kui ta edasi liikus.
„Räägi nüüd täpselt, mis juhtus,” lausus ta. „Me ootasime sind täna lõunaks, aga kui viimane rong saabus ja sind selles ei olnud, tundsin ma, et pidi juhtuma midagi hirmsat.”
„Preili Remingtoniga juhtus õnnetus,” alustas Sabina.
„Näete, ma olin kindel, et tegu oli mingi õnnetusega,” katkestas leedi Thetford ta jutu. „Kas ma ei öelnud sulle, Julie, et seda ma just arvasin?”
„Tõepoolest ütlesid,” vastas üks daamidest. „Sa hakkad juba oma ennustustes üleloomulikult täpseks muutuma, Violet. Ma sooviksin, et sa oma võimeid ka kaardilauas numbrite peal saaksid kasutada.”
„Seda sooviksin tõepoolest ka mina,” vastas leedi Thetford. „Aga jätka, laps. Mis siis preili Remingtoniga juhtus?”
Sabina jutustas Nice’i jaamas juhtunud õnnetusest ja sellest, et preili Remington nüüd haiglas viibib.
„Vaene hing, mul on kahju, et ta sinna peab jääma!” hüüatas leedi Thetford. „Nunnad on küll üsna lahked, aga neil napib raha, et oma tööd teha ja mulle on räägitud, et toit on seal kahetsusväärselt kesine.”
„Oleneb, mis tasemelt seda hinnata,” sõnas üks härrasmeestest. „Üks minu tuttav pidi seal olema pärast õnnetust jahil ja talle jäi sealt küll meeldiv mulje!”
„Mina küll pigem sureksin, kui haiglasse läheksin!” hüüatas üks naistest. Sabina meelest oli see üsna tobe mõtteavaldus ning leedi Thetford palus Sabinal jutuga edasi minna, pööramata sellisele liialdusele vähimatki tähelepanu.
„Kui ma olin preili Remingtoni haiglasse viinud, läksin tagasi jaama,” jätkas ta. „Aga viimane rong oli läinud ja mul ei jäänud muud üle, kui leida tõld, mis mind siia tooks.”
„Aga miks see sul nii kaua aega võttis?” päris leedi Thetford.
„Meil tekkis viivitus, kuna tõllaratas tuli alt ära.”
„Näete, kas ma pole alati öelnud, et need tõllad sugugi turvalised pole!” hüüatas külaline, keda kutsuti Julieks.
„Ma mäletan, et kord kui reisime ühes vapustavas paigas, purunesid hobustel ohjad. See oli puht saamatusest muidugi, aga nii omane prantslastele. Ma pean sageli möönma, et ei julge minna nende rongidessegi, kui need üksnes nööriga kokku seotud on.”
„Nagu tavaliselt, oled sa, Julie, liialt dramaatiline,” naeratas leedi Thetford. „Kuidas
