style="font-size:15px;"> „Ja mida veel siis röövlid võiks minult tahta?” imestas Sabina süütult.
Mustlase suunurgas mängles naeratus, kui ta lausus; „Preilil on meie juures turvaline.”
Sabina kõhkles hetke ja lausus siis vaikselt kogeldes: „Ma arvan… et ma ei saa teile ratta parandamise eest maksta… Mul on vaid õige vähe raha alles.”
„Kui mustlased midagi teevad, siis sõprusest… või armastusest.”
Oli väike paus, enne kui mustlane viimased kaks sõna kuuldavale tõi ja jällegi oli mehe silmis midagi, mis pani Sabina punastama ja maha vaatama, nii et ta ripsmed põski riivasid.
„Kas te arvate, et nüüdseks on ratas juba parandatud?” küsis ta ikka veel mehe poole vaatamata. „Ma peaks edasi liikuma. Mu võõrustaja… mu kihlatu ema võib juba muretseda, mis minuga juhtunud on.”
„Te olete kihlatud, et abiellu astuda?” küsis mustlane.
Sabina noogutas.
„Ühe inglise härrasmehega.”
„Ta on õnnega koos,” sõnas mustlane. „Huvitav, kas ta mõistab, kuidas tal vedanud on?”
„Ma arvan, et vedanud on hoopis minul,” vastas Sabina talle omase impulsiivsusega ja mõistis siis, räägib oma isiklikest asjadest võõrale ja veel mustlasele pealegi. See oli asi, millega ta isa hukkamõistu pälvis ja piisavalt tihti noomida sai.
„Ma olen kindel, et on aeg minna,” lisas ta kiirustavalt.
„Te ei saa minna, enne kui teie ratas on parandatud,” märkis mustlane. „Ja andestage mulle, et oleme unustanud teile meelelahutust pakkuda.”
Mees nipsutas sõrmi ja kohe hakkas muusika mängima. Mustlane, kes mängis viiulit, astus tule valgusesse, nii et Sabina nägi mehe kortsulist nägu, sätendavaid kuldseid kõrvarõngaid, värvilist vööd puusal ja laiu pluusivarrukaid, mis mehe keha liigutuste taktis lehvisid. Aga tantsijanna, kes Sabina saabudes oli tantsinud, nõjatus nüüd põlgliku ilmega vastu ühe vaguni treppi. Ta jalad olid liikumatud, suu mossis ning silmad hõõguvad.
Sabina kavatses vait olla ja muusikat nautida, aga uudishimu sai temast võitu.
„Kas te olete prantsuse mustlased?” uuris ta.
Ta võõrustaja raputas pead.
„Kui te poleks võõramaalane, oleks selline küsimus solvav,” vastas mees. „Me oleme ungarlased. Väga vana hõim, mis on tuntud kõikjal Euroopas.”
„Kas teie olete nende pealik?”
„Olen nende ataman või teie ütleks selle kohta – kuningas.”
„Oh, kui põnev!” hüüatas Sabina. „Ma olen alati soovinud mustlaste kuningat kohata. Mina ja mu õed lugesime kord raamatut vanadest mustlaskrahvidest – kas te mitte nii end ei nimeta?”
„Mõnikord.”
„Meil oli nii huvitav, kui lugesime kuldsetest peekritest, mida säilitatakse läbi põlvkondade ja kasutatakse teie kõikidel tseremooniatel. Ja nüüd olen ma kohtunud kuninga endaga – kui kadedaks õed muutuks!”
„Te kohtute Monte Carlos palju mõjukamate tiitlitega inimestega.”
„Aga mitte nii romantilistega,” oli Sabina varmas vastama.
Mees naeris.
„Nüüd, kus mina olen öelnud, kes olen,” lausus ta, „võiksite ka teie oma nime avaldada?”
„Mu nimi on Sabina… Sabina Wantage.”
„Sabina! See on armas nimi ja sobib teile. Kas teate, mida mõtlesin, kui teid esmakordselt seal lõkkevalguses seismas nägin?”
„Ei, mida te siis mõtlesite?”
„Ma mõtlesin, et see muusika, mida Zsika mängis, on nõidunud välja nümfide vaimud, kes elasid siin ammu enne, kui mustlased ja foiniiklased ilmusid, enne kui tsiviliseeritud inimene avastas Vahemere lummuse. Te näisite nii pisike ja valge ja teie juuksed helkisid kullana lõkkevalguses. Ma arvasin hetkeks, et olete paljajalu ja teil on käes roosipärg – kroon, mis mõne vaese sureliku peas teeks ta selleks ööks surematuks nagu teie.”
Mehe hääl oli rääkides väga vaikne ja kui ta lõpetas, hingas Sabina sügavalt sisse.
„Kui kaunis!” hüüatas ta. „Ma soovin vaid, et see tõsi olnuks. Ma tõepoolest soovin, et oleksin olnud mõni nümf, kes teie ellu oleks toonud maagiat, mida te enne tunda saanud pole.”
„Võib-olla oletegi seda juba teinud,” lausus mustlane nii vaikselt, et Sabinale tundus, et ta mehe sõnadest õieti aru ei saanud.
Hetkeks vaatas ta mehele silma ja pööras pilgu jõupingutusega eemale. Ta tundis, et mehes on midagi ligitõmbavat, mis teda allutas, kütkestas, vastu enda tahtmist mehe poole tõmbas ja siiski ei olnud neiu kindel, miks.
„Ma pean minema,” kogeles ta.
Nagu oleks mees mõistnud neius kasvavat paanikat, vaatas ta kolme tõlda parandama läinud ja nüüdseks naasnud mustlase suunas, kes tule ääres rahvahulgas seisid.
„Teie tõld on valmis, kui teiegi olete valmis lahkuma.”
„Oh, nad on ratta ära parandanud. Tänan teid väga.”
Sabina tõusis jalule.
„Tänan teid,” kordas ta jälle ja sirutas käe.
Mees võttis käe ning tõstis selle huulte juurde.
„Lubage end tõlla juurde saata.”
„Palun, ei ole mingit vajadust…” alustas ta, hääl katkemas, kui mees ikka tal käest kinni hoides teda läbi mustlastesumma lõkkevalgusest eemale pimedusse juhatas. Kui mees teda üle krobelise maapinna aitas, tunnetas Sabina ta käe jõudu. Mehelt jõudsid temani võnked, mida ei saanud tähelepanuta jätta. See häiris neiut, aga sellegipoolest ei kartnud ta meest – vaid tema pilku.
Nad kõndisid vaikuses, kuni Sabina nägi kuuvalguses enda ees tõlda ootavat, väsinud hobuste pead longu vajunud ja kutsar sirge seljaga pukis istumas, küünlalaternad nõrgalt ja võimetult vilkumas.
Kui nad tõllani jõudsid, tundis Sabina kummalist kahetsust, et peab mehe käest lahti laskma. Ta vaatas mustlasele otsa. Oli raske midagi mehe ilmest välja lugeda, aga sellegipoolest arvas ta teadvat, mida see tähendas.
„Head ööd,” lausus ta, „ja tänan teid. Tänan teid väga kõige eest, mis minu heaks tegite.”
Jälle tõstis mees ta käe huultele. Sabina tundis nende soojust ja kogu ta keha läbis väike värin.
„Me kohtume veel,” lausus mees.
Sabina tahtis midagi vastata, aga ei leidnud kuidagi sõnu ja äkki oli uks kuidagi liiga kiiresti ta selja taga sulgunud, kutsar hobustele piitsa andnud ning nad sõitsid minema.
Ta lehvitas kätt ja pöördus istme taga väikesest aknast mehe poole tagasi vaatama. Mustlane seisis
