viia oma ambitsioone, mis on talle täiesti kinnisideeks muutunud.”
„Ma olen alati kuulnud, et ta on äärmiselt ebameeldiv mees,” lausus lord Victor, „ja kui ma just ei eksi, siis usutavasti peaaegu hullumeelsuseni õel.”
Ta sobras rääkides oma mälus, püüdes meenutada asju, mida ta oli tsaar Aleksander III kohta kuulnud või lugenud.
Markii noogutas.
„Selles on teil õigus,” sõnas ta. „Mulle on räägitud, et ta kannab rõivaid, kuni need on läbi kulunud, ja kingi, kuni need jalas ära lagunevad.”
Lord Victor naeris ning markii jätkas:
„Aga tema julmus juutide vastu on kogu ajaloos pretsedenditu! Ta on tapnud tuhandeid ning hiljuti hinnati, et 235 000 juudi perekonda on Venemaalt Lääne-Euroopasse lahkuma sunnitud.”
„Sel juhul on tsaar ära teeninud kogu halva õnne, mis tema osaks saab,” vastas lord Victor.
„Mina arvan sedasama,” vastas markii. „Nii et teile, Victor, õnn kaasa selles, mis peab välismaailmale paistma tavalise kuningliku kohustusena, aga mis, nagu meie teame, on tegelikult midagi hoopis teistsugust.”
Ta tõusis kõneldes püsti.
„Olge ettevaatlik, mu kulla poiss. Ärge midagi kirja pange ja ärge unes rääkige!”
Lord Victor naeris oodatult.
Markii asetas käe sõbralikult lord Victori õlale ning saatis ta ukse juurde.
Selleni jõudes lausus mees vaikselt, peaaegu nagu kartes, et keegi neid pealt kuulab:
„Ärge riskige ning pidage meeles, et me võitleme hiiglasliku kaheksajalaga, mis tahab Balkani riike ükshaaval alla neelata.”
Ta ei oodanud lord Victori vastust, vaid avas ukse.
Seda tehes ütles ta hoopis teistsuguse häälega:
„Hüvasti, Victor. Tervitage oma isa ja öelge talle, et loodan temaga peatselt kohtuda.”
„Ma tean, milord, ta kindlasti ootab seda,” lausus lord Victor samamoodi muretult ja lõbusalt.
Ta naeratas, kui jalutas reipalt välisukse poole, kus ootas teda tema kaarik.
Alles üksi jäädes mõtles ta, kas oli und näinud.
Kas võis tõesti olla tõsi, et kuigi ta oli sellega vaid nalja teinud, oli ta tegelikult tõepoolest minemas äärmiselt ohtlikule missioonile?
„Ma ei suuda seda uskuda!” ütles ta endale.
Lord Victor jättis järgmiste päevade jooksul paljude sõpradega hüvasti.
Ta kirjutas alandlikke vabandusi, et peab tagasi lükkama mitmed kutsed, mis oli juba vastu võtnud.
Seejärel andis ta oma teenrile korraldused selle kohta, mida ta reisile kaasa vajab.
Üks kutse, mille tagasilükkamist ta üle kõige kahetses, oli kauni Daisy Brooke’i korraldatav majapidu, kuhu pidi tulema ka Walesi prints.
Naise abikaasast pidi tulevikus saama Warwicki krahv.
Lord Victor teadis, kui nauditav see pidu on, sest Daisy oli silmapaistvalt hea võõrustaja.
Naine oli korraldanud ka hobuste võiduajamised oma privaatrajal ning lord Victor oli kindel, et tema oleks seal võitnud.
Lord Victor oli avastanud pidudel, kus viibis ka Walesi prints, et sealsed külalised on väga hoolikalt valitud.
Seda tingis eelkõige soov, et tema kuninglikul kõrgusel oleks lõbus hommikusöögist õhtueineni.
Samuti oli hästi teada, et prints oli Daisy Brooke’i meeletult armunud.
Lord Victorile räägiti, et see on palju sügavam tunne, kui mees oli iial varem tundnud mõne teise kaunitari vastu, kes tema käte vahelt läbi käinud.
See, arvas lord Victor, lisaks peole vürtsi ning muudaks selle unustamatuks.
Ta tühistas üksteise järel kõik oma kohustused.
Seda tehes mõtles ta paratamatult, ega markii ei liialdanud Zararise olukorrast rääkides.
Kui nii, siis ei kompenseeri see salajane mäng, millest ta pidi osa võtma, talle lõbu, millest ta Inglismaal ilma jäi.
Aga nagu ta endale filosoofiliselt ütles, polnud mõtet peaga vastu seina joosta.
Järgmisel hommikul, kui ta oli hommikusöögi lõpetanud, seadis lord Victor end Tilburysse teele.
Ta tundis paratamatult pärast seda, mida peaminister oli öelnud, et võib väga vabalt Droxbrooke House’iga viimast korda hüvasti jätta.
Tema teener oli olnud üllatunud, kui ta oma revolvri kaasa pakkis.
Ta oli kaasa pannud ka oma tavalised riided, rõivad, mis ei tundunud palee jaoks üldse kohased.
Kui ta peab öösel mööda pimedaid tänavaid ringi hiilima või end varjama, ei saa ta ju kanda oma parimaid ja pidulikumaid riideid.
Ta sõitis oma kaherattalisel kaarikul Tilbury poole, kannul teener tema pagasiga vankris.
Lord Victor tabas end nukralt mõtlemas poloväljakule Ranelagh’s.
Seal oleks pidanud ta sel pärastlõunal väga pinevat mängu mängima.
Täna toimus ka pidulik õhtusöök, mille korraldas üks hetke tähelepanuväärseimatest kaunitaridest, leedi Newman.
Kui nad viimane kord kohtusid, oli naine selgeks teinud, et nad peaksid „teineteist paremini tundma õppima”.
Leedi Newmani silmis oli olnud samasugune sära nagu Nancy Weldoni omades.
See oli kutse, mida lord Victor ei saanud valesti mõista.
„Pagan! Pagan! Pagan!” lausus ta endamisi.
Kaariku rattad pöörlesid sõnade taktis.
Kuidas, küsis mees, kuidas sai ta nii rumal olla, et sattuda olukorda, mis sunnib teda lahkuma kõigest nauditavast?
Ta peab olema päevade viisi merel nii, et kellegagi pole rääkida ja midagi vaadata peale lainete.
Tema majesteedi alus Victorious seisis Tilbury suurima kai ääres.
Laeva vaadates tekkis lord Victoril metsik soov hobused lihtsalt ümber pöörata ja minema sõita.
Miks ta peab lihtsalt kuninganna tuju ajel raiskama oma elust terve kuu või rohkemgi veel?
Miks ta ei olnud piisavalt mees, et kuningliku käsu täitmisest keelduda?
„Ma ei ole sõdur, ma ei ole meremees,” püüdis ta argumenteerida. „Ma peaksin olema vaba kodanik, kelle käike miski ei piira.”
Kuid lord teadis, kui hobuseid seisma jäid, et ta ainult fantaseerib.
Ükski
