hobuseid vaadata ja veelgi kahtlevamalt tõlla sisemust silmitseda, leidis ta end suletud ukse tagant. Portjee lehvitas kübarat, olles ilmselt rahul saadud jootrahaga, ehkki Sabinale tundus see ebapiisavana kõige eest, mis mees tema heaks teinud oli. Siis asusid nad talle küüti pakkumast keeldunud teiste tõldade kutsarite mürgiste märkuste saatel teele.
Hobused ei teinud vaatamata kutsari piitsaplaksudele katsetki kiiremini liikuda ning Sabinal oli tahtmine ise pukki ronida ja ohjad haarata.
Ta oskas juhtida ponikaarikut, millega ema maal ringi sõitis, aga kodutallide hobused olid ka hästi toidetud ja korralikult hooldatud, sest kui mistahes kokkuhoidu ka kiriklas rakendati, kandis reverend Adolphus Wantage hoolt, et hobused puudust ei kannataks.
Kell pidi olema seitse, kui Sabina Nice’ist teele asus. Arvestades hobuste aeglust ning tõsiasja, et neil tuli liikuda palju pikemat ja raskemat teed pidi, pidanuks nad Sabina arvates kella kümneks kohale jõudma.
Aga ta ajaarvestus jooksis tühja tänu asjaolule, et juba Nice’i äärelinnas oli neil olnud probleeme ühe tõllarattaga ja nad pidid sepikotta pöörduma. Võttis peaaegu pool tundi, enne kui nad taas teekonda jätkata said.
Kannatamatult tõllas istuvale Sabinale tundus, et Prantsusmaal räägitakse ja vaieldakse liiga palju, enne kui miski teoks saab. Aga lõpuks oli uus kodar rattateljele leitud ja peale vastastikusi komplimente, häid soove ning naljaviskamist said nad taas reisi jätkata.
Selleks ajaks oli päike loojunud. Taeva ilu ja õievahus mimoosid, peaaegu igas aias ohtralt kasvavad apelsini ja sidrunipuud ja üle hallide müüride küünitavad purpurpunased troopilised ronitaimed sundisid teda kõike muud unustama. Oli uskumatu näha oma silmaga seda, mille kohta ta üksnes raamatutest lugenud oli.
„Apelsinid kasvavad puudel nagu õunad!”
Ta kujutles neid sõnu kodus õdedele ütlemas ja lisamas:
„Kui tahad sidrunit, tuleb sul lihtsalt välja minna ja üks endale noppida.”
Kuidas ta küll soovis neile praegu oma reisist jutustada. Kuna miilid venisid aeglaselt, püüdis ta kujutleda, mis tunne oli preili Remingtonil, kui ta platvormil lamades kisendas. Võis olla küll inetu vaese viga saanud leedi üle nalja heita, aga see ajaks tüdrukud naerma ja nad ütlesid alati, et Sabina jäljendamisoskus oli nii tõetruu, et kõik suutsid alati ära arvata, keda ta jäljendas.
Ta näitaks neile ka, kuidas portjee kutsaritega kauples ja jäljendaks arsti selle musta koti ja kulunud silindriga. Küll on alles vahva, kui ta taas koju jõuab! Kõige vahvam ongi see, et oma seiklustest saab hiljem jutustada.
Järsku Sabina tardus. Ta oli unustanud Arthuri. Nelja kuu pärast, juunikuu alguses ei lähe ta enam sugugi koju, vaid temast on saanud oma majas elav abielunaine. Sabina surus käed kokku. Ta tundis rinnus veidrat pakitsust. Siis aga raputas ta end otsustavalt.
Kui rumal temast tunda end ebakindlana. See, et ta antud hetkel iga tüdruku unistuseks oleva toreda seikluse keskel oli, oli kõik tänu Arthurile. Just Arthur oli kõik võimalikuks teinud, ka mamma nii rõõmsaks ja rahulolevaks muutnud, kes oli kaotanud selle kohutava hirmu, mis teda nii kaua painanud oli – et ta hädavares on. Arthur oligi mees, kellega ta abiellub!
Tõld jõnksatas järsult ja Sabina lendas hooga tõllanurka, lüües ära käe ja põrgates peaga vastu seina, nii et tanu talle ninale vajus.
Ta kuulis hüüatust ja taipas, et tõld oli äkitselt seisma jäänud.
Hetkeks oli ta oimetu, aga siis tõmbas tanu peast ja ajas end jalule, et uks avada. Uks prahvatas avali, ta pistis pea välja ning nägi juba pukist maha roninud kutsarit.
„Mis juhtus?” päris ta.
Mees tõi kuuldavale paljusõnalise jutuvada, millest neiu sai aru, et sepp, kellest nad nii rõõmsalt lahkunud olid, oli kõige hullem kaabakas, suli ja petis ning pahatahtlik idioot, kes ei ole võimeline millekski, rääkimata tõllaratta parandamisest.
Sabina ukerdas tõllast teele ja nägi, nagu oligi oodanud, et ratas vänderdas tolmus ja tõld oli vajunud viltu. Ta vaatas ringi. Oli üsna valge ja ta mõistis, et see heledus oli tingitud kuust, mis aeglaselt tähtedest ülekülvatud taevasse oli tõusnud.
Nad olid kusagil kõrgel mäeküljel. Meri näis olevat väga kaugel. Ühel pool teed oli üksnes kaljuserv, teisel pool aga puud ja räsitud võserik, mis hajus pimedusse kivide ka kõrgete kaljude poole.
„Mis me teha saame?” uuris Sabina.
Kutsar kehitas õlgu ja tõi siis kuuldavale järjekordse sõimu ja süüdistuste valingu.
Sabina vaatas ringi. Ehk on kusagil mingi maja, mõtles ta, kust nad abi võiksid leida. Ta liikus kiruvast kutsarist eemale ja märkas siis eredat kuldset lõkketuld neist mitte eriti kaugel lõõmamas. Ta katkestas kutsari sõnadevoolu, osutades tule suunas.
„Võib-olla on seal keegi, kes meid aidata saaks.”
Mees vaatas õlgu kehitades osutatud suunas, nagu paneks ta veel pahakski, et nende murele lahendus võiks leiduda.
„Ei saa ju hobuseid maha jätta,” pomises ta tõredalt.
„Ma lähen vaatan, kas saan mingit abi,” teatas Sabina.
Ta võttis tõllapõrandale pudenenud ridiküli, kus oli ta rahakott ja asus teele, tõstes seelikud üles ja valides räsitud rohus ja kivide vahel rada lõkke poole, mis kumas taamal nagu majakas.
Leegid tundusid tõusvat kõrgemale, kui ta lähemale jõudis. Lõke oli kaugemal, kui Sabina arvanud oli ja rohkem kui korra komistas ta rohumätta või kivide otsa, mida siin ohtralt leidus. Aga kui ta teest eemale jõudis, muutus rada tasasemaks ja kui tuli nähtavamaks muutus, nägi ta selle ümber ringis inimesi – inimesi ja vankreid.
Ta jõudis tuleleekide valgusesse enne, kui kõike selgelt näha võis ja siis ikka edasi liikudes kuulis ta muusikat – viiulimuusikat, kitarri ja teisigi instrumente, mida ta ei tundnud.
Tegu oli lustliku metsiku viisiga, mida mängiti. Viisiga, mis tundus Sabinale kui kutse tantsule, nii et peaaegu enese teadmata olid mure ja hirm, mida ta seoses tõllaga juhtunud õnnetusega tundis, ununenud. Ta tundis, et ta tuju läheb paremaks ja samm kergemaks, nagu sooviks jalad ühtida meloodiaga, mis aina valjemaks paisus, kuni Sabinale näis, et see täitis ta pea ja keha tuksleva harmooniaga.
Ta astus lõkkevalgusesse ja nägi nüüd, et tegu oli mustlaste seltskonnaga, kes siin telkisid. Sabinat üllatas, et neid seal nii palju oli ja nende värvikirevus.
Ümber tule ja vankritreppidel, mis olid peaaegu täisringis ümber lõkke, istus suur hulk mehi ja naisi. Leekide valgel tantsis üks naine. Ta pihiku kuldsed tikandid, kõrvarõngad ja käevõrud helkisid lõkkevalguses ja naise pikad tumedad juuksed lendlesid ta seljal, kui ta keerles ja pöörles, paljad pruunid jalad hoogsalt üle maapinna libisemas.
Ülejäänud seltskond jälgis teda vaikuses. Muusika ei olnud vali, see ainult pulseeris nagu inimese enese veri kõrvades või nagu ärevil südame tukslemine. Tantsija käevõrud tilisesid pehmelt ja ootamatu klõpsatus, kui naine neid sõrmedega nipsutas, kõlas nagu hispaanlane klõpsutaks kastanjette ja siis äkki keerutades oma seelikuid ja küünitades kehaga leekide poole, märkas ta Sabinat ning tardus paigale.
Ka muusika katkes ja Sabina nägi kõiki päid enda poole pöördumas, nägi tumedaid kahtlustavaid nägusid, sähvivaid pilke, mis lõkkevalguses välgatasid ja ootamatut värvide liikumist – punast,
