kõlkuva madruse eksitus kauguse hindamisel või lihtne silmapete väljakannatamatuid hirmuhooge. Kordudes kakskümmend korda päevas, hoidsid need meie närve pidevalt äärmise pinge all, millele pidi paratamatult peatselt järgnema vastulöök.
Reaktsioon ei lasknud end tõepoolest kaua oodata. Juba viis kuud, viis kuud, mille iga päev võrdus terve sajandiga, kündis “Abraham Lincoln” kõiki Vaikse ookeani põhjaosas asuvaid meresid ja jälitas valaskalasid, kellest talle teatati. Järjest pidi ta kurssi muutma, pidevalt ühelt halsilt teisele loovima, ootamatult peatuma, siis jälle edasi kihutama või hoopis tagasikäigu andma, iga hetk masinaga riskides. Ükski punkt Vaikses ookeanis Ameerika ja Jaapani vahel ei jäänud läbi uurimata. Asjata! Kõikjal vaid piiritu vetevälja tühjus! Kusagil polnud jälgegi hiiglaslikust narvalist, ei veealusest saarekesest, ei triivivast laevavrakist, liikuvast karist ega muust üleloomulikust!
Ja siis toimus murrang! Kõigepealt haaras meeli lootusetus, mis omakorda avas tee umbusule. Laevas tekkis uus meeleolu, milles oli kolm kümnendikku häbi ja seitse kümnendikku raevu. Oldi ju “lausa lollid”, lastes end ninapidi vedada mingil viirastusel, ja seda enam oli põhjust raevutseda! Kõik aasta jooksul kokkukuhjatud argumentide mäed varisesid ühe hetkega kokku. Igaüks mõtles ainult sellele, kuidas tasa teha selle aja jooksul mõttetult raisatud lõuna- ja unetunde.
Nii viskuti inimvaimule omase heitlikkusega ühest äärmusest teise. Ettevõtmise kõige tulisemad pooldajad muutusid paratamatult selle vihasemaiks vastaseiks. Meeleolumuutus levis all laevaruumis asuvaist valvepostidest kuni komandosillani, ning on päris kindel, et kui poleks olnud kapten Farraguti erakordset kangekaelsust, siis oleks lõplikult lõunasse tagasi pöördutud.
Ometi oli võimatu kasutuid otsinguid kauem jätkata. “Abraham Lincoln” oli oma ülesande edukaks täitmiseks kõik teinud ning tal polnud endale midagi ette heita. Kunagi polnud ühegi ameerika sõjalaeva meeskond näidanud üles niisugust kannatlikkust ja indu. Ettevõtmise ebaõnnestumine polnud tema süü. Jäi üle vaid tagasi pöörduda.
Laeva komandörile tehtigi sellesisuline ettepanek. Komandör ei teinud sellest välja. Madrused ei varjanud oma rahulolematust ja teenistus kannatas selle all. Ma ei ütle, et laeval oleks puhkenud mäss, seda mitte, kuid olles vastupanu jätkanud, kuni see osutus mõistlikuks, palus kapten Farragut, nagu omal ajal Kolumbus, veel kolm päeva pikendust. Kui koletis selle aja jooksul nähtavale ei peaks ilmuma, siis teeb roolimees roolirattaga kolm täisringi ning “Abraham Lincoln” purjetab Euroopa vetesse.
Lubadus anti 2. novembril. Selle tagajärjel tõusis otsekohe meeskonna meeleolu. Ookeani jälgiti uue tähelepanuga. Igaüks tahtis talle heita oma viimase pilgu, milles kätkeks mälestus kõigest möödunust. Kiikrid tegutsesid palavikuliselt. See oli viimane väljakutse hiigelnarvalile, kes nüüd juba kuidagi ei võinud jätta vastamata sellele üksmeelsele käsule: “Ilmuda!”
Möödus kaks päeva. “Abraham Lincoln” liikus väikese auruga. Tuhandeid vahendeid oli tarvitusele võetud koletise tähelepanu äratamiseks, tema apaatiast ülesraputamiseks juhul, kui ta peaks viibima kuskil läheduses. Laeva järel veeti tohutuid rasvakamakaid, peab küll ütlema, et haide suurimaks rõõmuks. Kui “Abraham Lincoln” seisis tuulevaikuses, siis ristlesid paadid igas suunas tema ümber, jätmata meres ühtki kohta läbi uurimata. Kuid neljanda novembri õhtu saabus, ilma et oleks toonud selgust sellesse meresügavuste saladusse.
Järgmisel päeval, 5. novembril kell kaksteist pidi tähtaeg lõppema. Kapten Farragut, ustav oma tõotusele, pidi võtma kursi kagusse ja lõplikult lahkuma Vaikse ookeani põhjarajoonidest.
Fregatt asus põhjalaiusel 31°15´ ja idapikkusel 136°42´. Jaapani saared jäid meist vähem kui kahesaja miili kaugusele allatuult. Öö lähenes. Kell oli just löönud kaheksa. Suured pilved varjasid kuud, mis oli oma esimeses veerandis. Lained loksusid vaikselt fregati käilas.
Viibisin parajasti laeva käilas, toetudes tüürpoordi reelingule. Conseil seisis minu kõrval ja vaatas enda ette. Kogu laeva meeskond asus laialipillatuna vantidel ja vaatles silmapiiri, mis pimenedes vähehaaval koomale tõmbus. Ohvitserid püüdsid oma ööbinoklitega läbi kasvava pimeduse tungida. Aeg-ajalt valgustas tumedat ookeani mõni kuukiir, mis langes läbi pilu kahe pilve vahel. Siis neelas öö viimase valguskuma.
Conseil’d jälgides pidin möönma, et see tubli poiss allus äärmiselt vähe üldistele meeleoludele. Vähemalt näis mulle nii. Võib olla, et nüüd esmakordselt ka tema närvid värisesid pisut ootusärevusest.
“Noh, Conseil,” ütlesin ma, “viimane võimalus pista tasku kaks tuhat dollarit.”
“Kui härra lubab, siis ütleksin talle, et ma pole kunagi neile kahele tuhandele dollarile lootnud,” vastas Conseil. “Ühendriikide valitsus oleks võinud sama hästi pakkuda sada tuhat dollarit, ilma et ta sellest vaesemaks oleks jäänud.”
“Sul on õigus, Conseil. Lõpuks on see ikkagi üks rumal lugu, millesse oleme end liiga kergemeelselt mässinud. Kui palju raisatud aega ja kasutuid erutusi! Juba kuue kuu eest oleksime võinud olla tagasi Prantsusmaal…”
“Härra väikeses korteris, härra muuseumis!” sõnas Conseil. “Ja härra kivistised oleksid mul juba liigitatud! Ja härra babirussa oleks juba puuris ning kõik pealinna uudishimutsejad käiksid teda Jardin des Plantes’is vaatamas.”
“Nii see on, Conseil, rääkimata sellest, et nüüd hakatakse meid pilkama.”
“Kindlasti,” vastas Conseil rahulikult. “Arvan, et härra üle hakatakse naerma. Ja peab ütlema, et…”
“Ütle aga julgesti, Conseil.”
“Eks härra saa, mis ta on ära teeninud!”
“Tõsi!”
“Kui kellelgi on au olla teadlane nagu härra, siis ei panda mängu oma…”
Conseil ei jõudnud oma komplimenti lõpetada. Keset üldist vaikust oli kuulda hüüdu. See oli Ned Landi hääl, ja Ned Land hüüdis: “Ahoi! Otsitav ese lei pool traaversis!”
VI
TÄIEL AURUL
Selle hüüde peale tormas kogu meeskond vaalaküti juurde: kapten, ohvitserid, pootsmanid, madrused ja jungad, isegi insenerid lahkusid masinate juurest ja kütjad jätsid oma ahjud. Käsk peatumiseks oli antud ja fregatt liikus edasi veel ainult hoo mõjul.
Valitses pilkane pimedus, ja kui head kanadalase silmad olidki, ometi ei suutnud ma mõista, kuidas võis ta näha ja mida ta õieti nägi. Mu süda peksis lõhkemiseni. Ned Land polnud eksinud, ja me kõik nägime seda, millele ta käega osutas.
Kahe kaabeltau kaugusel “Abraham Lincolni” tüürpoordist näis meri olevat altpoolt valgustatud. Polnud kahtlust, et see polnud lihtsalt merehelendus. Koletis asus mõne sülla sügavuses vee all ja kiirgas välja väga tugevat seletamatut valgust, millest kõnelesid paljude kaptenite teated. Sellist suurepärast kiirgust võis põhjustada ainult mingi väga tugev valgusallikas. Helendus moodustas veepinnal tohutu suure pikliku ovaali, mille keskel asus eriti hele tulipunkt, kuna äärte poole helendus järkjärgult nõrgenes.
“See on ainult fosforestseerivate olendite kogu,” hüüdis üks ohvitseridest.
“Ei, mu härra,” vastasin veendunult, “ei oherdkarbid ega meritünnikesed tekita nii tugevat valgust. See aga on põhiliselt elektrivalgus… Pealegi, vaadake, vaadake! Ta muudab oma asukohta! Ta liigub edasi, nüüd tagasi! Ta tormab meie peale!”
Fregatil tõusis üldine kära.
