tekilegi tunda. “Abraham Lincoln”, tõugatuna oma võimsast propellerist, tormas otse looma peale. See laskis tal poole kaabeltau kaugusele läheneda ja, ilma et oleks vaevaks võtnud sukelduda, hakkas vaikselt eest ära liikuma, piirdudes vahemaa säilitamisega.
Niisugune jälitamine kestis umbes kolmveerand tundi, ilma et fregatt oleks paari sülla võrragi vaalale lähemale jõudnud. Oli ilmne, et taolise kiirusega ei saa me teda kunagi kätte.
Kapten Farragut katkus raevukalt tihedat habemetutti oma lõua all.
“Ned Land!” hüüdis ta.
Kanadalane ilmus käsu peale.
“Noh, isand Land, kas ikka veel soovitate mul paadid vette lasta?” küsis kapten.
“Ei, mu härra,” vastas Ned Land, “sest see elukas laseb end ainult siis püüda, kui ta ise seda tahab.”
“Mida siis teha?”
“Lisage auru, kui võite. Mina aga asuksin teie loaga vesitaakidele ja kui jõuame viskekaugusele, heidan harpuuni.”
“Minge, Ned,” lausus kapten ja hüüdis: “Insener, survet juurde!”
“Ned Land asus oma kohale. Kateldele tehti kõvem tuli alla. Laeva kruvi tegi nelikümmend tiiru minutis ning aur tungis visisedes ventiilidest välja. Logi näitas, et laeva kiirus oli kaheksateist ja viis kümnendikku miili tunnis.
Kuid see neetud loom ujus samuti kaheksateist ja viis kümnendikku miili tunnis.
Fregatt jätkas tagaajamist sama kiirusega veel terve tunni, ainsatki sülda lähemale jõudmata! See oli Ameerika sõjalaevastiku ühele kiireimale laevale alandav. Allasurutud viha täitis kogu meeskonda. Madrused kirusid elajat, kes ei suvatsenud neile isegi vastata. Kapten Farragut ei rahuldunud oma habemetuti silumisega, ta lausa näris seda.
Insener kutsuti veel kord üles.
“Kas maksimaalne surve on saavutatud?” küsis kapten.
“Jah, härra,” vastas insener.
“Millisele survele on teil ventiilid reguleeritud?”
“Kuuele ja poolele atmosfäärile.”
“Seadke nad kümnele atmosfäärile.”
See oli tõepoolest eht-ameerikalik käsk. Ka Mississippil poleks mõne “konkurendi” ennetamiseks paremini tehtud!
“Conseil,” ütlesin oma tublile teenrile, kes seisis mu kõrval, “kas tead ka, et me lendame vist õhku?”
“Nagu härrale meeldib!” oli Conseil’ vastus.
Tore! Pean tunnistama, et säärane risk mulle meeldis.
Ventiilidele lisati raskust. Süsi voolas ahjudesse. Ventilaatorid paiskasid õhujugasid tulelõõma. “Abraham Lincolni” kiirus kasvas. Mastid värisesid alusteni, suitsukeerised leidsid liiga kitsastes korstnates vaevalt väljapääsu.
Logi heideti teist korda merre.
“Hei, roolimees?” küsis kapten Farragut.
“Üheksateist ja kolm kümnendikku miili, härra.”
“Auru juurde!”
Insener kuuletus. Manomeeter näitas kümme atmosfääri. Ent vaal pani samuti “auru juurde” ja ilma suurema vaevata ujus temagi üheksateist ja kolm kümnendikku miili tunnis.
Missugune jälitamine! Ei, ma ei suuda kirjeldada erutust, mis pani mind üleni värisema. Ned Land seisis oma postil, harpuun käes. Mitmel korral laskis loom meid endale läheneda.
“Jõuame järele! Jõuame järele!” karjus kanadalane.
Aga iga kord, kui ta valmistus lööma, kadus vaal säärase kiirusega, mis minu arvates ei võinud olla alla kolmekümne miili tunnis. Ja isegi nüüd, kus fregatt kihutas oma maksimaalse kiirusega, ei jätnud ta meid mõnitamata sellega, et tegi tiiru ümber laeva! Kõigist rinnust kõlas raevukarjatus.
Kella kaheteistkümneks olime niisama kaugel kui hommikul kella kaheksa ajal.
Kapten Farragut otsustas nüüd tarvitusele võtta mõjuvamad abinõud.
“Ah nii,” ütles ta, “või siis see elajas liigub kiiremini kui “Abraham Lincoln”! Tubli! Vaatame, kas ta kahurikuulist ka ette jõuab. Pootsman, mehed käilakahuri juurde!”
Otsekohe oli suurtükk laetud, välja sihitud ja tulistas. Mürsk lendas mõne jala võrra vaalast üle, kes asus poole miili kaugusel.
“Osavam mees asemele!” karjus kapten. “Viissada dollarit sellele, kes tollele põrgulisele pihta laseb!”
Üks vana, halli habeme, rahuliku pilgu ja külmaverelise ilmega kahurimees – veel praegugi seisab tema kuju mu silme ees – astus kahuri juurde, võttis asendi sisse ja sihtis tükk aega. Siis käis tugev pauk, mille kaja segunes meeskonna hurraahüüetega.
Mürsk küll tabas looma, kuid libises kuidagi ebaloomulikult selle kumeral pinnal ja põrkas kahe miili kaugusele merre.
“Ah nii, või see lurjus on kuuetolliste terasplaatidega soomustatud!” vandus vana suurtükimees raevutsedes.
“Needus!” kisendas kapten Farragut.
Jaht jätkus ja kapten Farragut lausus minu poole kummardudes: “Jälitan looma, lennaku mu fregatt või tükkideks!”
“Jah,” vastasin, “siin on teil õigus!”
Võis oletada, et looma jõud raugeb, sest ta ei saanud ju väsimuse suhtes niisama ükskõikne olla kui aurumasin. Kuid midagi niisugust ei juhtunud. Tunnid kadusid, ilma et tema juures oleks ilmnenud vähimaidki väsimuse tundemärke.
“Abraham Lincolni” kiituseks tuleb öelda, et ta võitles raugematu visadusega. Minu arvates sõitis ta tolle õnnetu 5. novembri jooksul läbi vähemalt viissada kilomeetrit! Siis saabus öö ja mattis lainetava ookeani pimedusse.
Tol hetkel uskusin, et meie retk on lõppenud ja et me enam iialgi seda fantastilist olendit ei näe. Kuid ma eksisin.
Kell kümme viiskümmend õhtul ilmus fregatist kolme miili kaugusel allatuult jälle elektrivalgus, mis oli niisama selge ja tugev kui eelmiselgi ööl.
Narval näis liikumatuna. Võib-olla magas ta päevast väsimust välja, lastes end laineist õõtsutada? See oli soodne juhus, mida kapten Farragut otsustaski kasutada.
Ta andis vastavad käsud. “Abraham Lincolni” hoiti väikese auru all ja ta liikus ettevaatlikult, et mitte vastast äratada. Pole sugugi haruldane juhus kohata keset ookeani sügavalt magavaid valaskalu, keda võib siis edukalt rünnata. Ned Land oli enam kui ühe vaala une pealt harpuuniga tapnud. Nüüd läks ta tagasi oma kohale vesitaakidele.
Fregatt lähenes hääletult, peatas masinad kahe kaabeltau kaugusel loomast ja liikus edasi vaid hoo mõjul. Laeva pardal ei julgenud keegi enam hingatagi. Tekil valitses sügav vaikus. Olime ainult saja jala kaugusel helendavast punktist, mille sära pimestas meie silmi.
Sel hetkel, toetudes kastelli reelingule, nägin enda all Ned Landi, kes hoidis
