mustlased,” jätkas Sabina. „Nad olid seal lähedal laagris, kus me toppama jäime.”
„Mustlased alumisel Corniche’i teel!” karjatas üks meeskülalistest. „Minu meelest on see küll kõige vähem tõenäoline koht, kus neid kohata võiks.”
„Oh, aga me polnudki alumisel Corniche’i teel,” selgitas Sabina mehele. „Sinna olid langenud kivid ja seepärast pidime me ülemist teed pidi tulema.”
„Te tulite mööda ülemist teed?” Polnud kahtlustki, et häältest kostis nüüd õudust.
„Aga mu kallis laps,” lausus leedi Thetford, kui suutis end kuuldavaks teha. „See on küll üks kõige hirmsam asi, mida ma ette kujutada oleks võinud. Ülemine Corniche’i tee ei ole turvaline. Praeguseks ei reisi seal keegi. Tee ise vajaks hädasti parandamist, rääkimata tõsiasjast, et kõiksugu hirmsad olendid seal varitseda võivad.”
„Ja te rääkisitegi tõepoolest mustlastega?” uuris üks daamidest aukartusega. „Kas teil hirmu ei olnud?”
„Tegelikult mitte,” vastas Sabina. „Nad olid väga lahked. Nad palusid mind lõkke äärde istuma ja pakkusid veini. Nende kuningas saatis kolm meest tõllaratast parandama.”
„Kuningas oli ta jah!” mühatas üks härrasmees. „Nad on lurjused ja hulkurid – kogu see punt. Ma ei lubaks neid küll oma Dorseti valdustesse. Ma olen neid hoiatanud sealt igavesti kõrvale hoidma. Nende varganäppude eest ei olnud miski kaitstud, kui nad mu isa eluajal sinna lubati.”
„Sabina, kullake, nad oleksid võinud su tappa!” karjatas leedi Thetford.
„Ma poleks seda väärt olnud,” vastas Sabina ootamatu naeratusega. „Vaadake, mul ei olnud just eriti palju raha kaasas.”
„Aga sa oled noor ja üksi! Noh… nad oleks võinud mida iganes teha.”
Leedi Thetford vaatas üle toa teiste naiste poole. Ei olnud kahtlustki, missuguse sõnatu sõnumi nad omavahel saatsid.
„Nad olid viisakad ja väga lahked,” jäi Sabina endale kindlaks.
„Igatahes preili, te olete üks õnneseen,” sekkus veel üks härrasmees. „Mina ei julgeks küll kas või miili kaugusele mustlastest jääda, eriti veel seesugustest, keda ülemiselt Corniche’i teelt leida võib. Te ütlete, et üks neist nimetas end kuningaks! Te võite mind uskuda, tegu oli üsna tõenäoliselt tavalise hobusevargaga.”
„Nad ei näinud sugugi vaesed välja, et neil oleks hädasti raha vaja,” selgitas Sabina. „Nad abistasid mind tasuta.”
Neid sõnu lausudes meenus talle, kuidas mustlane talle silma vaatas ja ta kuulis mehe häält ütlemas: „Kui mustlased midagi teevad, siis sõprusest… või armastusest.”
„No kui neil teie raha vaja polnud, siis kindlasti on ümbruskonnas keegi, kes täna tüki vaesem on. Kuidas te nende keelega hakkama saite?”
„Mustlane, kes end mustlaskuningaks nimetas, rääkis prantsuse keelt,” vastas Sabina. „Aga ta ütles, et nad on ungarlased.”
„Kas tõesti? Oh, ma arvan, et nad oskavad iga rahvuse ära aimata ja siis rääkida keeles, mis nende eesmärgiga sobib. Kui tahad nendega suhelda ja nad ei taha kuulata, muutuvad nad kurdiks ja tummaks kui poolearulised.”
„Aga ma usun, et mõned ungari mustlased on üsna romantilised,” hüüatas üks leedi. „Vaadake, kui mu õde Bertha eelmisel aastal Ungarisse läks, oli ta vaimustuses mustlasorkestrist, mis igal õhtul lossis, kus ta peatus, mängimas käis.”
„Mina ei lubaks küll ühtegi mustlast oma lossi,” sekkus härrasmees. „Sugugi mitte, kui ma just ei tahaks, et nende lahkudes kogu vara sisse on vehitud.”
„Ma arvan, et võin olla vaid väga tänulik, et sa ohutult kohale jõudsid, vaatamata kõikidele hirmsatele ohtudele, mis sul läbi tuli elada,” lausus leedi Thetford tasakesi Sabinale. „Ja nüüd on Bates siin, et sulle pisut süüa pakkuda, pärast mida sa kindlasti tahad minna üles voodisse. Kindlasti pole sa viimastel öödel silmatäitki magada saanud. Mina küll silmi kinni ei saa, kui reisin.”
„Kes neis vastikutes räpastes rongides üldse magada saab?” hüüatas Julie.
Sabina meelest olid ülemteenri kandikul talle toodud supp, kana ja värsked virsikud maitsvad ja toitu oli piisavalt. Kohvi ja koogid, mida ta Nice’is sõi, ei olnud kaugeltki ta kõhtu täitnud ja kuna vein, mida ta mustlaste juures jõi, oli talle veidi sooja andnud ja pisut elevile ajanud, oli ta villasse jõudes veendunud, et ta kurnatus oli suuresti tingitud pigem näljast kui füüsilisest väsimusest.
Nüüd neelas ta alla kõik, mida pakuti ja kuigi oli pisut piinlik süüa, samal ajal kui leedi Thetford ja ta sõbrad teda küsimuste ja komplimentidega üle külvasid, oli ta liialt näljane, et sellele tähelepanu pöörata. Alles siis, kui oli lõpetanud viimase suutäie, meenus talle, et teda oli õpetatud, et on viisakas ka midagi alles jätta.
„Nüüd kullake, juhatan ma su magamistuppa,” lausus leedi Thetford. „Ma ei usu, et sa tahaksid täna veel meiega koos välja tulla. Pealegi tuleb meil sinuga veel palju asju korda saata, enne kui sa avalikkuse ette ilmud.”
„Te lähete veel täna sellisel kellaajal välja?” imestas Sabina.
Üks härrastest naeris.
„Violetti enne voodisse ei saa, kui tal kaardid käest läbi pole käinud.”
„Kas te lähete kasiinosse?” uuris Sabina.
„Jah, muidugi kasiinosse,” vastas leedi Thetford muiates. „Ja nüüd saadan su ülakorrusele.”
Nagu Sabina oli avastanud, oli villa ehitatud vaid kahele korrusele, aga see laius suurel pinnal ja seal leidus neiu meelest muljetavaldavalt rohkesti tube – parimad neist vaatega merele. Ülemise korruse ümber oli terrass ja leedi Thetford avas kõrge klaasukse, mis Sabina magamistuppa viis.
„Sa võid süüa hommikueinet siin päikesepaistel,” lausus ta. „Helista kellukest, kui ärkad ja anna Yvonne’ile teada, mida soovid. Mu toatüdrukud on prantslannad ja muidugi ka mu kokk, aga Bates, ülemteener, ja enamik teenreid on inglased.”
„Teist oli nii kena mind külla kutsuda,” sõnas Sabina.
„Mu kallis, kas sa ei arva, et minagi igatsesin näha, kelle Arthur naiseks on valinud? Ja peale selle olen ma tundnud su ema sestsaadik, kui ta laps oli.”
„Mamma saatis teile nii palju südamlikke tervitusi.”
„Ma mäletan Evelyni sellest ajast, kui ta sinuealine oli,” lausus leedi Thetford mõtlikult. „Sa ei ole õigupoolest üldse tema moodi, kuigi teie juuksed on sama värvi.”
„Mamma oli kaunis,” sõnas Sabina soojalt. „Kõik räägivad alati, et ta oli oma aasta kauneim debütant.”
„Seda ta tõepoolest oli,” nõustus leedi Thetford. „Ja sina muutud ka kauniks, kui ma näitan sulle kleiti, mille sulle Pariisist tõin.”
Sabina surus ootamatusest käed rinnale.
„Pariisist,” sosistas ta.
„Muidugi,” kinnitas leedi Thetford. „Kui ma
